Midagi ei ole kirjutada. Kui, siis ainult seda, kuidas kudumine hirmus aeglaselt edeneb, sest selleks on aega, palju aega vaja ja aega mul eriti pole. Ja kui aeg lõpuks tekib, olen juba liiga väsinud. Koon ülepäeva mõne reakese, aga seda on vähe, silmanähtavat progressi ja eduelamust oleks nüüd juba lõpuks vaja.
Tööl on kogu aeg (või vähemalt nädalalõppudel) nagu laulupidu või maraton. Eelmisel tööpäeval (reede) sain lõunat süüa alles kell 5 ja seda ka suutäie kaupa letiääre all. Kausi tühjaks saamine võttis tund aega. Ja kudumiseks ei jää üldse aega! Isegi blogisid ei jõua suurt lugeda! Milline karjuv ebaõiglus! Laenutan muudkui uiske ja suuski ja teen arveid ja muid ebavajalikke asju. Kuduma peaksin selle asemel hoopis.
Nädalavahetusel oli koorilaager. Laulsime kah, lausa terve päev, aga sellest ei ole huvitav kirjutada. Huvitavaks läks pärast, kui rahvas kratsis kaasavõetud pagasist kostüümid välja ja hakati moonduma suguvõsa Pekkis´e kokkutulekuks. Mina olin itimees, kõhukesega nohik, naise tallaalune ja värske vanaisa. Ühtlasi olin just hiljuti avastanud oma intiimse huvi meeste vastu. Teisedki karakterid olid väga võluvad, eriti meeldis mulle neeger Bob, kelle blond tibi oli kahjuks haigeks jäänud ja kokkutulekul ei osalenud. Nii et Bob oli täitsa vaba ja talle sai mõnuga külge lüüa, kui mu kuri naine ei näinud. Rollid saime loosiga ja väga vahva oli see, et üle poolte tegelaste olid juhtumisi tõmmatud vastassoost. Küll oli kena vaadata, millised peaksid naiste rinnad meeste meelest olema! Kõrgel, kikkis, terava tipuga ja kivikõvad! Samas, tuleb tunnistada, et naised oma ümberkehastumisega meesteks nii palju vaeva ei näinud. Nimelt üks oluline kehaosa, mille ümber kogu (meeste, vahel ka naiste) elu käib, jäi mulaažina lisamata. Neeger Bob ütles küll mu küsimise peale, et tema kannab seda kaks tiiru ümber kere.
Mõni tund sai seda nalja tehtud, siis pesin habeme maha ja hakkasin iseendaks. Läksin keset maja lõugavast karaokest võimalikult kaugesse nurka, omaette tuppa ja avasin kaardipõrgu. Ei, mitte kasiino, hoopis kaardimoor hakkas ennustama. Võibolla vahel läbi nalja, aga ma usun, et päris lõpuni naljaks ei pidanud seda siiski keegi, kes sealt uksest sisse astus. Mu ukse taga oli järjekord lausa poole neljani öösel. Ja kaks päeva hiljem kooriproovis tuli mu jutule veel üks, kes oli siiralt pettunud, et tema sellest midagi ei teadnud ja nõudis endale eraldi seanssi. Nii et lõpuks kujunes mu rolliks posija. Eks see vist ongi mu loomus kusagil sügavamates kihtides. Taguda trummi ja kuulata selle vibratsioone, mis läbi keha ja vaimu lainetavad, panna kaarte, mudida kangeid kaelu ja varbaid, maalida maagilisi märke ja kududa kindaid, millel ikka killuke hinge sees on.
Olen viimastel päevadel (ikka jälle järjekordsest raamatust inspiratsiooni saanuna) meenutanud, mis on mind lapsena ja noorena innustanud, paelunud, millest olen unistanud ja mille tegemisest rõõmu tundnud. Ja olen jõudnud järeldusele, et sellist ametit ei olegi olemas. Ma pean selle ise looma ja nimetama.
---
Vahepeal tutvusin natuke ka oma ja oma pere eesnimede ajalooga. Minu nimi tuleneb heebrea keelest ja algkujul on tähendus "arm"* (või siis "halastus"). Veel on see nimi olnud vanas früügia keelepruugis mehenimi ja tähendanud kotkast. Ema on mul (vana-Kreeka) maajumalanna, (Rooma) kevadejumalanna, (Jaapani) riisipõldude valitsejanna ja palju muudki veel. Isa aga on nimetatud vanasaksa pruugi järgi üllaks hundiks, tema isa omakorda oli kuulus hunt. Kes neid on tundnud, teab, kui täpsed need nimed tegelikult olid.
* Sinna juurde on eriti armas teada, et mulle on antud nimi isa esimese koolipõlvearmastuse järgi. Igavesti armas nimi :)
3 kommentaari:
Nimeteadus on lahe,muidugi tuleb meeles pidada, et meil (ja meie vanematel) on omaenda ähmane ettekujutus nime väljadest ja võimalikust saatusest, kui me neid oma lastele kylge riputame.
Kas Sa tõesti tahad omada aint YHTE armast ametit? Minu elu on läinud kuidagi nii, et päris mitmed ametid on meele järgi, ainult et nad kõik on jõle aeganõudvad ja yhtede pidmise ajal ei jää teiste jaox aega! Nt autojuhi-ameti ajal ei saa kududa ja ehitamise v meisterdamise ajal taimedega mängida, pillimängu ajal joonistada jne jne jne! Nii et elu on täis valikuid, mis panevad naha vastikult kihelema.
Soovin Sulle palju aega ja palju armsaid tegevusi.
PS. Täna hakkan kampsi kokku panema. Sel ndl on meie peres 2 synnipäeva & võimlemist-rookimist palju, aga kudum kudumata ei jää!
Seesamune ÜKS armas amet, mida ma siin nüüd defineerida ja nimetada püüan, on tegelikult mitme-mitme tegevuse kompott (või rosolje, kui soovite). Midagi ei jäta välja, hoopis ühendan.
Kampsi vastu on tuline huvi! Ja loomulikult tervisi sünnipäevalastele, et ikka karv läigiks ja silm säraks, vanusest hoolimata! Kui märku annad, tulen koogiga.
Sa selline huviline.Youtube'is on 25 moodust salli sidumiseks,äkki läheb peale.Ise imetlesin seda küll kunagi mõnuga.Ei taha linki panna,ma'i saa aru,millal neid tohib ja millal ei tohi üles panna,aga pealkiri on:
"25 Ways to Wear a Scarf in 4.5 Minutes!"
Postita kommentaar