Labiilne

Lihtsalt statistika mõttes - jälle hakkab kätte jõudma üleüldine labiilne meeleolu. Või siis õigemini äärmiselt hüplikud emotsioonid. Ülimast rahulolust kõikehõlmavasse kurbusse ja vastupidi. Kas see ongi kohustuslik ennekevadine lainetus või mis? Kuidas saab nii olla, et täiuslikust rahust saab mõne minutiga täiesti lootusetu kaltsu meeleolu? Ilma igasuguse välise tõuketa? Fantastiline! Sinna hulka kuulub veel hootine soov kellelgi (esimesel ettejuhtuval inimesel) nägu täis sõimata, nutta, karjuda. Magada-magada-magada. Igatahes on see käinud mul peal igal talvel, mõnikord juba jaanuari lõpus, vahel veab märtsi algusse. Põhjused on justkui erinevad, aga tegelikult on sellel vist ainult üks põhjus - mina ise. Eks selliseid emotsioone on muul ajal ka, vastu kevadet on need lihtsalt teravamad, kui muidu. Ja sama kiiresti, kui kaltsu meeleolu tuleb, võib ta kaduda, mõnikord sekunditega.

Üks asi, mis sellega praegu paralleelselt kaasas käib, on pidev väike palavik. Midagi nagu viga poleks, ise palavikku ei tunne, ainult kerge jõuetus. Selline jõuetus, mis on mul juba 12 eluaastast saati (temperatuuri 37.2 pole siiski varasematel aastatel olnud). Tahan suve! Suurt ja sooja! Ja enne seda korralikku kevadet, linnulaulu ja kuivade mätastega!