Neljapäev, 12. veebruar 2009

Kimmo

Käisin täna kontserdil. Kimmo Pohjonen tõmbas lõõtsa, ulgus ja karjus, loitsis ja lõi saali lummuse. Istusin ja kuulasin, kuigi vahepeal oleksin tahtnud tantsida ja kaasa laulda. Terve kontsert oli väga ühtne, vahel rahulikum, vahel intensiivsem, aga tunne kandus läbi kõigi lugude. Minu jaoks mängis ta suve. Selline tunne on mul igal suvel, joostes laululaagrist saelaagrisse, matkates Meremäel või uidates Siksäläs. See tunne, mis on istudes lõkke ääres ja lüües trummi, õhtune valgus pole veel kustunud kui udust tõuseb uue hommiku kuma. Põhjamaa suvi, ainus aeg, kui inimesed on päriselt elus. Ei maga talveund, ei vaevle kevadises vitamiinipuuduses, ei sumpa läbi novembripori. Valgus ja soojus, tung armastada, laulda, tantsida, matkata, teha heina ja magada heintes, elada, elada, elada.

Kimmo, ma tänan sind. Ja viiulimängijaid, tšellisti, trummilööjat, valguskunstnikku, helimeest...

Ja ma tänan neid kahte kena inimest, kes mulle selle kontserdipileti kinkisid. Olge südamest tänatud!

Kommentaare ei ole: