kolmapäev, 8. oktoober 2014

Jaroviseerimine

Kummaline, olen viimasel nädalal lausa kaks korda selle kummalise sõnaga kokku puutunud. Nüüd siis guugel aitas, sain lõpuks aru, mis selle sõna sisu on. Olen ise lihtsalt liiga noor, ma pole Lõssenko toimetamistega väga kursis.

Igatahes - väga asjakohane. Eriti vaadates termomeetrit või lihtsalt aknast välja...

---

Mõni aeg tagasi viskas Morgie, et võiksin kirjutada raamatutest, mis mind lapsepõlves mõjutanud on. Olen selle üles tähendamisega viivitanud, aga ega tulemus sellest vist parane. No ma siis panen midagi kirja, kui see üldse kedagi huvitama peaks.

Esimesena meenus Hergi Kariku "Vask, kuld ja raud olid esimesed"Vask, kuld ja raud olid esimesed
See on üks ütlemata huvitav raamat, ma ei saanud sellest vist pooltki aru (tehnilised ja keemilised kirjeldused jms), aga ma lugesin seda andunult vist lausa kümneid kordi. On praegugi mu raamaturiiulis. Nii nunnu.

Teiseks kõikvõimalikud Lindgreni raamatud. "Bullerby lapsed", "Pipi Pikksukk", "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses", "Meisterdetektiiv Blomkvist", "Hulkur Rasmus", "Vennad Lõvisüdamed", "Ronja"... Midagi ei oska esile tuua, kõik on kuldsed raamatud. Lugesin neid, mida kätte sain, juba alates esimesest klassist, Pipit vist varemgi. Uskumatult elulised ja südamlikud raamatud, palju värvi ja rõõmu ja elu on nendes. Ja muidugi Ilon Wiklandi pildid!

Kaheksa aastaseks saades kinkis ema mulle "Eesti rahva ennemuistsed jutud", mille kohe paari päevaga läbi lugesin. Sellega sai alguse mu muinasjutulembus. Sedagi raamatut olen lugenud kümneid ja kümneid kordi. Ja sinna järele "Tark mees taskus" muinasjutukogu.

"Jutupaunikuid" oli meie majas mitu tükki. Ütlemata harivad ja põnevad lapsele. Kust ma muidu teaksin, et Боже, Царя храни! on vanasti umbkeelsete kohalike poolt lauldud ka "poest sitsiräbalaid, siidiseid, villaseid". Millele on ilus lisada, ema mälestustest, et Saaremaal olla poisid sedasama laulud "poisid sõid rähna ää". Aga ärgem kaldugem teemast kaugemale...

Kusagil teismelisena hakkas käeulatusse sattuma "Winnetou" raamatuid ja teiseks "Tarzan". Mul on kusagil alles klikiaegne "Tarzani poeg", mis on vanas kirjas ja mille kooli uhkeldamiseks kaasa vedasin - ega peale minu palju neid lapsi polnud, kes gooti kirja lugeda mõistsid. Põnevus, kirg, metsik loodus, ilusad targad idealistlikud noored mehed, ahh, romantika!

Veel jättis varateismelise puhtasse hinge kustumatu jälje "Krahv Monte-Cristo", mille õe raamaturiiulist lugemiseks näppasin. Küllap ma olin sellesse vist lausa armunud.

Aitab kah. kümme on vist juba ületatud, Eks neid lemmikuid ja mõjutajaid oli kindlasti veel, ma lugesin ju peale koduse raamaturiiuli ka kohaliku lasteraamatukogu praktiliselt läbi. Ega kõike ei mäletagi. Mõnest nõukaaegsest raamatust on ainult ähmased veidrad mälupildid...

Aga mida lugupeetud blogikülaline luges? Vaba voli on kirjutada kõigil, kes ennast puudutatuna tunnevad, ma ei hakka eraldi näpuga kellegi peale näitama.

---

Täiendan. Lugesin sõprade lapsepõlve raamatutest ja mis ma näen! Pooled fantastilised teosed on jäänud mul üles märkimata! "Kadri" ja "Kasuema", "Minu pere ja muud loomad", "Väike raamatutuba", "Sajanditagused tehnikaimed" näiteks. "Väike raamatutuba" kirjeldab imehästi minu suhet raamatutesse, eriti selle sissejuhatus. Imeline tuba pööningul, kuhu visatakse kõik raamatud, millele ei leita mujal kohta. Ja seal ei muuda keegi midagi, ei korista midagi, aardekamber. Lapsuke ronib tolmuste raamatute vahel, tirib kuhjade alt midagi eriti ahvatlevat. Kuhi variseb kokku ja aknast piiluva päikese kiire sees tantsib tolm - muinasjututolm, haldjatolm. Meil ei olnud küll sellist raamatutuba tolmusel pööningul, aga lugemine on olnud minu jaoks alati maagiline tegevus. Olen osanud lugeda niikaua, kuni mäletan, ema jutu järgi olla ma 2-aastaselt tähed selgeks saanud. Ja ega siis mulle keegi enam eriti ette lugenud. Ikka ise. Isuga ja rõõmuga.

2 kommentaari:

Linda ütles ...

Tore meenutus.
Mõnest Jutupaunikust olen kirjutanud oma "Tütarlaps linnast" blogis, võib-olla tulevad tuttavad ette, kuigi minu omad olid vist üsna palju varasemad.
http://tutarlapslinnast.blogspot.com/search/label/Heino%20V%C3%A4li

algusestpeale ütles ...

Mäletan minagi "Jutupaunikust" seda va sitsiräbalate lugu.
Meil oli kodus kahjuks ainult üks paunik, aga neid sai ka raamatukogust laenutada. Ma käisin raamatukogus koos õega enne kooli ja esimesest klassist alates olin juba ise lugeja.