Olin lubanud näituse teha. Õnneks jätsin alguskuupäeva lahtiseks. Aeg muudkui läks, läks, läks... Jube kurnav on otsustada, mida teha? Seda,et tahan maalida, (mitte joonistada, paberit rebida, trükkida, nikerdada vms) ma juba teadsin, Aga mida siis ometi? Panin paika maalipuki, võtsin seina äärest valmis alused, riiulist värvikohvri, pintslid, tärpsu... Aga maalida ei saanud, sest ei teadnud, mida.
...
Mulle hakkas juba tunduma, et ma olen täiesti lootusetu laiskvorst, ainult magan, Ja kui ei maga, siis mõtlen, nii et ajud suitsevad. Aga ühtki pintslitõmmet polnud tunnistamas, et ma ju ometi pingutan! Kõigest jõust!
...
Kurtsin muret kallimale. Ja selle kurtmise käigus sain äkki aru, mida teha. Klõps. Vastus oli olemas. Läksin raamatukokku, tõin sealt mõned raamatud (parim on Euroopa Putukad, kui selle ainult kusagilt endale saaks...) ja eilse ning tänasega on suurem osa tegelasi juba lõuendil. Hõljuvad praegu veel õhus, lõpetamata.
Kõige kõvemad tööpäevad, nagu tuleb välja, on laupäev ja pühapäev. Siis saab segamatult tööd teha, ei pea "tööl käima".
2 kommentaari:
Mmmm... milline putukas:)
Kass on sellise näoga, et see voodi peab küll üks hea koht olema.
Tervitab AlGusti
Putukas on sitasitika lähisugulane metsasitikas. Ma arvan, et samamoodi rikkust ja õnne toov, nagu sitasitikas kunagi, võibolla on see rikkus ja õnn lihtsalt pisut metsasem. Ja selle vastu pole mul midagi.
Postita kommentaar