Laupäev, 18. aprill 2009

Kõigi maade depressiivikud, ühinege! vol.2

Lugedes Morgiet tulid nii mõnedki asjad meelde ja tekkis ka paar mõttepoega.

Olen olnud kunagi nii valdavas hallis maailmas, et ei mäletanud enam, kuidas tunda rõõmu päikesepaistest. Ja kui ma siis lõpuks mõistsin, et ei saa enam ilma abita hakkama, läksin arsti juurde, muutus kõik. Arst oli hea inimene, nii kui ma seal kabinetis nutma hakkasin ja üldse rääkida ei saanud, andis ta mulle testi täita ja ma rahunesin maha. Ja siis ta andis mulle mu esimese portsu tablette (omadest tasuta näidistest veel koguni, sest raha nende ostmiseks ka polnud). Sest rääkimisega poleks tõesti enam midagi ära teinud. Mina uskusin, et see aitab, et ta teab, mida ta teeb ja nädala pärast oli maailm selline, milline polnud aastaid olnud. Tuhkhall kadus ja äkki olin võimeline olema õnnelik, nägema päikest ja imelist värvilist maailma. Praegu ma tean, et tegelikult võib maailm veel värvilisem olla, aga siis oli see nagu ime. Pidevad kinnismõtted said äkki otsa ja ma leidsin, et ka teistmoodi on võimalik, elada, näha, tunda, mõelda. Isegi, kui välised olud ei muutu.

No ja siis järgnes sellele lahkuminek, umbes poole aasta pärast olid sisseharjunud mõttemustrid niipalju kadunud, et kadus ka kinnismõte igavesest abielust. Ja ma ei talunud seda kooselu enam, armastust poleks justnagu kunagi olnudki. Mõistsin, et me olimegi kokku jäänud mitte armastusest, vaid suurest hirmust üksi jääda. Veel pool aastat kulus, et leiaksin oma korteri ja olingi lastega omaette. Elu läks palju kergemaks.

Algul oli eufooria, kõik oli uus, tegin remonti uues kodus ja olin õnnelik. Ja siis ma sattusin Vastseliina puupäevadele, tutvusringkond laienes äkiliselt. See oli mu jaoks täiesti uus maailm. Ja äkki ei olnud see Elva korter enam üldse nii hea, hakkasin igatsema Võrumaale. Eriti karmid olid talved, eks oli siin ka mõni sõber, kellega vahel hea rääkida oli, aga... Igatahes on mul talviti olnud totaalne unitõbi, kus ma ei näe mingit põhjust ärkamiseks. Uni on olnud palju soojem ja armsam, olemisväärsem, kui ärkvelolek. Mõtlesin tihti uuesti ravi alustamisele, aga alati tuli midagi vahele, või siis oskasin ennast otsustamise hetkedel paremasse meeleollu viia, et ravi enam vajalik ei tundunud.

Eelmisel talvel oli mul siin KaruMati, see talv oli hoopis erinev. Eks oli head ja halba, igatahes aitas tema olemasolu mul oma talvedepressiooni kõvasti edasi lükata. Mul oli vähemalt lootus, et elu võib paremaks minna, et muutused on võimalikud. Kuni mister Karu otsustas, et ta on ikka poissmees ja lahkus. No ja siis tuli hilinenud talvedeprekas täiega. Äkilised emotsionaalsed kokkukukkumised vaheldusid täieliku eufooriaga. Bipolaarne häire öeldi see vist olema? Ma ei tea, mitu ämbrit ma nutsin, aga ma pole kunagi varem nii palju nutnud. Või nii äkiliselt nutmast naerma, naermast nutma hakanud.

Tol ajal oli minu üheks olulisemaks elupäästjaks mu armas laulukoor, kus ma jaanuari lõpust olin hakanud käima. Igaks kooriprooviks pühkisin pisarad ja unustasin kõik. Jäid ainult need inimesed ja hääl. Kokkukõlavad hääled.

Suviti on elu ikka parem olnud, siis on seda totaalset halli vähem olnud. Viimasel paaril suvel olen hakanud leidma üles seda rahu, mida ma ei oska kuidagi kirjeldada, aga mis on muutnud mu maailmanägemist kõvasti. Vaatan näiteks õitsvat õunapuud ja aeg peatub, ma ei taha enam midagi muud. Vaikus. Rahu. Ilu. Olen seda tunnet otsinud kõikvõimalikest kohtadest, tegevustest, suhetest. Ja olen leidnud. Mitte igalt poolt, aga mõnest kohast siiski. Eks see on ka õpitav oskus, leida üles hingerahu.

Viimane talv on olnud hoopis isemoodi, pole sellist varem olnud. Läinud suvel ma armusin, leidsin selle sama hingerahu, mis oli varem ainult õitsvas õunapuus ja päikeselaikudes, hoopis inimeses. Imeline vaikus ja rahu on selles suhtes. Vabanemine hirmust olla igavesti üksildane. Ja tõesti on vahe inimese ja inimese vahel, nii mõnigi hea sõber ei suuda aidata seisundit muuta. Ja mõni suudab. Lihtsalt oma olemasolemisega. Mul on neid päris oma inimesi mitu, aga nad on siit 100-200km, talviti neid ei näe, kontakt on nõrk ja masendus lähedal. On ikka lõpmata hea, kui on keegi, keda tõesti iga päev näeb. Kes aitab hoida järjel. Keda nähes muutuvad mured väikseks ja rõõmud suureks. Eriti, kui halle meeleolusid on peetud aastaid, need on muutunud harjumuseks. Rumal on arvata, et need harjumused kiiresti muutuvad, neid tuleb pikalt ümber kasvatada.

Muidugi ma tean, et ei saa igavesti panna oma heaolu kellegi kohustuseks, aga heade tunnete harjumuseks tegemine on ikkagi väga oluline. Ja nii ma otsin edasi, mis teeb rõõmu, mis toob rahu ja vaikuse. Mul on lõpmata hea meel, et minu kasutada on kitarr, millel mediteerimine ka üllatavalt hästi on mõjunud. Eks tuleb edasi otsida, et oleks alati millelegi toetuda, kui Suur Hall tulema kipub. Ka siis, kui mõni neist tegevustest või olekutest, suhetest pole kättesaadav, oleks ikka millelegi toetuda. Võibolla ma suudan kunagi seda rahu hoida ilma abitegevuste või inimesteta, see oleks küll suurepärane perspektiiv. Aga seni olen õnnelik kõigi ja kõige üle, kes ja mis aitavad elu elamisväärsena hoida.

Selle suure vaikse rahu leidmisega on ka süüdistamist vähemaks jäänud. Olen ikka arvanud, et mu elu on halb sellepärast, et teised inimesed käituvad just nii, nagu nad käituvad. Et selles ühiskonnas ei ole mulle paremat kohta. Et ma olen saanud lapsed vale mehega, kes oma laste vajadustest suurt ei hooli. Ja ma ei saagi nendes oludes ennast paremini tunda. Aga tegelikult ei ole need üldse omavahel seotud, või kui on, siis õige nõrgalt. Helikar ei maksa ikka rohkem alimente, kunsti müügist elamine pole lihtsamaks läinud, ometi on elu muutunud elamisväärseks. Sest ma ise olen muutunud. Helikari muuta püüda on sama hea, kui peaga vastu seina peksta. Kivisein jääb kiviseinaks, lõpuks ei jää üle muud, kui leppida. Nõuda ja sõdida ju võib, aga ma ei saa teha teda vastutavaks oma heaolu eest. Siis jääksin elu lõpuni õnnetuks. Minu rahu on ainult minu enda asi. Ja minu enda teha.

Inimene ei otsi ju muud, kui hingerahu. Kõik välised tegevused on lõpuks ajendatud sellest soovist. Kui ma saan selle ja selle, siis... Aga jõuab kätte see "siis" ja rahu ei ole. Hoopis midagi muud on vaja. Jaht algab otsast peale. Tegelikult on meil õige vähe vaja, et elus olla, et õnnelik olla. Olen arvanud, et mu elust on päästmatult puudu veevärk, mingitel hetkedel on see olnud tugev kinnismõte. Nüüd on see äkki oma tähtsuse kaotanud. Eks neid kinnismõtteid ikka ole, üürikorteris ei tahaks igavesti elada jne. Aga ikkagi - rahu on sisemine väärtus, see ei sõltu kuigi palju millestki välisest.

Ja ma arvan, et inimene ei peaks olema üksi. Inimene on sotsiaalne olend, vajadused on erinevad, aga päris erakuid on inimeste hulgas ikka väga vähe. Söögi, joogi ja sooja kõrval kuulub inimese esmavajaduste hulka suhtlemine, lähedus teiste inimestega. Väikelapsed võivad läheduse (füüsiliste puudutuste) puudumise tõttu surra. Täiskasvanud saavad sellega paremini hakkama, aga vajadus läheduse järele on sellegipoolest ikka olemas. Ja kuigi ma olen mitu aastat üksi olnud, veennud ennast, et saan üksi hakkama, on ometi nii hea olla koos. Pole üldse palju vaja. Aitab ühest inimesest, kelle ma olen sadade (või tuhandete) tuttavate hulgast lõpuks üles leidnud.

8 kommentaari:

kaaren ütles ...

Selline hea inimene on haruldus. Paljud ocivad, leidmata, kobistades ning 6nnetutesse suhetesse sisse-v2lja tormates... ning Sul on trehvanud ka karja toredate vigursaagijate, lauljatega, kes ka Sind vajavad nagu Sina neid!
Sisemine rahu tuleb koos aastate, tarqste, paljude asjade yleelamisega. Mul on vahest eriliselt helge tunne, et Vot seda asja olen kogu aeg teadnud, juba lapsest saadik! Ilmselt on meil k6igil selliseid teadmisi, mis halval ajal edasi aitavad. Osakesed Rahust meie sees.

kaaren ütles ...

Ning muusika! See on asi, mis su hinge kehast mine ma jalutab. J22b ainult see heli, Vibracioon! Head m2ngimist ning laulmist.

Lendav ütles ...

See iseendale diagnoosi panemine on üks tänamatu tegevus. Bipolaarse häire puhul (ehk vana nimetusega maniakaal-depressivne psühhoos) langevad mul mania puhul ainult pooled sümptomid kokku haiguskirjeldusega. Pigem siis juba hüpomania... Igatahes jäid totaalse masenduse vahele ajad, millal ma jaksasin ja tahtsin elada, tegutseda. Siis tundus, et kõik on õigesti, mitte midagi ei ole kahetseda. Mul ei olnud kuidagi võimalik ennast mania perioodil üle väsitada, sest meeleolud vaheldusid mitte päevade, vaid tundidega. Ja magasin ma ikka nagu korralik unesegane. Ja see oli ka isemoodi huvitav, et masendusperioodidel oli olemas (mõnikord) teadmine, et kõik on korras, et see on lihtsalt ajutine nähtus. Ise nutan nagu segane, tunde järjest, pidama ei saa, voodis keras, aga mingi koha peal ma tean, et elu on ikkagi elamisväärne. Kummaline. Seda pole mul ei varem ega hiljem olnud. Kokku kestis selline seisund ägedal kujul 2-3 kuud. Igapäevaste meeleoluhüpetega. Need kõrgendatud meeleolu hetked aitasid aukudest läbi vedada. Küllap selle pärast, et elu tundus ikkagi elamisväärne ka masenduse ajal, jäi arsti juurde minemata. Lõpuks seisund stabiliseerus Elva Puupäevade ajal, siis ma võtsin ženšenni.

Lendav ütles ...

Meenus veel üks hetk, mil silm läks märjaks. Ja mulle öeldi: Oi, ära nuta! Olgu, nuta kui vaja, aga ära nuta valust, nuta parem rõõmust, kui saad!

Vot sedasama soovin kõigile depressiivikutele, et poleks põhjust nutta mitte valust vaid rõõmust!

Morgie ütles ...

need nutuhood on veel elutegevuse tunnuseks. halvem on see seis, kui mõttetegavus, silmanägemine ja kõrvakuulmine kaduma hakkavad, nagu must kott oleks pähe tõmmatud. ja sellest ennast jõuga välja sikutada, sest väike laps küsib süüa.

Morgie ütles ...

aga kooris laulujõristamine on väga teraapiline tegevus. laulmine ise on teraapiline, koos tegutsemine on teraapiline, jne

Lendav ütles ...

Küllap see on nii nagu füüsiliste hädadegagi. Kui mu selg veel valutab, pole veel väga viga. Kui muutub tuimaks ja enam ei valuta, on asi halb.

Nutmisel pole viga, kui see ei muutu sundkäitumiseks. Ja lõpuks ei nuta enam ka, mitte sellepärast, et asi parem oleks, vaid just seisundi süvenemise tõttu.

Skarabeus ütles ...

Tean seda inimest ühe teise inimese kaudu,maailm on väike.Aga kole on see bipolaarsus:
http://www.perekool.ee/artiklid/bipolaarne-meeleoluhaire/