pühapäev, 13. jaanuar 2013

Preemiat väärt

Keegi maniakk käib järjest ja järjest mu pooleteistaastatagust postitust vahtimas. No mitte midagi erilist seal ei ole ju? Otsingsõnadega pole sinna mindud, aga külastuskordi on üle poole kogu viimase aja statistikast! Uskumatu... Siin peab mingi trikk olema.

Kavandid tehtud, makett valmis, tekst sinna kõrvale ka kirjutatud. Mis tähendab, et ma pole mõnda aega nii vähe maganud ja nii väsinud olnud. Öösel kella kolmeni Mariga maketi jaoks kujukesi nätserdades külastas meid esmaklassiline kiiks, mis tähendab, et isegi kui ei olnud naljakas, naersime ja naersime ja naersime, järgmisel päeval olid kõhulihased hellad. Palju häid mõtteid jooksis ka peast läbi, aga eriti ei mäleta midagi, nagu purjus oleks olnud.* Hommikul puhtaid kavandeid lõpetades ei suutnud käsi enam ühtki enam-vähemgi sirget joont tekitada, igasuguse geomeetriaga oli raskusi. Rabelesime, üks silm kella jälgimas, tööd lõpetada ja Mari ütles, et peale seda jama on mingit preemiat vaja. Mina vastu, et kavatsen kirikindaid kuduma hakata - selliseid eriti peeneid, sugulasele 70. juubeliks. Kinda peale mõni juubilari kodukihelkonna vöömuster ja... (aitäh, Kudzu, idee eest). See ei ole preemia! hüüdis Mari. Aga miks ei ole, ma ju tahan seda teha? See innustab, see huvitab, see tekitab kirge? Ei, preemia olevat midagi teistsugust...

Sellega seoses meenub kunagine preemiareis Piirissaarele. Koolis oli klassidevaheline viktoriin, mina ka võistkonnas ja meie klass võitis. Auhinnatud lapsed (3 parimat võistkonda) kupatati Tartusse, lennuväljale ja metsavahi (või oli see moosiriiul?) peale. Kõige hullem oli see, et meil oli Piirissaarel vahepeatuse aeg ainult 10 minutit... Ma ei ole vist kunagi nii palju oksendanud ja peale preemiareisi olin mitu päeva üsna vilets. Hoidku selliste preemiate eest, ma parem koon! Otsin mustreid, joonistan, kavandan, kombineerin, arvutan ja vaatan lõpuks, kuidas idee materialiseerub.

Seda, kas tehtud pingutus (kavandid jms) ka kõlblikuks osutuvad, näitab aeg. Kui veab, saab veel mõne preemia.

---

Kõigile huvilistele aga annan teada, et meil siin lasketiirus (ehk ametliku nimega Tartumaa Tervisespordikeskuses) on nüüd oma liuväli ja soovijaile ka uisulaenutus. Majas soojas saab uisud jalga kiskuda - jääplats pole siit üldse kaugel.

* Ainult see on meeles, kuidas sõnad moonduma hakkasid. Projekti teemaks pidi olema üks omamaine muinasjutt, meie valisime muinasjutu Teravsilm, Osavkäpp ja Pikkjalg. Või oli see Pikksilm, Teravkäpp ja Osavjalg? Või Osavsilm, Pikkkäpp ja Teravjalg? Või... kuidas nende jalgadega oligi?

5 kommentaari:

Fideelia ütles ...

Nii et ta ikka veel käib lugemas, väga imelik. Mis postitus see on, ma tšekkan ka järgi siis juba? :D Ma tegelt ikka ei saa aru, kust sa näed, et üksainus maniakk seal käib. Mu statistika küll nii täpselt ei näita. Ta peaks ju siis näitama külastaja IP aadrssi. Ikka mitu erinevat maniakki vast?

Lendav ütles ...

Mitu maniakki ühe mõttetu postituse kallal? Veel kahtlasem... See kõlab nagu vandenõu. Illuminaadid! :D

7. juuli 2011

Igatahes pole sellises hulgas mu blogist midagi otsitud, otsingsõnadega ma mõtlen. Ja levinumate otsingsõnadega seonduvat selles postituses ka pole.

Lendav ütles ...

Vabandust, mitte juuli vaid JUUNI

Lendav ütles ...

Alasti - postitust käiakse siin ikka lugemas, igas variandis otsinguid ja kenasti loogiline, mida otsitakse ja kuhu satutakse. Statistika on loogiline. Aga sellega... ? Nagu ma juba ütlesin - kahtlustan vandenõud, mis see muu olla saab?

Fideelia ütles ...

Lugesin. Tõesti üsna tavapärane olustikukirjeldus. Ainus põhjus, miks see erilist huvi pakuks, oleks õnnetus ja sellega seotud inimesed. Võimalik, et tollest sündmusest jäid mingid lahtised otsad õhku? Ei kujuta ette. Alasti postitus oli igatahes huvitavam ja mina olen kõigega nõus, mida seal kirjutad. Muide, sama aasta augustis tegin oma kuulsa matka palja rindkerega. Minu blogi statistikas see postitus on ja jääb esikohale, ilmselt.