Hetkel on tunne, et sellest mõttetust maratonist ei ole enam suurt midagi alles jäänud - mis see 12 tundi ikka on? Suurem sagin on möödas (et mitte öelda - haudvaikne on). Koon vesti, 250 silma ja ringvardad, juba neljas rida läheb, tumehall alpaka. Raamatu lugemiseks ei suuda piisavalt pikalt keskenduda.
Ei jõua ära tänada oma ema, kes mulle siia sooja süüa tõi ja Karli, kes juhuslikult läbi astus ja veerand tundi söögipausi andis. Muidu oli kogu aeg nii, et niipea, kui kahvli kätte võtsin, astus keegi uksest sisse ja otse mu leti juurde... Rõõm väikestest asjadest. Kui veel koju oma teki alla ka saaks...
Vaim on kummaliselt nüri ja tuhm. Muidu pole väga vigagi.
---
Vaatasin statistikast järgi, jälle on siit mõndagi otsitud:
"Seks alasti toas" - no selle kohta ei oska eriti muud öelda, kui et lase käia! Üldiselt õnnestub akt paremini, kui vähemalt mõned riideesemed on eemaldatud. Ja - nagu vana inimese (antud juhul minu) kogemus ütleb - riided ei ole hädavajalikud. Isegi tekk ei ole hädavajalik. Ja ööpimedus ei ole kohustuslik element. Kõik on võimalik.Tegudele!
"Kuldne suvi liblikas" - selle otsimiseks on pisut vale aeg. Või on tegu mõne nostalgitsejaga, kes läinud kuldset suve taga nutab ja uut igatseb? Katsu senikaua lumeliblikatest rõõmu tunda, kuni jälle suvi tuleb - ega ta tulemata jää!
"Heeringas kurguvalu vastu" - ei oska kommenteerida. Võibolla Morgie oskab. Mäletan, et olen siin kirjeldanud ühe töökaaslase kurguravi vana sokiga, mis rõngana nädalakeseks kaela ümber seoti - sokiotsad olid omavahel teibiga ühendatud. Väidetavasti aitas.
pühapäev, 16. detsember 2012
3/5 ja 2/3 vahel
Põhimõtteliselt võib öelda, et tööpäev on läbi. Võibolla mõni kohvi- või teejooja, pissilkäija, aga suur mass on koos viimase valgusega siit läinud. Vaevalt, et enam suusalaenutajaid tuleb. Ülemused kah majast kadunud ja koristajagi valmistub kojuminekuks. Jään mina üksi ja paar ööbijat. Kellele tuleb hommikul süüa teha. Üldse ei taha. Ega ma mingi kokk pole.
Vaja raamat kotist välja otsida. Vanahärra George R.R. Martin on järjekordse tellise välja lasknud, mis siinmail pooleks on saetud ja kohalikku keelde ümber pandud. Inglisekeelne variant on juba läbi näritud (aitäh, Kudzu!), eks nüüd siis saab viimaseid ähmaseks jäänud veriseid üksikasju täpsustada.
Lõngakera ja vardadki on kaasas, emale on lubatud vest kududa, ehk saan proovilapi tehtud.
Meeleolu on stabiliseerunud, ju vist ei sobi mulle lihtsalt hommikud. Seda on ka hea teada - iga hommik, ka kõige jõledam, saab ükskord otsa. Küllap on oma osa ka lõbusal Juulal (koristajal), kes tänase 3. advendi puhul tööle vaarikanapsu tõi ja me ühel vaiksel ennelõunasel hetkel siin kolmekesi - Juula, kütja ja mina - seda maitsesime. Õige ta on, et heas seltskonnas võib isegi alkoholil mingi ähmane mõte olla. Tööjoodikud :) Vähemalt täna oli sellel täitsa mõte - sain enesetunde paremaks. Uskumatu. Muidu ma alkoholi eriti ei salli.
Aga homme tuleb jälle hommik. Eks näis, mis siis saab. Juba jõudsin ette mõelda, et võibolla on ikkagi hea see pikk vahetus - saan pikalt ja põhjalikult läbi mõelda ja tunda, mida ma tegelikult tahan ja kas see töö mu tahtmiste hulka ikka kuulub. Kui ei, siis on aeg otsida teisi võimalusi. Tööpäev(ad), mis on nagu reis kuhugi ära. Teatavasti võivad reisil teinekord head mõtted ja äratundmised tulla. Aga ei pruugi.
Vaja raamat kotist välja otsida. Vanahärra George R.R. Martin on järjekordse tellise välja lasknud, mis siinmail pooleks on saetud ja kohalikku keelde ümber pandud. Inglisekeelne variant on juba läbi näritud (aitäh, Kudzu!), eks nüüd siis saab viimaseid ähmaseks jäänud veriseid üksikasju täpsustada.
Lõngakera ja vardadki on kaasas, emale on lubatud vest kududa, ehk saan proovilapi tehtud.
Meeleolu on stabiliseerunud, ju vist ei sobi mulle lihtsalt hommikud. Seda on ka hea teada - iga hommik, ka kõige jõledam, saab ükskord otsa. Küllap on oma osa ka lõbusal Juulal (koristajal), kes tänase 3. advendi puhul tööle vaarikanapsu tõi ja me ühel vaiksel ennelõunasel hetkel siin kolmekesi - Juula, kütja ja mina - seda maitsesime. Õige ta on, et heas seltskonnas võib isegi alkoholil mingi ähmane mõte olla. Tööjoodikud :) Vähemalt täna oli sellel täitsa mõte - sain enesetunde paremaks. Uskumatu. Muidu ma alkoholi eriti ei salli.
Aga homme tuleb jälle hommik. Eks näis, mis siis saab. Juba jõudsin ette mõelda, et võibolla on ikkagi hea see pikk vahetus - saan pikalt ja põhjalikult läbi mõelda ja tunda, mida ma tegelikult tahan ja kas see töö mu tahtmiste hulka ikka kuulub. Kui ei, siis on aeg otsida teisi võimalusi. Tööpäev(ad), mis on nagu reis kuhugi ära. Teatavasti võivad reisil teinekord head mõtted ja äratundmised tulla. Aga ei pruugi.
Poolel teel
Ega see ikka hea mõte ei olnud. Juhe hakkab kokku jooksma. Olgugi, et majas on enam-vähem 8 tundi vaikust olnud, olen fuajees diivanil silma kenasti looja saanud ja puha. Kurat võtaks, terve ööpäev veel.... Kui ma siit ükskord koju pääsen, läheb normaalse oleku taastamiseks vist üle mõistuse kaua aega. Või eks näis. Kas ma üldse enam kunagi normaalseks saan, mida iganes see mõiste siis ka ei tähendaks.
See on mingi veider fenomen - miks on tööl ja kodus magamine nii erineva mõjuga? Miks ma peale tööl tukastamist olen peaaegu sama väsinud kui enne, miks hakkab mõistus kaduma, tuju läheb erakordselt halvaks ja kere hakkab külmetama? Ma ei mõista. Söömisega on ka kummalised lood - ma ei saa peale töö-ööpäeva enam aru, kas mu kõht on tühi või mitte. Mõnikord on täiesti arutu nälg, teinekord taban päev hiljem, et ma pole söönud muud, kui ühe võileiva - väsimusest on kerge iiveldus ja isutus olnud.
Loodetavasti läheb päeva peale paremaks. Mis mul üle jääb, kui ennast kokku korjata ja hea nägu pähe teha.
---
Siia lõppu võiks masendava meeleolu hajutamiseks midagi lisada. Näiteks vastuseid lugejate küsimustele.
"Tahan olla alasti "- no kes keelab, ole lahkesti! Otsi selleks sobiv koht ja lase käia! Mingi süsteemi järgi (ma ei tea täpselt, sest kuulsin seda sõbrannalt) kuulub inimese vajaduste hulka ka alastiolek. Peale neid esmaseid - söök, soe, turvalisus jne. Kui need on täidetud, avaldab keha oma soovi riietest natukenegi puhata. Võid alustada saunas ja duši all - need on täiesti legaalsed alastioleku kohad.
"Alasti rand" - selle jaoks ei ole hetkel sobivat ilma. Soovitan oodata suve. Kui just ei ole talisupleja.
"Märjad jalad" - soovitan põhjust otsida kõigepealt saabaste juurest. Üldiselt aitab märgade jalgade vastu kõige paremini jalgade vabastamine märgadest saabastest ja sokkidest, nende kuivaks ja soojaks hõõrumine ja siis kuivad sokid jalga! Ausalt, aitab, ma olen mitu korda proovinud. Saapad võib ka mõnda vähe soojemasse kohta kuivama panna, liigse niiskuse saabaste seest aitab imada saapa sisse pandud ajaleht.
"Meeste keskeakriis" - selle kohta on ühe toreda raamatu kirjutanud keegi keskealine soome mees. Autorit ei mäleta, raamatu pealkirja ka mitte - oli see ehk "Elu parim aeg"? Oli jah. Ja autor, nagu google kinnitas, on Antti Heikkilä. Loetav ka naistele.
"Unitõbi" - ei oska kommenteerida. Narkolepsiast ei tea tuhkagi, tunnen ainult meeleolupõhist väsimust, mis sunnib surnuks magama. Selle vastu aitab nälg ja vajadus kempsus käia. Väikeste laste olemasolu on ka kõva motivaator, nende kõrvalt juba surnuks ei maga. Samas - sesoonne unisus on meie laiuskraadil normaalne. Hiljemalt jaanipäevaks on see üle läinud.
---
Halb mõte oli siia nii pikaks tulla. Hakkasin arvutama - ei saa ma selle eest nii palju juurde, et see närvi- ja tervisekulu kompenseeriks.
Huvitav, kas keegi teab tänast tööseadust? Vanasti oli öötundide tasu suurem - topelt vist. Kas tänapäeval ka mingi ettekirjutus tööaegade tasu suhtes on? See öötöö ajab hulluks. Isegi, kui ei pea midagi väga peent ja täpset tegema, lihtsalt olemasoleminegi on öösiti väsitav. Ma ei kujuta ette, kuidas saavad hakkama need, kes Enicsis öösiti peenelektroonikat kokku panevad - minu praegune töö on selle kõrval ju lausa nali...
Leidsin seadusejupi üles. Öötöö eest peaks maksma 1,25 kordset tasu. Ja meile on see juba tunnitasu sisse arvestatud, sest me oleme kõik võrdselt nii ööl kui päeval tööl.
Töösaaga jätkub...
See on mingi veider fenomen - miks on tööl ja kodus magamine nii erineva mõjuga? Miks ma peale tööl tukastamist olen peaaegu sama väsinud kui enne, miks hakkab mõistus kaduma, tuju läheb erakordselt halvaks ja kere hakkab külmetama? Ma ei mõista. Söömisega on ka kummalised lood - ma ei saa peale töö-ööpäeva enam aru, kas mu kõht on tühi või mitte. Mõnikord on täiesti arutu nälg, teinekord taban päev hiljem, et ma pole söönud muud, kui ühe võileiva - väsimusest on kerge iiveldus ja isutus olnud.
Loodetavasti läheb päeva peale paremaks. Mis mul üle jääb, kui ennast kokku korjata ja hea nägu pähe teha.
---
Siia lõppu võiks masendava meeleolu hajutamiseks midagi lisada. Näiteks vastuseid lugejate küsimustele.
"Tahan olla alasti "- no kes keelab, ole lahkesti! Otsi selleks sobiv koht ja lase käia! Mingi süsteemi järgi (ma ei tea täpselt, sest kuulsin seda sõbrannalt) kuulub inimese vajaduste hulka ka alastiolek. Peale neid esmaseid - söök, soe, turvalisus jne. Kui need on täidetud, avaldab keha oma soovi riietest natukenegi puhata. Võid alustada saunas ja duši all - need on täiesti legaalsed alastioleku kohad.
"Alasti rand" - selle jaoks ei ole hetkel sobivat ilma. Soovitan oodata suve. Kui just ei ole talisupleja.
"Märjad jalad" - soovitan põhjust otsida kõigepealt saabaste juurest. Üldiselt aitab märgade jalgade vastu kõige paremini jalgade vabastamine märgadest saabastest ja sokkidest, nende kuivaks ja soojaks hõõrumine ja siis kuivad sokid jalga! Ausalt, aitab, ma olen mitu korda proovinud. Saapad võib ka mõnda vähe soojemasse kohta kuivama panna, liigse niiskuse saabaste seest aitab imada saapa sisse pandud ajaleht.
"Meeste keskeakriis" - selle kohta on ühe toreda raamatu kirjutanud keegi keskealine soome mees. Autorit ei mäleta, raamatu pealkirja ka mitte - oli see ehk "Elu parim aeg"? Oli jah. Ja autor, nagu google kinnitas, on Antti Heikkilä. Loetav ka naistele.
"Unitõbi" - ei oska kommenteerida. Narkolepsiast ei tea tuhkagi, tunnen ainult meeleolupõhist väsimust, mis sunnib surnuks magama. Selle vastu aitab nälg ja vajadus kempsus käia. Väikeste laste olemasolu on ka kõva motivaator, nende kõrvalt juba surnuks ei maga. Samas - sesoonne unisus on meie laiuskraadil normaalne. Hiljemalt jaanipäevaks on see üle läinud.
---
Halb mõte oli siia nii pikaks tulla. Hakkasin arvutama - ei saa ma selle eest nii palju juurde, et see närvi- ja tervisekulu kompenseeriks.
Huvitav, kas keegi teab tänast tööseadust? Vanasti oli öötundide tasu suurem - topelt vist. Kas tänapäeval ka mingi ettekirjutus tööaegade tasu suhtes on? See öötöö ajab hulluks. Isegi, kui ei pea midagi väga peent ja täpset tegema, lihtsalt olemasoleminegi on öösiti väsitav. Ma ei kujuta ette, kuidas saavad hakkama need, kes Enicsis öösiti peenelektroonikat kokku panevad - minu praegune töö on selle kõrval ju lausa nali...
Leidsin seadusejupi üles. Öötöö eest peaks maksma 1,25 kordset tasu. Ja meile on see juba tunnitasu sisse arvestatud, sest me oleme kõik võrdselt nii ööl kui päeval tööl.
Töösaaga jätkub...
laupäev, 15. detsember 2012
Maratoni esimene veeradik
Linnasaun, suusalaenutajad, -määrijad, kohvi- ja teejoojad, kellegi lapse sünnipäev väikses saalis... Tavaline laupäev.
Tagarääkimise olen selleks korraks lõpetanud. Kui see tüüp suudab meie asutuse elus hoida ja selle seisu ka parandada, kandku kasvõi kartulivõtmise riideid ja rääkigu setu-inglise keele segu. Vahet pole. Ja see, kui robustselt ta ennast väljendab, on sel juhul absoluutselt teisejärguline. Ainus, mis ei ole teisejärguline, on see kuidas ta oma töötajatega suhtleb. No ütleme, et arenguruumi on.
Jõul pressib peale. Siiani olin suutnud survele vastu panna, aga täna kostsid esimesed murdumise märgid. Pakid siia, pakid sinna.... Koolipakid on tehtud. Nüüd selgus, et töö juures oli otsustatud teha loosipakid väärtuses 10.-! No ei. Ma jätan pigem siia pidusse tulemata. Mul pole hetkel ühtegi senti sihukeste lolluste jaoks üle. Poisil läks vana juust telefon ka vist lõplikult katki. Ma imestan, et see üldse nii kaua vastu pidas - minu käes oli ta juba ammu surnud, kuidas Kaur sellest veel mingit elu välja pigistas, on mõistatus. Mis tähendab, et kuhugi olematusse eelarvesse tuleb telefoni jaoks rida tekitada.
Öö on ees. Ja siis päev. Ja veel üks öö. Reportaaž jätkub...
Tagarääkimise olen selleks korraks lõpetanud. Kui see tüüp suudab meie asutuse elus hoida ja selle seisu ka parandada, kandku kasvõi kartulivõtmise riideid ja rääkigu setu-inglise keele segu. Vahet pole. Ja see, kui robustselt ta ennast väljendab, on sel juhul absoluutselt teisejärguline. Ainus, mis ei ole teisejärguline, on see kuidas ta oma töötajatega suhtleb. No ütleme, et arenguruumi on.
Jõul pressib peale. Siiani olin suutnud survele vastu panna, aga täna kostsid esimesed murdumise märgid. Pakid siia, pakid sinna.... Koolipakid on tehtud. Nüüd selgus, et töö juures oli otsustatud teha loosipakid väärtuses 10.-! No ei. Ma jätan pigem siia pidusse tulemata. Mul pole hetkel ühtegi senti sihukeste lolluste jaoks üle. Poisil läks vana juust telefon ka vist lõplikult katki. Ma imestan, et see üldse nii kaua vastu pidas - minu käes oli ta juba ammu surnud, kuidas Kaur sellest veel mingit elu välja pigistas, on mõistatus. Mis tähendab, et kuhugi olematusse eelarvesse tuleb telefoni jaoks rida tekitada.
Öö on ees. Ja siis päev. Ja veel üks öö. Reportaaž jätkub...
Töömaratoni alga!
Vana loll, lootsin et nädalavahetusel ööbijaid ei ole ja võtsin ühe päeva juurde. Ühel töötajal oli veel mõni päev puhkust saada... Nüüd olen siis 48-tunnises vahetuses ja majja tulid loomulikult ööbijad. Õnneks vagurad, nii et öösel ikka tõmblema ei pea. Vähemalt on jaanuaris gramm rohkem palka oodata.
Ülemus tolgendab majas. Sellegipoolest ei ole puhkepausi lootagi. Ei lõunapausi ega midagi muud - tal on tähtsamatki teha kui mulle hetke vaba aega anda... Näiteks segada saab ta mind. Ja närvidele käia. Eksole tore algus ülipikale vahetusele?
Enamasti ma talun slängi üsna hästi, tihti kasutan isegi slängisõnu. Ometi hakkab hullult vastu, kui seltsimees ülemus (võõraste) klientidega nagu vanade sõpradega suusamäärimisest räägib, sinatab, pillab lauseid nagu "kuda lipet tahad, miukest parakat panen?". Õhh. Õudne. Meenub suvest üks esimesi ehmatusi, kui ta hilja õhtul leti taha appi kargas (mingi pidu oli), keegi soovis coca-colat osta ja ta rõõmsalt hüüatas "ah läheb koksi tegemiseks vä?"
Selle tüki pealkiri oleks võinud olla "tagarääkimist alga!".
Jõuan siin nende kahe ööpäeva jooksul kindlasti teile veel midagi kirjutada, joonistada, voolida ja ette tantsida.
Ülemus tolgendab majas. Sellegipoolest ei ole puhkepausi lootagi. Ei lõunapausi ega midagi muud - tal on tähtsamatki teha kui mulle hetke vaba aega anda... Näiteks segada saab ta mind. Ja närvidele käia. Eksole tore algus ülipikale vahetusele?
Enamasti ma talun slängi üsna hästi, tihti kasutan isegi slängisõnu. Ometi hakkab hullult vastu, kui seltsimees ülemus (võõraste) klientidega nagu vanade sõpradega suusamäärimisest räägib, sinatab, pillab lauseid nagu "kuda lipet tahad, miukest parakat panen?". Õhh. Õudne. Meenub suvest üks esimesi ehmatusi, kui ta hilja õhtul leti taha appi kargas (mingi pidu oli), keegi soovis coca-colat osta ja ta rõõmsalt hüüatas "ah läheb koksi tegemiseks vä?"
Selle tüki pealkiri oleks võinud olla "tagarääkimist alga!".
Jõuan siin nende kahe ööpäeva jooksul kindlasti teile veel midagi kirjutada, joonistada, voolida ja ette tantsida.
kolmapäev, 12. detsember 2012
Unenägu
Pimedas külmas talves, mis kõlbab ainult unenägude nägemiseks, on vägevad uned eriti teretulnud. Palun, siin on teile üks unenäoline Pohjonen ja Kuoppamäki!
Mille peale meenub üleeilne uni. Mul õnnestus kogemata metsas koopast karu välja ajada. Hirm oli, põgenesin metslooma eest (majja, lifti, uksed enda järel lukku jne), kuni mulle jõudis järele üks pikk ja üsna sümpaatne mees. Kes... peale episoode, mida ma teile ei kirjelda (laske aga oma kujutlusvõimel lennata :) ), osutus olevat siiski karu. Nõudsin, et ta poleks karu- vaid inimkujul, millega olend ka nõus oli. Kirjeldamatud episoodid karu-mehega jätkusid. Mida see kõik peaks tähendama? Et mäed ei ole enam mäed, karud ei ole karud ja inimesed ei ole enam inimesed? Et maailmalõpp ikkagi tuleb? Või ei tule? Või tuleb karu kaisus? Või oli see lihtsalt üks talveunes karu unenägu, mis kogemata mulle juhtus?
Oblomov
Teatris käisin eile. Üle 5 aasta. Teater oli täitsa alles. Üks kallis kaaskondlane andis mulle kohe-kohe hapuks mineva kinkekaardi - ära kasutasin enne hallitamaminekut!
Teatritükk oli "Oblomov". Naljakas ja jube ühekorraga. Hästi mängitud, sidus, voolav, igati tore. Aga tagantjärele on ikka natuke jube ka. Kõigepealt tundsin ära enda - natuke liiga paljudes episoodides... (õnneks siiski mitte kõigis). Kui teatrist välja sain, tekkis veel üks assotsiatsioon - ma olin sihukese "Oblomoviga" abielus! Võeh... Muidu ju heasüdamlik, üldiselt, aga ütlemata laisk ja kohutavalt uuenduste vastu (minu kaasaegses variandis olid uuendused ainult teatud määral vastuvõetavad - nimelt tehnika kujul - autod, arvutid jms), ei taha midagi uut, ei taha midagi õppida, ei taha (ei julge) ninaotsast kaugemale vaadata... Oli ju ometi kunagi aeg, kui me isegi ratastega matkamas käisime ja puha. Ja siis jõudis kätte aeg, kus mina nurun, et lähme lastega jalutama ja tema saadab minuga kaasa hoopis mõne oma sõbra. Ise ei viitsi. Nii ma olengi jalutanud lastega ja Melliga või Oravaga või Pipiga või Pauliga kordades rohkem, kui tolleaegse abikaasaga. Siis ma pidasin seda pisut kummaliseks, aga ei lasknud eriti häirida. Praegu tagasi vaadates on too aeg palju jubedam. Siis ma olingi nagu jaanalind, pigistasin silmad kinni ja uskusin, et kõik on kõige paremas korras...
Ah mis ma ikka. Teisi on ju tore kiruda, vanu asju välja kaevata, aga endale otsa vaadata (kasvõi peeglis, kui muidu ei ulata*) ei taha kuidagi. Ikka õigustada tahaks hoopis.
Kokkuvõttes võiks selle tüki nimi olla ka "Apaatia" või "Depressioon". Kirjeldagu see siis keda iganes. Küllap on igas inimeses killuke Oblomovit, mõnes valdav osa, teises jällegi mikroskoopiline kübe. Minus on seda rohkem, kui mulle endale meeldiks.
*Kui silmad varre otsas oleks nagu krabil, saaks palju nalja :)
Teatritükk oli "Oblomov". Naljakas ja jube ühekorraga. Hästi mängitud, sidus, voolav, igati tore. Aga tagantjärele on ikka natuke jube ka. Kõigepealt tundsin ära enda - natuke liiga paljudes episoodides... (õnneks siiski mitte kõigis). Kui teatrist välja sain, tekkis veel üks assotsiatsioon - ma olin sihukese "Oblomoviga" abielus! Võeh... Muidu ju heasüdamlik, üldiselt, aga ütlemata laisk ja kohutavalt uuenduste vastu (minu kaasaegses variandis olid uuendused ainult teatud määral vastuvõetavad - nimelt tehnika kujul - autod, arvutid jms), ei taha midagi uut, ei taha midagi õppida, ei taha (ei julge) ninaotsast kaugemale vaadata... Oli ju ometi kunagi aeg, kui me isegi ratastega matkamas käisime ja puha. Ja siis jõudis kätte aeg, kus mina nurun, et lähme lastega jalutama ja tema saadab minuga kaasa hoopis mõne oma sõbra. Ise ei viitsi. Nii ma olengi jalutanud lastega ja Melliga või Oravaga või Pipiga või Pauliga kordades rohkem, kui tolleaegse abikaasaga. Siis ma pidasin seda pisut kummaliseks, aga ei lasknud eriti häirida. Praegu tagasi vaadates on too aeg palju jubedam. Siis ma olingi nagu jaanalind, pigistasin silmad kinni ja uskusin, et kõik on kõige paremas korras...
Ah mis ma ikka. Teisi on ju tore kiruda, vanu asju välja kaevata, aga endale otsa vaadata (kasvõi peeglis, kui muidu ei ulata*) ei taha kuidagi. Ikka õigustada tahaks hoopis.
Kokkuvõttes võiks selle tüki nimi olla ka "Apaatia" või "Depressioon". Kirjeldagu see siis keda iganes. Küllap on igas inimeses killuke Oblomovit, mõnes valdav osa, teises jällegi mikroskoopiline kübe. Minus on seda rohkem, kui mulle endale meeldiks.
*Kui silmad varre otsas oleks nagu krabil, saaks palju nalja :)
teisipäev, 11. detsember 2012
Pärandus
Sain üles võetud oma viimase kättesaadud päranduseosa. Siin see on:
Mis ma ütlesin - rikas nagu Kröösus!
Mis ma ütlesin - rikas nagu Kröösus!
laupäev, 8. detsember 2012
Reisumehed
Eile käisime Hallanile Palmsesse siin näitusel olnud kujusid tagasi viimas. Oli jälle üks ilus sõit - eriti ilus oli see, et saime sõita lasketiiru bussiga ja kütuseraha tuli kunstikuu eelarvest linnast. Nii võib vahetevahel reisida küll.
Käisime möödaminnes Rakverest läbi, sealses galeriis on Riho Hüti klaasinäitus, mis võttis põlvist nõrgaks ja silma särama, kel vähegi võimalik - minge vaatama! Pime ruum, klaasigraveeringud ja valgus neis piltides...
Pilt ei ole just parim - ruumis on liiga palju valgust, mis klaasilt tagasi peegeldub, aga natuke aimu saab.
Paar pilti leidsin veel juurde. Fotod kõik netist.
Rakverest ostsin omale uues talvesaapad, päris nahast, kõrge säärega, nööridega, lukkudega... 27.- Siiani on natuke hõre tunne - mul ei ole tegelikult selle jaoks raha. Aga saapaid on hädapärast vaja. Natuke õhukesevõitu on, see-eest number suuremad - villasokiruumi peab ka olema. Ah, mis seal ikka nutta, raha tuleb, raha läheb aga saapad jäävad. Kuni kulumiseni. Siiani olin sunnitud käima kas tossudega (mis ka juba hinge vaaguvad) või õhukeste kontsasaabastega, mis pole ka enam ammu oma esimeses nooruses... Pealegi on see uute saabaste eest ikka imeodav hind.
Võsult lipsasime läbi, merd nägime, kuulsime ja hingasime. Ega seal palju midagi vaadata ei olnud - kogu pilt oli valge- ja hallitriibuline - maa-meri-taevas, aga tunda merekohinat kontides vastu kajamas sai küll ja veel.
Veel nägime mõnda veoautot, mis teeoludega hakkama polnud saanud. Ühe pärast pidime koguni paarikümnekilomeetrise ringi tegema - oli tagajalgupidi kraavis ja täitsa risti teel ees, ei kavatsenudki ennast liigutada. Ja see oli 50m enne Hallani teeotsa!
Jõudsime siis suure ringiga ja kauneid lumiseid metsavaateid nautides Hallani juurde ja täiesti ootamatult võtsime pintslid kätte. Hallanile oli keegi toonud aknapaketi ja palunud sinna midagi maalida. Tagakülg oli maalitud, aga esikülg nägi rohkem soperdise moodi välja, mees ise ei osanud sellega enam midagi edasi teha. Me siis aitasime. Mõnuga. Mari suure pintsliga üldplaani parandades, mina siia-sinna väikse pintsliga pisikesi mustreid lisades. Hallan aga vaatas kõrvalt, imestas ja muheles. Ohh, oli mõnus... :)
Viimase kuuga oli Hallan, sunnik, teinud veel 6 skulptuuri! Ja järjest paremaks lähevad! Kadedus närib. Tahaks ka. Aga... Ikka on mõni aga. Küll on vaja tööl olla, küll peale tööd väsinud, siis veel teha kõike seda, mida kunagi kellelegi lubatud on (ja neid asju ei ole mitte vähe, mis võlas on). Olen endale lubanud, et sel talvel joonistan ja maalin, aga siin ma nüüd olen. Ainus hetk, kui pintsli kätte sain, oli puhta juhuse läbi Hallani pool... Talv on veel ees, aga miski ei ennusta, et mul hakkab maalimiseks rohkem võhma ja aega olema. Küllap tuleb seda siis millegi arvelt teha. Mille arvelt?!
Kui lõpuks enne ööd koju sain, olin nii väsinud, et süda paha. Muidu mulle meeldib olla roolis, kõrvalistujana hakkab tihti sees keerama. Aga pika sõidu ajal saab reisija tukkuda, kui tunneb vajadust, aga mina ei saa... Ringi ei saa ka kuigi palju vahtida, kui ei taha lõpetada kraavis. Ah, mis, sõita on tore. Isegi siis oli tore, kui Rakvere galerii ees parkimisplatsile peaaegu kinni oleksin jäänud. Lumi ära lükkamata, sopane, pudrune, kitsas... Hädavaevalt pääsesin mõlkimata välja. Rõõm terve nahaga pääsemisest :)
Uudiseid on veel. Nimelt hakkab meil siin uuest aastast olema 15 kohaga õpilaskodu ehk vanas keelepruugis internaat. Mida see meiesuguste lihttöötajate jaoks tähendab, pole veel teada.
Ah, jah, sihuke uudis ka veel, et kusagil pidada olema arutusel mingi lollakas seaduseelnõu, mille läbi minekul läheb minusuguse administraatori elu kibedaks. Nimelt olla plaanis (ma ei tea täpselt, ma ju lehti ei loe, teised siin rääkisid) teha üle-Eestiline andmebaas, kuhu tuleb kõigil majutusasutustel ööpäeva jooksul sisse kanda kõigi ööbijate andmed. Et politseil ja migratsiooniametil hea vaadata, kus pätid ja kaabakad liiklevad. Ma ei kujuta ette, kui palju see kasvatab töömahtu... Kui mul tuleb 20 inimest ööbima, pole hullu, aga meil on siin ju suvisel ajal ligi 230 ööbimiskohta! Ja mõnigi nädalavahetus on baas tervenisti suvepäevatajate või laagerdajate käes! Üleüldse ei meedi mulle sihuke nuhkimine. Sama hea oleks juba siis kõigile inimestele kiibid külge panna. Hea satelliidi pealt vaadata ja. Nigu lehmakari*.
Igatahes - palka tahaks juurde. Ma tean, et keegi ei anna, aga ikka tahaks. Kõigi nende jaburuste eest, mis peaks tööd kergendama, aga teevad selle hoopis raskemaks. Minu siinoleku ajal on töömaht peaaegu kahekordseks kasvanud, aga palk on ikka nii vähe kui maksta saab. Jah, ma saan aru, et ma olen siin vabatahtlikult tööl, ma ei ole ori, võin iga kell lahkumisavalduse kirjutada ja see rahuldatakse. Sellegipoolest on jabur. Jah, ma saan aru, et asutus on omadega majanduslikult väga-väga piiri peal, aga see ei kohusta töötajaid miinimumpalga eest fanaatikuks hakkama, nagu uus ülemus hea meelega näeks. Ma tahan näha, kust ta leiab 10 uut fanaatikut, kes on miinimumi eest (või veel parem - tasuta) nõus seda kompleksi arendama? Ma saan temast aru, mida ta taotleb, aga kas ta meist ka aru saab? Kui ta siia tööle tuli, siis andis kohe tutvumiskoosolekul igaühele paberilehe kätte, et kirjutagu igaüks oma nägemus - häid mõtteid, parandamist vajavaid puudujääke jne. Kui ta nädala pärast küsis, kus minu paber on, vastasin, et tööl pole selle peale mõtlemiseks päeval aega ja õhtul on mõte juba väga tuhm. Küsis mees siis, et aga vabad päevad? Mis, karjatasin, esimesel vabal päeval ma magan ja teistel käin raha teenimas - millestki pean ma ju ka ometi elama! Peale seda pole tüüp mu vaba aega enam endale nõudnud.
...
Uudised täienevad tasapisi. Õpilaskodu, mis meil siin olema hakkab, saab koosnema ainult õpilastest. Ei ühtki täiskasvanut. Niisiis kaasneb administraatori ametiga veel ka öökasvataja amet. Ja seda, nagu kurjad keeled räägivad, juba uuest aastast. Info liigub jube kehvasti, seda internaadi-asja ei kuulnud mitte tööl, vaid sain teada ajalehest. Ülejäänu on majas ringlevad kuulujutud. Huvitav, kuna seda kõike siis amtelikult teada saab? Loodetavasti ikka enne, kui õpilased majas...
...
Issand, mul ei ole siis enam mingit puhkeaega. Pissile ka ei saa. Meil on siin ju lahtine lett. Õlu ja vein ja limps ja krõpsud puha. Siiber leti alla... Ja klappvoodi öörahu ajaks... Aga kes neile hommikusööki hakkab tegema...? Lapsed peavad ju hommikuti sööma...? Ja kuidas oma õhtuid sisustavad? Õppimisest jääb ju kuigivõrd ikka aega üle. Hakkavad siin fuajees telekat vaatama? Kõrvuti õlut joovate töömeestega? Kes nädalate kaupa pole koju saanud ja on juba üsna metsistunud? Praegu on tunne, et töövahendite hulka saab hädasti ära kuluma ka üks kõva ogaline nui. Et ikka kord majas oleks.
Mis siis veel... Midagi ikka on - tulge kontserdile! Homme, pühapäeval laulame kell 12.30 Nõo kirkus ja kell 16.00 Elva Baptistikoguses. Tasuta, nagu ikka ja rõõmuga!
*Leidsin antud teema kohta viite. Jube. Meil on üksikkülastajaid vähem, kui gruppe. Jube. Õnneks ei hakka see jama (kui see läbi peaks minema) enne pihta, kui 2 ja poole aasta pärast.
Käisime möödaminnes Rakverest läbi, sealses galeriis on Riho Hüti klaasinäitus, mis võttis põlvist nõrgaks ja silma särama, kel vähegi võimalik - minge vaatama! Pime ruum, klaasigraveeringud ja valgus neis piltides...
Pilt ei ole just parim - ruumis on liiga palju valgust, mis klaasilt tagasi peegeldub, aga natuke aimu saab.
Paar pilti leidsin veel juurde. Fotod kõik netist.
Rakverest ostsin omale uues talvesaapad, päris nahast, kõrge säärega, nööridega, lukkudega... 27.- Siiani on natuke hõre tunne - mul ei ole tegelikult selle jaoks raha. Aga saapaid on hädapärast vaja. Natuke õhukesevõitu on, see-eest number suuremad - villasokiruumi peab ka olema. Ah, mis seal ikka nutta, raha tuleb, raha läheb aga saapad jäävad. Kuni kulumiseni. Siiani olin sunnitud käima kas tossudega (mis ka juba hinge vaaguvad) või õhukeste kontsasaabastega, mis pole ka enam ammu oma esimeses nooruses... Pealegi on see uute saabaste eest ikka imeodav hind.
Võsult lipsasime läbi, merd nägime, kuulsime ja hingasime. Ega seal palju midagi vaadata ei olnud - kogu pilt oli valge- ja hallitriibuline - maa-meri-taevas, aga tunda merekohinat kontides vastu kajamas sai küll ja veel.
Veel nägime mõnda veoautot, mis teeoludega hakkama polnud saanud. Ühe pärast pidime koguni paarikümnekilomeetrise ringi tegema - oli tagajalgupidi kraavis ja täitsa risti teel ees, ei kavatsenudki ennast liigutada. Ja see oli 50m enne Hallani teeotsa!
Jõudsime siis suure ringiga ja kauneid lumiseid metsavaateid nautides Hallani juurde ja täiesti ootamatult võtsime pintslid kätte. Hallanile oli keegi toonud aknapaketi ja palunud sinna midagi maalida. Tagakülg oli maalitud, aga esikülg nägi rohkem soperdise moodi välja, mees ise ei osanud sellega enam midagi edasi teha. Me siis aitasime. Mõnuga. Mari suure pintsliga üldplaani parandades, mina siia-sinna väikse pintsliga pisikesi mustreid lisades. Hallan aga vaatas kõrvalt, imestas ja muheles. Ohh, oli mõnus... :)
Viimase kuuga oli Hallan, sunnik, teinud veel 6 skulptuuri! Ja järjest paremaks lähevad! Kadedus närib. Tahaks ka. Aga... Ikka on mõni aga. Küll on vaja tööl olla, küll peale tööd väsinud, siis veel teha kõike seda, mida kunagi kellelegi lubatud on (ja neid asju ei ole mitte vähe, mis võlas on). Olen endale lubanud, et sel talvel joonistan ja maalin, aga siin ma nüüd olen. Ainus hetk, kui pintsli kätte sain, oli puhta juhuse läbi Hallani pool... Talv on veel ees, aga miski ei ennusta, et mul hakkab maalimiseks rohkem võhma ja aega olema. Küllap tuleb seda siis millegi arvelt teha. Mille arvelt?!
Kui lõpuks enne ööd koju sain, olin nii väsinud, et süda paha. Muidu mulle meeldib olla roolis, kõrvalistujana hakkab tihti sees keerama. Aga pika sõidu ajal saab reisija tukkuda, kui tunneb vajadust, aga mina ei saa... Ringi ei saa ka kuigi palju vahtida, kui ei taha lõpetada kraavis. Ah, mis, sõita on tore. Isegi siis oli tore, kui Rakvere galerii ees parkimisplatsile peaaegu kinni oleksin jäänud. Lumi ära lükkamata, sopane, pudrune, kitsas... Hädavaevalt pääsesin mõlkimata välja. Rõõm terve nahaga pääsemisest :)
Uudiseid on veel. Nimelt hakkab meil siin uuest aastast olema 15 kohaga õpilaskodu ehk vanas keelepruugis internaat. Mida see meiesuguste lihttöötajate jaoks tähendab, pole veel teada.
Ah, jah, sihuke uudis ka veel, et kusagil pidada olema arutusel mingi lollakas seaduseelnõu, mille läbi minekul läheb minusuguse administraatori elu kibedaks. Nimelt olla plaanis (ma ei tea täpselt, ma ju lehti ei loe, teised siin rääkisid) teha üle-Eestiline andmebaas, kuhu tuleb kõigil majutusasutustel ööpäeva jooksul sisse kanda kõigi ööbijate andmed. Et politseil ja migratsiooniametil hea vaadata, kus pätid ja kaabakad liiklevad. Ma ei kujuta ette, kui palju see kasvatab töömahtu... Kui mul tuleb 20 inimest ööbima, pole hullu, aga meil on siin ju suvisel ajal ligi 230 ööbimiskohta! Ja mõnigi nädalavahetus on baas tervenisti suvepäevatajate või laagerdajate käes! Üleüldse ei meedi mulle sihuke nuhkimine. Sama hea oleks juba siis kõigile inimestele kiibid külge panna. Hea satelliidi pealt vaadata ja. Nigu lehmakari*.
Igatahes - palka tahaks juurde. Ma tean, et keegi ei anna, aga ikka tahaks. Kõigi nende jaburuste eest, mis peaks tööd kergendama, aga teevad selle hoopis raskemaks. Minu siinoleku ajal on töömaht peaaegu kahekordseks kasvanud, aga palk on ikka nii vähe kui maksta saab. Jah, ma saan aru, et ma olen siin vabatahtlikult tööl, ma ei ole ori, võin iga kell lahkumisavalduse kirjutada ja see rahuldatakse. Sellegipoolest on jabur. Jah, ma saan aru, et asutus on omadega majanduslikult väga-väga piiri peal, aga see ei kohusta töötajaid miinimumpalga eest fanaatikuks hakkama, nagu uus ülemus hea meelega näeks. Ma tahan näha, kust ta leiab 10 uut fanaatikut, kes on miinimumi eest (või veel parem - tasuta) nõus seda kompleksi arendama? Ma saan temast aru, mida ta taotleb, aga kas ta meist ka aru saab? Kui ta siia tööle tuli, siis andis kohe tutvumiskoosolekul igaühele paberilehe kätte, et kirjutagu igaüks oma nägemus - häid mõtteid, parandamist vajavaid puudujääke jne. Kui ta nädala pärast küsis, kus minu paber on, vastasin, et tööl pole selle peale mõtlemiseks päeval aega ja õhtul on mõte juba väga tuhm. Küsis mees siis, et aga vabad päevad? Mis, karjatasin, esimesel vabal päeval ma magan ja teistel käin raha teenimas - millestki pean ma ju ka ometi elama! Peale seda pole tüüp mu vaba aega enam endale nõudnud.
...
Uudised täienevad tasapisi. Õpilaskodu, mis meil siin olema hakkab, saab koosnema ainult õpilastest. Ei ühtki täiskasvanut. Niisiis kaasneb administraatori ametiga veel ka öökasvataja amet. Ja seda, nagu kurjad keeled räägivad, juba uuest aastast. Info liigub jube kehvasti, seda internaadi-asja ei kuulnud mitte tööl, vaid sain teada ajalehest. Ülejäänu on majas ringlevad kuulujutud. Huvitav, kuna seda kõike siis amtelikult teada saab? Loodetavasti ikka enne, kui õpilased majas...
...
Issand, mul ei ole siis enam mingit puhkeaega. Pissile ka ei saa. Meil on siin ju lahtine lett. Õlu ja vein ja limps ja krõpsud puha. Siiber leti alla... Ja klappvoodi öörahu ajaks... Aga kes neile hommikusööki hakkab tegema...? Lapsed peavad ju hommikuti sööma...? Ja kuidas oma õhtuid sisustavad? Õppimisest jääb ju kuigivõrd ikka aega üle. Hakkavad siin fuajees telekat vaatama? Kõrvuti õlut joovate töömeestega? Kes nädalate kaupa pole koju saanud ja on juba üsna metsistunud? Praegu on tunne, et töövahendite hulka saab hädasti ära kuluma ka üks kõva ogaline nui. Et ikka kord majas oleks.
Mis siis veel... Midagi ikka on - tulge kontserdile! Homme, pühapäeval laulame kell 12.30 Nõo kirkus ja kell 16.00 Elva Baptistikoguses. Tasuta, nagu ikka ja rõõmuga!
*Leidsin antud teema kohta viite. Jube. Meil on üksikkülastajaid vähem, kui gruppe. Jube. Õnneks ei hakka see jama (kui see läbi peaks minema) enne pihta, kui 2 ja poole aasta pärast.
kolmapäev, 5. detsember 2012
Pierrejean Gaucher Melody Makers
Eile oli Elvas. Hea oli. Isegi väga hea. Matkavad veel mööda Eestit natuke ringi, ehk saate jaole*? Igatahes soovitan.
---
Täna aga.... Ma ei tea. Midagi on mäda. Uimane ja tujutu. Vaim on väsinud. Hoolimata sellest, et inimesi on ümber küll, on üksildane olla. Töö ajab ka täna juhet kokku.
---
Käisin jooksuga töö juurest matka tegemas, tõrvikutega, pimedas lumises metsas. Oli ilus küll. Ja jalad märjad. Korralike talviste matkasaabaste puudujääk... Võtsin töö juurest fotoka kaasa ja esimest pilti tehes sai aku tühjaks. Järelikult tuleb matka korrata. Niisiis - otsin matkahuvilist seltskonda ja veekindlaid talvesaapaid. Tõrvikuid oleks ka vaja...
*Neljapäeval Sangaste seltsimajas, pühapäeval Saku mõisas.
Tellimine:
Postitused (Atom)