Sibul

Tööd peaks tegema. Üldse ei taha... Selle asemel vahin siin blogisid pidi, lükkan vältimatut viimse hetkeni edasi. Joonistada oleks vaja, aga ma pole niiii ammu joonistanud ja pealegi olen kehv etteantud teemal joonistaja*. Käsi on kinni. Mõte ka. Samas peaks homme hommikuks olema mustad kavandid valmis. Ärge küsige, mille jaoks, küll ma ütlen, kui sellest asja sai. Ja kui ei saanud, siis ei ütle kah.

Hommik algas kerge rändava peavaluga - kulmust meelekohta, siis teise kulmu, seejärel silmapõhja, siis korraks pealaele... Pea on ka ringi käinud, äkilisi liigutusi ei julge teha, ümber võib kukkuda. Mõõtsin siin töö juures vererõhku, et äkki on keldrisse kukkunud, aga ei - täitsa korras oli sel hetkel. Oleks nagu täitsa terve, aga midagi ikka logiseb?

Siis tuli siia ema, oli teisel jalutamise tuju ja seletas kohe asja lahti: maailmalõpu järgselt toimub nüüd kõrgemale tasandile minek ja see võib kohati füüsiliselt ebamugav olla. Nojah. Nuta või naera.

Ühest küljest ütleb mu ratsionaalne mõistus, et see on jama, aga teisest küljest ... maailm minu sees ja mu ümber muutub tõesti. Vaatan ennast aasta tagasi ja see "mina" on väga kaugele jäänud. Pealtnäha pole midagi muutunud, töötan samas kohas, elan samas kohas, virisen üldjoontes samade asjade üle, armuke on ikka seesama, nokitsen hobi korras näitusi ja kujusid teha nagu ikka, autot pole vahetanud ega midagi. Aga see on ainult väline koorik. Sees küpseb juba hoopis midagi muud. Ma ei oska sellest rääkida, sõnadest kipub väheks jääma. Talle olen rääkinud, otsinud aeglaselt sõnu kokku, et kuidagigi mõista anda ja Ta mõistabki. Võibolla ei ole sellel midagi sõnadega tegemist.

Olen ennast taga otsinud, poole elust olen sellele kulutanud (kui mitte kauem). Olen arvanud, et ma olen kunstnik (ma olin siis 3-aastane). Siis olen arvanud, et ma olen tavaline tüdruk, pisut alaväärsem, kui teised. Seejärel olen arvanud, et olen tavaline neiu, veel rohkem alaväärsem ja imelikum, kui teised, millele järgnes tavalise mõõdukalt alaväärse titeema aeg. Järgmine etapp oli absoluutselt silmini alaväärsuse poris siplev tööotsija, kelle põhiline puue oli kunstianne (igas võimalikus ja võimatus töökohas vaadati mind nagu vaimselt invaliidi). See tipnes depressiooni äkilise süvenemisega, kuni jõudsin vältimatult arsti juurde ja sain abi. Siis sai minust alaväärsusega (kohati edukalt, kohati väga edutult) võitlev üksikema, kes ühtlasi avastas, et tahab ikkagi ka kunstnik olla, nagu kunagi 3-aastaselt oli unistanud. Aga ei julgenud hästi. Nüüd on see siplemine viinud mind järjest edasi ja edasi, läbi depreka-mülgaste ja lõputute enesekaevamiste. Vahetevahel on need kaevamised olnud nagu iseendale augu kaevamised, kust on väga raske olnud välja ronida, aga praegu ma ei kahetse. Nüüd ma tean, kes ma olen. Sügaval südames. Ei, ma ei ole kunstnik. Kunstniku-kiht on kusagil pealpool. Ei, ma ei ole ka massöör (kuigi ka see tegevus väga meeldib). Ma ei ole tegelikult isegi ema (karjuge nüüd kõik kooris, et ma olen rongaema). Tütre kiht ei ulatu samamoodi päris südameni. Administraatori kiht on kusagil päris peal, pruun, kuivanud, narmendav. Nagu sibul olen. Ja see kõige keskmine, see, mis sobivates tingimustes roheliseks läheb ja varreks kasvab - idu - on armastus. Kui on armastus, siis ma võin ka kunstnik olla, ema, armuke, massöör, tütar, kes iganes. Aga kui seda pole, siis ma lähen mädanema. Ja ma ei räägi siin ainult armastusest inimese vastu - kuigi see on väga oluline - räägin armastusest elu vastu. Vahel on armastus elu vastu ja armastus inimese vastu üks ja seesama asi.

Juured...? Sibulal on ka juured? Aga kui juurteta sibul soodsates tingimustes on, kasvatab ta endale uued juured. Ei, muretsemiseks pole põhjust. Peaasi, et süda terve on.



Pisikene pidepunkt mu enda sees on leitud. Ümberringi on veel tohutuid alasid avastada - näiteks see, mida ma siis tegelikult teha tahan ja millega suudaksin hinge sees hoida? Ma tahan siit töölt ära minna. Mitte kohe täna, ma tean, et üür tahab maksmist ja poest ilma rahata leiba-piima ei saa, teist sissetulekut mul pole. Aga jah. Siia liiga pikalt edasi jääda on halb mõte. Kõige jõledam on öötöö. Esimesel tööaastal talusin seda millegipärast paremini, aga nüüd on väsimus kuhjunud, vaim nürineb ja säde mu sees kipub tuhmiks jääma. Aeg on uusi karjamaid otsida.

Ei räägi rohkem, isegi palju sai.

*Igavene virin - küll sellepärast, et pole aega joonistada, siis sellepärast, et pole inspratsiooni või on jube väsimus või hoopis sellepärast et PEAB joonistama, ja käsu peale ei taha ma üldse midagi teha... Sundige mind joonistama midagi, mida ma ei oska (ja maha pole ka kusagilt viksida) ja ving ei jää tulemata. Ärge keelake mul virisemist, ma olen seda nii kaua oma elust teinud, see on tuttav ja turvaline...