Reede, 27. veebruar 2009

Mida silm ei näe

Lugesin Ramloffi (kommentaaridega) ja jäin selle üle mõtlema. Eriti selle üle, kuidas Ramloff ütleb, et üsna kindel viis ennast õnnetuks teha on kogeda midagi suurepärast, midagi jumalikku (jutt on väljalisest ühtesulamisest). Õnnetu olek järgneb, kuna seda kogemust tahaks jälle ja jälle korrata, aga tihti pole see võimalik. (Muinasjuttudest on sarnane moraal "Kuuvalgel vihtlejatel neitsitel). Ühe näitena seks, mis saab alguse sellest, et hinged omavahel tõmbuvad - kehad lihtsalt "lohisevad" järele. Ja kui sellist ühekssaamist on kogetud, kaotab teistsugune suguline tegevus oma mõtte. Minu meelest võib nii kirjeldada peaaegu iga tegevust, maalimist, matkamist, söögitegemist, mida iganes. See on tunne, et saan käesoleva hetkega üheks, kõik, millega ma kokku puutun, on jumalik. Ja kui Ramloff ütleb, et selle poole pole mõistlik püüelda, sest see imeline kogemus võib teha õnnetuks, kuna sellest ei saa iial küll, siis ma ei saa sellest aru. Sest ma olen kogu oma teadliku elu selle poole püüelnud, selle tunde poole. Ja mul on juba üsna varasest lapsepõlvest sarnane kogemus olemas, mälupilt sellest, kuidas ma kolmeaastasena kükitasin heinamaal, vaadates putukate siblimist ja läksin sellesse hetke sisse. Mind ei olnud enam, olid ainult tajud, ma tundsin ennast selle tillukese ühiskonna osana. Sipelgasuurusena. See oli täiuslik ühtesulamine nii mulla, heinakõrte kui ka putukatega. Seda olen ma ikka ja jälle erinevatest kohtadest, suhetest ja tegevustest otsinud. 30 aastat.

Mul ei ole enam võimalik elada tuimalt, tahtmata parimat, sest ma olen parimat tunda saanud. Võibolla on see tõesti liigne naudinguihalus, aga... Ma ei saa sinna midagi parata, ma võin leppida üsna vähesega, aga siis olgu see tõesti hea.

Kommentaare ei ole: