Kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Püha kangekaelsus

Mõistus ei ole oma teha. Soovitasin siin veidi aega tagasi üht raamatut - Tahtejõud oli selle nimi. Lugesin, põnev oli, mõtisklesin pikalt-laialt inimese eripärade üle ja eelkõige muidugi iseenda üle. Miks ma ei suuda sundida end mõnda asja tegema? Aga miks ma ei suuda hoiduda mõnd asja tegemast? Kangekaelselt, jonnakalt, pikalt ja põhjalikult?

Võtsin täna ette kindakudumise. Sellesama õige peene kinda, mis pidi olema preemiaks. Ma saan aru küll, et ringjalt kududes läheks kiiremini (isegi on üle mõistuse peenike muster - vardal on 22 silma ja kindad tulevad õblukesema naisekäe jaoks). Ma saan aru, et ka kahe värviga kootud kinnas on ilus ja mustriline. Aga need teadmised ei takista mul valimast võimalikult keerulist teostust - neljal vardal ja toru, aga peo-osa on üht värvi kirju (kõigest 2 lõngaga) ja seljaosa tuleb pikitriipudega mustriga (vöömuster ja servakirjad piki kinnast), 4 erinevat värvi lõngadega ja kokku on lõngad keritud 8 erinevasse nutsakusse. Nii et kogu protsess ei ole mitte ainult edasi-tagasi mustrikudumine, vaid ka lõngade kokkuniplamine, et kinnas ikka kinnas oleks. Tulemus on see, et pool aega kulub lõngade harutamisele - ei taha teised ilusti sirgelt ja sassi minemata joosta. Teine pool aega kulub lõngade omavahel keerutamisele ja kolmas pool* aega siis lõpuks kudumisele. Mustri jälgimine on selle kõige kõrvalt käkitegu. Ometi ei sunni mind vist küll miski vägi seda tööd pooleli jätma või lihtsamat varianti alustama. Vaatamata sellele, et ma sellise tempoga kalli sugulase juubeliks vist neid valmis ei saa. Üldse alustasin kinnaste kudumist mustri alt otsast heegelketilt, randmeosa koon kõige lõpuks (kui on näha, kui palju lõnga ja mis värve üldse alles jäi).

Sealjuures on ikkagi veider, miks nõude pesu ja tolmu võtmine ikka ja jälle nii ületamatult raske on...?

*Ma ütlesin, ilgelt kaua aega võtab, siin võiks ka neli poolt olla. Tervelt sentimeetri suudan tunnis kududa, kui kõik ilusti sujub.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

V[imalik, et siin m2ngib oma osa teatud sportlik huvi asja vastu. T2htsaim on protsess ise, mitte tulemus! Ja mida pikem ja keerukam, seda kauemaks protsessi j2tkub!
K.

Lendav ütles ...

Absoluutselt! Ja loomulikult saavutusvajadus - sellisest saavutusest jätkub kohe mõneks ajaks. Nagu oleks midagi suurt ja tähtsat teinud.

Peale selle kahtlustan, et mul on soov jumalat mängida - no nii natukenegi. Et tuleb idee, siis kavand, lõngade valimine, ülesloomine ja - nii vägev tunne on jälgida, kuidas ma killukest maailma (mõnda lõngapusa siis) ümber muudan, midagi uut loon. Midagi sellist, mida varem pole tehtud - täpselt sellist kindlasti mitte.