Ausalt öelda ei ole ma vist ühegi aasta alguses midagi hirmsasti lubanud... aga no ükskord on ju ometi esimene kord!
Mitte midagi ei tule meelde, mida võiks lubada (ja mida ka suudaks). Võibolla alustada mõnest laialt levinud traditsioonilisest lubadusest?
- Suitsetamine maha jätta. Kahjuks raskendatud, ma peaksin enne suitsetama hakkama, aga ei viitsi.
- Kaalus maha võtta. No võiks. Natuke. Aga kuna ma olen hetkel oma kehakaaluga siiski üsna rahul, puudub oluline motivatsioon.
- Käia 3 korda nädalas jooksmas. Ma vihkan jooksmist ja mu põlved on selleks liiga kulunud, arst keelas ka ära.
- Lugeda iga kuu üks raamat läbi. Nii vähe?! Nii vähese hulgaga ma ei ole nõus!
- Olla igati parem ja tublim inimene. Millega võrreldes? Ma olen ka siiani olnud hea ja tubli inimene just nii palju, kui ma olen jaksanud. Ja ma ei saa lubada jaksata rohkem. Üle oma varju pole ka mõtet hüpata - ega kohale ikka ei jõua.
- Mitte sattuda depreka küüsi. Ilus lubada, aga väga raske teha. Kui see tuleb, siis jälle mingil teisel kujul ja ma ei tunne teda enne ära, kui käes ja hilja. Nii et püüan, aga ei luba.
- Maalida ja saagida ja joonistada ja... seda ma ei julge lubada. Teen siis, kui võimalus on. Loovtegevus eeldab vaba energia ja aja olemasolu ja seda ma ei oska ette prognoosida.
- Luban, et jätan tööpäevade vahele taastumisaega. No seda ma olen varem ka lubanud, aga alati ei ole võimalik...
- Ma luban, et... ah, ma ei saa sellest lubadusest siia kirjutada. Liiga isiklik. Pealegi ma lubasin seda juba tükk aega tagasi, see ei ole uusaastalubadus ja värske. Pealegi võib selle lubaduse täitmine võtta palju rohkem aega, kui üks aasta.
- Tegelda iseloomu kasvatamisega - tahtejõudu* tuleb toita ja treenida. Näiteks... esimeseks harjutuseks - pesta iga päev mustad nõud, mitte lükata seda edasi järgmisse päeva.
Väga karm harjutus see viimane... Ma vist rohkem ei võtagi ette... Sellest peaks üheks aastaks aitama küll. Kui see eelnev kirjutamata lubadus ka täitmisele võtta, siis on rabelemist rohkem kui küll. Kõik need tassid ja kahvlid, lusikatest rääkimata.
Tervisliku toitumise harjutuse lükkan (aasta võrra?) edasi. Kui ikka puhaid nõusid pole, pole mõtet proovidagi.
Hommikuvõimlemist hakkan tegema peale seda, kui eelnevad lubadused juba täidetud ja veres - ega kõike ka korraga jaksa.
*Laenutasin raamatukogust ühe äärmiselt inspireeriva raamatu. Tahtejõud on selle nimi. Ma olen vaevalt poole peale lugemisega jõudnud ja juba ma hakkan aru saama, miks ma olen selline loru, mis põhjustab naistel PMS-i ja miks mul ei õnnestunud 7 aastat tagasi harjutada ennast hommikuti rõõmsa tujuga ärkama (ma arvasin, et kehva enesetunde põhjus ja üldse kõige kurja juur on pahurad hommikud - oi ma püüdsin, aga rõõmsaid ärkamisi ei saavutanud). Veel saab teada, mis sorti energiast toitub otsustusvõime ja kas ning kuidas seda on võimalik parandada. Soovitan soojalt. Päriselt.
7 kommentaari:
Millest tuleb, et minuvanustel on põlved juba kulunud? Mida te nende põlvedega ometi teete? :( Suurem osa elust on ju ees!
Ma ei tea, miks mu põlved juba kulunud on. Võibolla sellepärast, et ma kasvueas liiga vähe liikusin - see pidi sama halb olema kui ületreenimine. Olin lihtsalt juhtumisi 13-aastaselt südamelihase põletikus ja igasugune rahmeldamine keelati lausa mitmeks aastaks ära. Ega ma enne seda ka eriline aatomik olnud. Praeguses vanuses on kõhre kulumine kenasti röntgenipildil näha, pole muud teha kui glükosamiini kuure teha ja sujuvalt vaikselt ennast liikumas hoida - kõndimine määrib liigeseid. Samas jooksmine ja eriti hüppamine on vastunäidustatud. Jalgrattasõit sobib. Jalanõusid tuleb hoolega valida - ei mingeid kõpskingi, kui nendega natukenegi kõndima peab.
Üldiselt ma eriti ei nurise, mulle on alati meeldinud vaiksed (st. pehme vetruva tallaga) jalanõud, kõndimine ja rattasõit. Jooksmist ma taga ei nuta.
Ei tea jah, no mina vihkasin lausa liikumist teismeeas ja tegin kõik, et kekast vabastuse saaks ja üldse. :) Suur õnn siis, et mul selle peale põlved ära ei kulunud. Muide, osad inimesed on oma südamelihaste põletiku liikumisega välja ravinu: just jooksmise ja tantsutrenniga. Vbl pead arsti vahetama.
Arsti vahetamisega olen juba hiljaks jäänud. Kõik see jant oli üle 20 aasta tagasi ja mu tolleaegne arst on pensionil.
Nüüd on liigutamine lahkesti lubatud ja isegi väga soovitav, peaasi, et ei põruta liialt liigeseid.
Kõige tervislikum on pliiti, nõusid jms jura yldse mitte tarvitada - hoiad kokku oma aega ja maailma taastumatuid loodusvarasid.
Seega - alati tasub taskus kanda kuivatatud ube. Nende pehmeks lutsimine õpetab kannatlikkust ning keskendumist, kaunviljalise valk aga on väga tähtis kõigile keha-ainetele.
Kui on soovi pidulikumalt einestada, siis vali kapsalehele asetatud toores (hakk)liha paari toore munaga. Milline energiapomm, milline naturaalne elujõud! Ja liigesed löövad nurru!
Lugupidamisega, dr Kaaren.
Dr. Kaaren, aga mis siis reitega saab?! Reitele peab ka midagi pakkuma! Eelistatult valgest jahust ja ohtra suhkruga :)
Minu sõrmedes on osteoartroos.Välja kirjutati clykadol'i,ilmselt glükosamiini variant.Tundus, et aitas terveks aastaks,aga ega ta peata haiguse kulgu ühti. Ja üleüldse--meditsiiniajakirjast lugesin, et glükosamiin ei aita mitte muhvigi, mitte midagi, mitte kuskilt pidi!?
Söö sülti ja seakõrvu, vaat see,orgaaniline kleebekas, pidi aitama!
Postita kommentaar