laupäev, 20. detsember 2014

Järjejutt 7.

Õnneloom
Metsasitikas (Geotrupes Stercorosus)
Lähen täna lõunaosariikidesse ühe pisikese looduskaitseseltsi jõulupeole. Krabile :) See on sel aastal vist ainuke suurem jõulusündmus. Noh, jõululaupäeval käin ikka surnuaial küünlaid panemas, pärast söön hapukapsast ja liha, aga see on praegu ette vaadates ka kõik. Või kes teab? Ei, praegu meenus, et mul on ju esmaspäeval veel ka näituse avamine tulemas. Huvitav, mida ma veel ära unustanud olen?

---

Kui inimene plaane teeb, siis jumal naerab. Sõitsime Otepääle välja, Krabini jäi veel tühised 100 km, siis sain aru, et autoga pole kõik päris korras. Tosooliaurud tahtsid hinge matta. Valasin lekkiva jahutusvedeliku süsteemi täis (imekombel oli kanister selle ainega kaasas) ja roomasime koju tagasi. Niipalju siis peost...

2 kommentaari:

kaaren ütles ...

Krabi nimi on mulle tuttav :)
Jumalaid ei ole kunagi kodus, kui neid vaja.

Lendav ütles ...

Tegelt on vist isegi hästi, et ma ei läinud. Juba eile andis hamba all värske põletik tunda, arvasin, et ei lase ennast sellest segada. Aga nüüd ei taha valuvaigistid ka enam hästi aidata. Kodus olla kannatab, mööda seinu üles ei roni, aga pidus oleks sitt olla olnud ma arvan.

Klassika - hammas hakkab valutama täpselt siis, kui arsti kätte ei saa - minu arst reedeti vastu ei võta. Eks näis, kas ta on tuleva nädala pikemaks jõulupuhkuseks reserveerinud või saan mingi aja panna.

Samas on päris veider jälgida, kuidas valu, mis oleks mõned aastad tagasi üsna talumatu olnud, on nüüd lihtsalt ebamugavus ja ahastusse ei ajagi. Mõtlemisvõime on täiesti alles ja isegi meeleolu ei ole selle tõttu alla läinud. Ainult see häirib, et ei saa eriti midagi teha - iga äkilisema liigutuse peale hakkab kõvemini valutama ja tahab ilmselgelt liiga palju tähelepanu.