reede, 28. august 2015

Meretagune

Käisin mere taga. Sest talveks on küttepuid vaja. Kolasin päevakese mööda saart ja tulin sealt tagasi 564 pildifailiga (ja ühe äbariku akvarellivisandiga), mis tuleb nüüd kuidagi põlevaks aineks muundada. See tähendab, et mina maalin ja maalide tellija toob talvepuud, kas pole mugav?

Sõit oli äge. Ma pole nii väikse laevaga nii kaugel merel käinudki. Igatahes minnes sain enam-vähem kõiki traditsioonilisi sõidumõnusid tunda, öökisin põhjalikult. Ja et ikka eriti põhjalikult saaks, olin enne Pärnus kõhu silgupada täis vitsutanud ja laevas saanud katkise põhjaga (praak)oksekoti. Aga muidu oli tore :) Igatahes tekitas see äge sõit iseenesliku kerge paastu, veel järgmisel päeval polnud eriti nälga, paljas vesi oli kõige maitsvam :)

Sain saarel kolada täitsa omapead, võõrustaja näitas näpuga kaardil soovituslikud rajad kätte ja nii ma siis matkasin. Õnn ja rõõm, ma ei kohanud ühtki inimest! Eks see oli ka põhjus, miks ma nädala sees sinna sõita tahtsin, et saaks segamatult maastikku süveneda.

Tagasisõit sujus juba kergemalt, taganttuules ja laev enam nii ei rapsinud, et halb oleks olnud. Aga räägivad, et suure lainega pidi ikka nii pillutama, et mõni uljaspea pole mõistnud kõige nelja jalaga toolist kinni hoida, on koguni ringi jalutada tahtnud ja seetõttu lausa konte murdnud...

Aga mis siin pikalt ikka lobiseda. 564 pilti on parem kui tuhat sõna :)
Ah jaa, ärge imestage, kui mõnel pildil meri vasakule või paremale tahab tühjaks voolata. Ma pole veel jõudnud neid sirgeks ajada :)




Minu esimene millimallikas




 Ega ma ainult merd näinud. Ikka maad ja sellel kasvavaid imesid ka. Siin on mõned pildid Limo sambliku-kaitsealast.





 Metsas olid aga miskid huvitavad samblad, mille mättad nägid välja nagu helerohelised kivid.
Harilik valvik (Leucobryum glaucum)


Üks külapilt kah, üüüüüratu õuepuuga
Kohaliku kiriku kiviaial kasvas selline vaip
Harak-kuljus, õrnakene

Ettevaatust! Igasugu elajaid siia ka ujub...

Tüüpiline kõverik


Kallistajad
Veel ühed kallistajad
 Kallistajaid oli sealkandis üldse palju. Kuna ma inimesi suurt ei näinud, siis nende kohta ei oska öelda. Aga puud olid küll väga toetavad teineteise suhtes.
Kellegi kodu

Väikesaarte fotode näitus muuseumi seinal
 Kes tahab ülejäänud 500+ fotot näha, tulgu külla.
Ah jaa, mõnele olen rääkinud, kuhu minek oli, aga need kes ei teadnud, kas saite aru, mis saarest jutt?

Viimased read jätan meretuulte kirjutada, kõrrega.
Spirograaf

5 kommentaari:

algusestpeale ütles ...

Ma ei ole Sellele Saarele kunagi sattunud. Tulen kindlasti külla fotosid vaatama, millalgi ... ei teagi täpselt, aga kindlasti tulen:)

Lendav ütles ...

Eks See Saar olegi peaaegu maailma lõpus, ma ise ka siiani imestan, kuidas ma sinna juhtusin :)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Ka mina pole sinna kahjuks sattunud aga peaks sattuma, eriti kui su pilte vaadata ja no eks teisedki ole rääkinud.Ilus oli see päev sul küll aga selline äärmuslik mereületamine, oeh...

Epp ütles ...

Too Saar on üks tore saar. Kuidas sa sinna ikkagi juhtusid? :)

Lendav ütles ...

Lugu selline, et see tüüp, kelle käest olen viimastel aastatel talvepuid ostnud, läks sinna saarele sel aastal ootamatult saarevahiks ja hakkas himustama saare vaateid lõuendil. Ja küttepuude laovaru on tal (siinmail, kus vana elukoht ja firma) nii suur, et annab sealt mulle maali(de) vastu piisava koguse halupuid. Kõigepealt küsisin mina temalt puid, siis küsis tema minult nende vastu kunsti ja pakkus võimalust sinna algmaterjali koguma minna. Uskumatu võimalus, mille peale ise poleks tulnudki :)