reede, 5. detsember 2014

Kunstniku väiksed mured

Ei jõua tärpentini ära kiita, nohu on põhimõtteliselt läinud. Muud asjad on ka enam-vähem, ainult viimane maal jonnib. Võtsin selle ette n.ö. lisaloona, lõuendile, kuhu juba olin midagi määrinud ja siis töö pooleli jätnud. Nüüd ei taha aluskiht kuidagi pealiskihiga sobituda, kumab siit ja sealt, mina aga otsustan iga natukese aja tagant ümber, mida ma siis lõpptulemuses näha tahan. Kivikimalane ise on küll juba paigas, aga taust! Oo õudust! Ei jää muud üle, kui sellel veel kuivada lasta ja siis uuesti üle maalida.

Aga muidu on näituse ülespaneku ajaks kokku lepitud 15. detsember (kui maalid selleks ajaks ikka kõik ilusti ära kuivavad, ma kütan küll ruumi nagu hull) ja pidulik sündmus tordiga on alles nädal hiljem - 22. detsembril. Siis tähistatakse üksiti ka kümnendat aastat raamatukogu kolimisest uutesse ruumidesse.

Väike näide tööst, mis ei ajanud soperdama ja vanduma:
Vesineitsik
Pildistatud välguga, see tähendab, et päris selline see maal tegelikult pole. Natuke aimu saab ikka.

9 kommentaari:

Bianka ütles ...

See on küll äge pilt! Ma just mõtlesin, et kuidas sa neid putukaid siis huvitavaks maalid :D

kaaren ütles ...

Aga on kyll mõnus pilt. Kes tahab päris õigeid värve näha, las tuleb isiklikult näitusele pilti vaatama.

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Miks just putukad?

Lendav ütles ...

Aga miks mitte? Lubasin raamatukokku näituse üles panna. Ise veel üldse ei teadnud, mida teen, aga et käed sügelevad pintsli järgi, oli kindel. Mul on omad meelisvaldkonnad, nimelt loodus ja etnograafia. Mulle sobivad väiksemad formaadid ja aeg-ajalt meeldib peenemalt nikerdada. Mõtlesin siis seda tausta arvestades läbi, milline mõte tekitab kirge? Ja kui ma sain veel kätte raamatu "Euroopa putukad", kinnitas see mu otsuse kohe kõvasti. Nii lahedaid elukaid, millised mustrid, värvid, vormid! Praegu mõtlen, et võiks jätkata näiteks ööliblikatega ja igasugu põrnikatega. Peale värvi ja vormi on neil ka lahedad nimed - näiteks nurmenuku-mõrsjaöölane, köögiviljaöölane, kriimik käbaujur, ankurtriinu, õnnetriinu, piksepeni, kimalas-lottsuru, nõiahamba-teramardikas jpt.

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Kõlab mõistlikult. :) Oma tugevaid külgi tuleb arvesse võtta. Pane siis täiega!

Lendav ütles ...

Ikka! Pealegi - ega ma seda kellegi teise käsu või soovide järgi tee - ikka eelkõige oma lõbuks.

Ma saan aru küll, miks küsitakse, miks just putukad? Ämblikke kardavad millegipärast vist pooled naised, teisi putukaid jälestatakse ka. Eks minagi tegin oma valiku. Näiteks sääsed mus sooje tundeid ei tekita, kärbsed ka mitte. Herilased on küll ilusad, aga natuke kurja olekuga ka. Aga esimene assotsiatsioon seoses putuka-teemaga on mälestus lapsepõlvest. Olin umbes neljane (vist), kükitasin heinamaaservas, vaatasin sipelgaid ja muud kihavat elu. Korraks oli tunne, et olen sama väike, justkui oleksin vaadanud nende maailma nende tasandilt. Mäletate raamatut "Väike Mai"? Üks raamat oli mu mälu järgi veel, midagi rohelise taevaga, kus tibatillukesed õde-venda matkasid, aga ma ei leia seda netist praegu üles...

kaaren ütles ...

Rohelise päikese maa, lasteraamat, Guugelda.
Meie peres armastatakse putukaid - lastele pakuvad lõbu lehetäid, villtäid jt kurjamid, minule pakuvad rõõmu ämblikud, kes neid söövad. Putukad on ilusad.

Morgie ütles ...

Ilus, ilus!

Lendav ütles ...

Rohelise päikese maa, muidugi! Mul oli millegipärast meeles ainult roheline taevas ja selles guugldamisest ei saanud ma mingit tulemust.