teisipäev, 4. november 2014

Tavaline eriline inimene

Kohtad inimest. Jutu ja väljanägemise järgi vastab igasugustele sotsiaalsetele normidele. Täiesti tavaline inimene, Ja siis ta kuulutab: ma olen ju selline imelik, mul peab olema kõik elutoas valge! Ja küünlad peavad ka põlema! Või: ma olen ju selline imelik, ma tahan, et peale söömist jääks suhu hea maitse, nätsu oleks vaja...

Miks arvavad kõige harilikumad naised ja mehed, et nad on kuidagi väljaspool keskmist? Aru ma ei saa. Iga kord üllatun, kui mõni vanem (või noorem vahet pole) proua (või härra või tütarlaps, jällegi, vahet pole) esitleb ennast kui mingit haruldast liiki, kellega peaks kuidagi kohanema, sest ta põletab õhtuti kodus küünlaid. Näiteks. Või tahab iga päev värskelt tehtud sooja sööki. Või jätab voodi hommikuti tihti tegemata. Või armastab üksi metsas jalutamas käia. Või ei kannata, kui keegi öösiti samas toas kõvasti norskab. Siis on seletamist ja vabandamist ja erilisust kuhjaga, sest vaata, teised ju nii ei tee. Ei tee? Päriselt?

Inimesed, te ei ole imelikud. No tõesti. Selliste standardite järgi on kõik inimesed imelikud. Igaühel on mingi väiksem või suurem kiiks. Olen ennastki pidanud imelikuks, teistmoodi, haruldaseks, aga aeg on näidanud, et maailm on kirjum veel. Ma olen selles kirjus maailmas täiesti tavaliste kiiksude ja annetega naine. Pigem oleks see haruldane, kui mul poleks mitte mingit isikupära, ühtegi annet, ühtegi väikest veidrat harjumust. Mu sõprade hulgas on kõik erilised inimesed. Kõik. Nii et sedapidi võttes on erilisus lausa norm. 

See on vist mingi ürgne vajadus, mis sunnib inimest esitama oma väikseid kiikse, nagu maailmaimet. Vajadus olla märgatud ja tunnustatud? Ette vabandamine igaks juhuks, et mitte olla ootamatult tõrjutud lähedaste (töökaaslaste vms) ringist?

Vaata pisut laiemalt, mitte ainult oma lähemat kümmet inimest (tänavanaabrid, oma pere, töökaaslased) ja sa näed, kui kirju võib maailm olla. Pole mingit põhjust tõmmata joont enda ja maailma vahele, sinusuguseid on ju küll ja veel. Eripärade, annete, veendumuste ja kiiksudega.

Sel teemal võiks veel pikemalt jätkata, aga mõte jooksis kinni praegu. Ma lähen ja saen pisut, äkki läheb mõte lahti tagasi.

7 kommentaari:

Morgie ütles ...

Just.

Morgie ütles ...

Ja normiks või normaalseks peetakse asju mis on tegelikult KA imelikud. Nagu näiteks... meikimine. Ja tudengina raamatukogus seksimine. Sa pole tudengina raamatukogus seksinud vä? düüüüd....

Lendav ütles ...

Ma olen nii ebatraditsiooniline inimene, et armastan seda viimast teha mugavates tingimustes. Näiteks voodis. Eks ole mujal ka oldud ja seksitud, aga jah, täiega friik olen, mis muud. Ja ma ei meigi ennast vist rohkem, kui korra aastas. Ja sellist soengut pole vist ka selle maakera poole peal kellegi teisel. Ja ma ei mõtlegi vabandada, et andke andeks, ma olen juba kord selline imelik, seksin voodis ja...

Aga ühte asja pole ma veel välja mõelnud. Nimelt - miks kõige tavalisemad inimesed oma erilisust rõhutavad. Kas selleks, et vabandada juba ette oma kujuteldava imelikkuse pärast või on selle taga hoopis soov olla eriline, tõsta oma tähtsust, olla "keegi"?

Mul on paar endist ja paar praegust töökaaslast, kes mind ikka üllatavad mõne vabanduse või avaldusega oma erilisuse kohta. Kõige rängem on muidugi tüdrukuga, sest see on alles nii vähe ilma näinud. Jah, siin koolis ta ongi eriline, aga juba näiteks maakonna mastaabis (ja terve Tartu linn seal sees) on ta täiesti harilik tüdruk, kellesuguseid on küll ja veel. Ei ole maailmas üksi omasugune.

Hundi ulg ütles ...

Mina tegelen palju minevikulugudega. Nendes elatud eludes pole midagi erilist, kuid... Iga inimene ja tema saatus on eriline. Aga see Sinu poolt kirjeldatu, eks see on ikka mingi tähelpanu vajadus. Sisemise mina patarei laadimine - olen eriline.

Lendav ütles ...

Küllap, Hunt, on Sul õigus. Paradoksaalsel kombel on kõik elud mingil viisil võrreldavad, enamasti tavalised. Ja ometi ükshaaval lahti harutatuna on kõigis sees oma eripära.

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Olen sama fenomeni tähele pannud, et oma tavalisi omadusi peetakse erilisteks kiiksudeks ja nendega nagu eputatakse, kusjuures tõesti millegi poolest erilised üldse ei kire oma erilisuse teemal. :) Tavaline ja eriline sõltuvad muidugi kultuurikontekstist. Eestis on ajast aega olnud kombeks jääda tagaplaanile ja töötada end lolliks. Eks sellest ka need kujutelmad, et mingi vöike asi on eriline ja selle eest peab vabandust paluma. Liiga julged erinejad saavad aga üksmeelse hukkamõistu osaliseks ehk et kui sul on mingi suurem kiiks sellest, et sa kodus valgeid küünlaid põletad, oled sa juba ühiskonnale ohtlik.

kaaren ütles ...

Eks oma erilisuse võimalike koledate tagajärgede yle muretsemine on soov osavõtliku ja sõbraliku tähelepanu järele. Keegi on kunagi hingepõhjani solvanud, midagi lamedate kärtsatanud, ja nyyd on vaja jälle ja jälle leida kinnitust sellele, et küünalde põletamine, hygieeni armastamine või hobi omamine ei ole ikka hull lollus, vaid osa kena inimese ilusast sisust.