esmaspäev, 3. august 2015

Flegmaatiku ümberkasvatamine

Elas kord väike tüdrukuke, kellele meeldis väga joonistada, vahetevahel vaikselt suurte inimeste juttu kuulata ja mõnikord ennast rohukõrte vahele samblamaailma sipelgate-mardikate juurde unustada.

Möödusid aastad. Maailm väänas, voolis, muljus ja rutjus tüdrukukest. Ta sõi söögivahetunnis liiga aeglaselt! Maailm õpetas teda sööma ilma närimata. Ta mõtles liiga aeglaselt! Maailm õpetas teda paristama oma mõtteid ilma mõtlemata välja. Ta kõndis liiga aeglaselt, vahel koguni seisatas ja jäi midagi imetlema! Maailm sundis jooksma läbi elu, pikemalt paremale või vasakule vaatamata, pidevalt muretsedes ainult selle pärast, et kuhugi võib hiljaks jääda.

Maailma õppetunnid ei ole olnud ülemäära edukad. Flegmaatikust tüdruk on kasvanud naiseks, aga koleerikut ei ole temast saanud. Kurb küll. Maailm ei anna nii kiiresti alla, lükkab ja surub, väänab ja tõukab. Aga ega mina ka alla anna. Ei mõtlegi.

---

Jube uni on ja juhe kipub aeg-ajalt kokku jooksma. Töötunde ei tule tegelikult nii hirmus väga palju midagi, aga see pidev kihutamine ühest kohast teise, samal ajal unustamata, et veel on vaja jõuda ka kolmandasse ja neljandasse kohta, väsitab hirmsasti. Täna helistati mulle vanast töökohast ja küsiti, kas ma oleksin nõus massaaži tegema. Täna või homme. Neil pidid ööbima 20 soomlasest jalgratturit... Oijah. See oleks täitsa hea teenistus, võibolla isegi leiaks mõne tunni selleks (kuigi - kui nad tõesti kõik massaaži tahaksid, ei piisaks paarist tunnist kuidagi), aga ma lihtsalt ei jaksa. Nii kurb, kui see ka pole.

---

Reedel käisin esimest korda elus Leigo järvemuusikal. Nägin enneolematuid asju. Muusikat, tuld, tõeliselt vägevat etendust. Ja drooni. Võeh. Sumises, nagu vihane mesilassülem, hirmus kiusatus oli ta sealt taevast millegagi alla tulistada...

Kulminatsioonini on veel aega

Laupäeval jooksin mõned korrad giidina matkarada mööda edasi-tagasi, jalad lühikeseks ei kulunudki. Pühapäeva hommikul tegin kell 6.40 ühe lisamatka varastele ärkajatele. Neid oli - uskuge või mitte - 40! Peale uduste järvede imetlemist ja muinasjuttudega ärkamist rändasime seltsiga Järvemuuseumisse, sealt edasi Valgutasse, siis Hellenurme, sealt läbi triatlonituhinas Otepää Leigole, kus oli Eesti Looduskaitseseltsi kokkutuleku lõpetamine armsa meditatiivse kontserdiga. Koju sain kunagi õhtul, siis oli vaja sauna kütma hakata, sest lapsed olid mustad nagu põrsad (ja ma ise ikka ka). Kukkusin pärast jalapealt voodisse magama, hommikul oleks põõnanud veel ja veel... aga maailm surkis tagant, kolm töökohta ja muud kohustused ei anna asu und täis magada.

Ehk homme. Ja kui mitte homme, siis ülehomme... või nädala pärast.... kunagi ikka :)

Maailm võib pingutada kui palju tahes, aga flegmaatikust koleerikut ei saa. Mul oli väga ilus nädalavahetus, ei saa salata, aga vaikust ja uneaega oli selles kaugelt liiga vähe.  Pange tähele, varsti ma leian võimaluse olla vaikselt omaette, ilma kiirustamata, lihtsalt istuda kusagil põõsa all ja unustada ennast samblavaikusse oma äranätsutatud vaimu ravima.

4 kommentaari:

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Ma tean, millest sa räägid! Ka mina sõin liiga aeglaselt ja elu esimesel söögivahetunnil hilinesin seetõttu klassi. Jöin viimaseks ja eksisin ära. :) Pioneer viis mind klassi, aga piinlik oli ja püüdsin hiljem kiiremini süüa. Tegelikult on see ebatervislik ja pigem sööngi siis vähem, aga aeglasemalt. Unistasin tunni ajal, ei suutnud keskenduda, kodus vahtisin end õppimise ajal peeglist ja joonistasin laua kattepaberi tihedalt täis. Alates ülikoolist läks kõik ainult paremaks. Nüüd olen doktorantuuri jõudnud. ;)

kaaren ütles ...

Kurja sea eest puu otsa ronime me kõik imekiiresti, aga kõik muu ei pea olema kõigi inimestega samamoodi. Kui sulle flegmaatika sobib, siis ära lase ennast inimeste tohutust eripärade hulgast ja koleerikute sebimisest häirida. Kellele ei meeldi, see jookseb nagunii muud seltskonda otsima.
Olen ka oma elus flegma olnud, aga sellel olid kriminaalsed und meditsiinilised põhjused. Minu flegma oli kinnine, masendunud ja hirmunud, aga kui inimene sellesama iseloomu sees on väga tähelepanelik, intelligentne, loominguline, syvenev jne, siis see on ju ainult hea.

Lendav ütles ...

Flegmaga on ainult üks häda. Flegma on aeglane. Ja aeglasel inimesel on jube raske pidada kolme töökohta ning nende kõrvalt veel haltuurasid ka teha. See tähendab, et olen oma haltuurad kõik edasi lükanud sellesse aega, kui kaks töökohta otsa saavad. Ja siis ma vist jooksen nende tegemata asjade vahel ennast ribadeks... Kui ma siin eile järjekordselt kellelegi ütlesin, et "järgmisel nädalal on juba tööl lihtsam, ehk siis?", jõudis pärale mõistmine, et ma olen järgmisteks paariks nädalaks vist juba ennast lõhki broneerinud...

Ja kui ma nende tegemiste vahele ei saa piisavalt magada ja vahepeal ka natuke niisama molutada, läheb ka pikapeale hapuks kätte. Samas ei saa kuidagi jätta mitme töö ja haltuura vahet jooksmata, sest leiba ei anna mulle keegi poest tasuta kätte. Linnupojad ka ei ole veel pesast välja saanud, nendele vaja raasukesi suhu toppida ja.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Ilmselgelt on vaja sul nüüd üks molutamise koht tekitada, et edasi jõuda. Aga sellised imelikud perioodid elus vahel on kui tekib tunne, et ei enam. Mul üleeile õhtul jooksis juhe nii kokku, et... aga kõik läheb mööda ja jumala eest, ei selleks pea koleerikuks hakkama, flegmata aga rahus ja võta lihtsalt osad lubadused tagasi. Ma olen ka väa vilets ei ütleja aga tasapisi olen ikkagi õppinud. Ei ole sellest maailm teistpidid käima hakanud kui ma igale poole pole jõudnud.