Tuleb välja, et see on väga laia tähendusega sõna. See võib tähendada peaaegu mida iganes, kus süda kaasa laulab, eriti muidugi kalli inimese seltsis. Ja väline vorm ei ole oluline. Näiteks romantiline-remontiline kohtamine pimedas, vihmas, maantee ääres, kui ta oli linna bentsu järgi tulemas ja paak 4 km enne linna tühjaks sai - viisin talle abiks mõne liitri kütust. Ja siis see külm, kiire, vihmamärg musi. Väga romantiline, või kui soovite, siis remontiline.
Või on meel millegipärast kurb ja saab teise kaisus nutta ja pärast silmad särgikraesse ära kuivatada - väga romantiline, või kui soovite, jällegi ka remontiline.
Samas, kui suvaline sõber tuleb pudeli veiniga külla ja istume, vestleme, küünal põleb ja puha, siis see minu jaoks romantiline pole. Väline vorm ei loe midagi, kui hinge keeled kaasa ei helise.
Vahetevahel peetakse kurbust romantiliseks, nukrad armastuse taganutmise laulud jne... No ei ole, midagi pole teha, ma olen selleks liiga palju südamevalu üle elanud, ma jälestan melanhooliat. Pigem võib olla minu jaoks romantiline kasvõi nilbete naljade rääkimine (oleneb siiski situatsioonist). Koos naermine on igal juhul romantiline.
Kirjud romantilised maastikud. Olen romantik, jah, põhjalikult ja omamoodi. Võibolla sellepärast, et ma armastan.
Üks eelpoolkirjeldatud ebaromantilistest naistest on selgesõnaliselt öelnud, et armastust ei ole olemas. Ja mina olin sinnamaani imestanud, miks ma teda võõrastan? Küllap sellepärast, et me elamegi väga erinevates universumites.
*Pildil minu põlv äärmiselt romantilises kaisutuses. Kui olin selle paberile trükituna seinale riputanud, küsis armas vanamoeline ema, kas see on sekspilt? Eeee...mmmm.... ei ole nagu. Lihtsalt romantiline. Minu jaoks. Ja hoitud olemise pilt muidugi ka.
2 kommentaari:
Lendav kütusepaagiga (ratta seljas) auto poole lendamas! See on kuidagi tuttav teema.
Eh. Ei. Autoga käisin. Üldse olin too päev takso - vedasin Mari meie ühist näitust üles riputama (ja ennast ka), siis bentsu hädalisele viima, siis Mari koju tagasi viima, siis Elva rahvast koori viima. Ennast muidugi ka. Mõni teine päev on jälle mõni teine takso. Kõik on tasakaalus. Ja mister Y on bentsuvedamise 1000x tasa teeninud, kasvõi ainuüksi selle korraga, kui ta paar aastat tagasi mulle appi lendas minu suksukest kraavist välja tõmbama. Või Siksäläst kujulaadungi ära tõi. Või Tartusse silmaarstile hädaabi saama viis. Küll ja veel.
Peale selle ei olnud rattaga Ihastesse bentsu vedamises mitte kübetki romantikat. Mitte kübetki.
Elu on läinud paremaks. Palju paremaks. Ja - kujutage ette - ikka on veel arenguruumi, milline rõõm!
Postita kommentaar