Laupäev, 5. jaanuar 2013

Refleks

Tööl ikka, ega mul mujal pole sellist arvutis passimise võimalust ega viitsimistki niimoodi kirjutada. Kodus pole ka seda pealkirjas mainitud refleksi.



Iga kord, kui hakkan puudutama veekraani või muusikakeskust või seifi, kangestun automaatselt hetkeks ja peatun. Hirm on. Seifi puhul võtan metallist võtme kõvasti pihku ja tänan taevast, et sädelahendus ei käi mitte näpu ja kapi, vaid võtme ja kapi vahel. Raputab pisut ikka, aga see pole nii ebameeldiv, kui otse. Mis see on, ma ei saa aru? Sedagi on juhtunud, et napilt enne raadio sisselülitusnupu puutumist käib särakas ja raadio lööb ennast sekundiks käima! Minu ja armsa ülemuse vahel on ka sädet, iga kord, kui ma talle midagi ulatan ja käed liiga lähestikku satuvad, käib litakas. Mida külmemaks ilmad lähevad, seda hullemaks läheb. Praeguse napi miinusega on särtsu vähe, täna olen alla 10 löögi saanud ja need ka pisikesed susinad. Aga 10, 15 või koguni 20-25 miinuskraadiga on ikka hull küll. Käin ringi nagu väike elektrijaam. Teadjad targutavad, et asi on minu villases kampsunis, aga ma ei saa ometi surnuks külmuda! Pealegi pole seda janti kusagil mujal, kui ainult siin, kuigi ma olen talv läbi kogu aeg igal pool villase kampsuniga. Sünteetiline arvutitool? Sünteetiline põrand? Kummist tallad? Ma peaksin endale mingi maandusjuhtme sappa keevitama.

Võibolla olen aga... jumal? Pillun elustavat ja hingestavat sädet täiesti vastutustundetult ümberringi ja põhjustan sellega veekraanile ja seifile identiteedikriisi? Oeh. Raske. Nagu Midas oleks juba. Hea veel, et süüa saab - sai ei särtsu ja kullaks ka ei muutu. Ainult ekskrementideks. Äkki ikka olen veel inimene?

Mõte läks uitama. On sihuke väljend - sitast saia tegema. Mina ei oska küll muud, kui saiast sitta teha. Järelikult - lihtinimene. Sitast saia otseses mõttes oskavad teha aga põllumehed (enamasti möldrite ja pagarite kaasabil) ja ülekantud tähenduses ka taaskasutajad. Ökast saab öko.

Veel kaugemale uitab mõte. Sinna, kus luuakse universumeid. Võibolla on meie maailm jumala unenägu? Aga võibolla sitahäda? Pakitses ja pakitses, siis toimus loomeakt ja - siin me nüüd olemegi! Looja läbitöötatud ja läbitunnetatud sisemine ilu, mis nüüd oma elu sujuvalt edasi elab. Ah, vahet pole, unenägu või seedetegevuse jäägid. Mõnikord on unenägu ka seedetegevusest tingitud. Eriti need õudsamad unenäod.

Pange siis pahaks või võtke heaks, aga peale päeva siin leti taga suudan ma veel ainult sitanalju teha ja usklikke solvata. Sellel tööl siin on mulle veider mõju - ma kardan seifi ja veekraani (paranoia) ja hakkan ennast jumalaks pidama ning labaseid nalju tegema. Paljutõotav.

*Pilt on pärit siit. Olen ka ise Kirliani foto teinud, parema käe nimetissõrmest, see on siiani ilusti paberkandjal alles.

1 kommentaar:

viidik ütles ...

Külmakraadidest kuiv õhk ja sünteetiline põrand. Kui õues on külm, saan mina töö juures pidevalt laste käest litakaid ja mitte 10 ega 20, vaid ikka palju rohkem. Mõne käest vähem, mõne käest rohkem. Õnneks pole see talv eriti kuivasid ilmasid olnud, nii et selliseid särtsupäevi on vaid paar tükki olnud.
Aga kõige hullem on, kui särts tuleb riidehoiunagi käljest, või hoidku selle eest - poldi küljest, millega nagid on koolimaja lakke kinnitatud. Siis on ikka korralikult valus ja kui midagi käes on, siis need asjad lendavad laias kaares.