Reede, 27. veebruar 2009

Parem hilja kui...

Ema jõudis täna peale rohkem kui 30 abieluaastat ja 2 leseaastat toreda tarkuseterani.

Ema ja isa suhe, siis kui mina juba mäletama hakkasin, oli selline, kus isa oli perepea ja ema väga tihti kodurahu huvides vait. Ema ikka arvas, et papsiga ei saa ju rääkida, ta vihastab. Paarkümmend aastat abielus olnutena ema hakkas sellest oma arvamuse allasurumisest väsima, aga siis isa teda enam ei kuulanud. Tülitsesid hooti kõva raginaga. Isal oli ju alati õigus olnud, tema arvamuse kõrvale enam midagi ei mahtunud. Alguses, armunutena, oli emal igasuguseid privileege, kuulati teda ja austati tema arvamust. Ja nüüd jõudis ema siis peale aastakümneid isa tuimuses süüdistamist selleni, et see oli oma viga. Kohe alguses, kui suhted olid väga head, oleks pidanud omavahel RÄÄKIMA. Igasugustest asjadest. Harjutama suhtesse sisse avatud suhtlemise. 20 aastat hiljem oli liiga hilja, isa poolkurt ja juba kivistunud arusaamadega - et kuidas siis nii, kogu aeg oli kõik korras ja nüüd äkki pole? Hulluks läks või? Sinna otsa veel kerge paranoia päranduse jagamise teemal, igavesti keeruline lugu sinu-minu-ja-meie-lastega, isaga tõesti ei saanud enam vabalt oma mõtetest rääkida. Hiljaks oli ema sellega jäänud.

Nii lihtne see ongi. Ema käis täna jalutamas, oli ka isa haual käinud ja seal oli koitnud mõistmine, et ise tehtud, hästi tehtud. Räägi, sest kuidas kaaslane muidu sinust üldse aru võiks saada. Vana tuntud tõde, kõik psühholoogia- ja eneseabiraamatud seda ketravad.

Mina jõudsin selleni palju varem, peale 7 abieluaastat ja nii mõndagi peale selle veel. Harjutan.

1 kommentaar:

Skarabeus ütles ...

Olen su blogi aeg-ajalt sirvinud.Näen 90% ennast sinus.Selles peatükis tuli tunnetus, et kui inimestel on s e l l i n e kodu ja -kord,siis nad kasvavadki sellises kodus s e l l i s e k s ...Just täpselt selline oli ka minu kodu,minu isa,minu ema.Just selline oli minu mees (nagu sinul)ja just selline...ja just selline---nagu sinul! Ainult kunstnikuhinge mul ei ole ja tööle läheksin ü k s k õ i k kuhu (ja seal ma just vastumeelsusest nõretavana käingi),kui tarvis iseennast ja lapsi ülal pidada...