neljapäev, 22. november 2012

Rämpspost

Tuli meilikasti kiri - tundmatult saatjalt, selline, mis otsekohe prügikasti lendab. Aga pealkiri jäi meelde.

Eating without feeling guilty

Mismõttes? Nüüd siis on tavaks juba söömise eest ka ennast süüdi tunda?! Ja siis vaevaliselt-vaevaliselt õppida sööma nii, et süütunnet ei tulegi! Ei, ma saan aru küll, et jutt on mõeldud neile miljarditele, kes oma kehakaaluga palehigis võitlevad, on selleks siis reaalset vajadust või mitte. Aga ikka on häiriv, et ilma küsimata-palumata saadetakse mulle kirju, mis eeldavad, et mul on probleem. Mingid odavate medikamentide reklaamid, potentsitõstjate reklaamid, nüüd siis eeldatakse, et mul on toitumisprobleemid. Ei ole, teate, neid probleeme mul ei ole. On mõned teised probleemid või teistmoodi sõnastatuna - lahendamist vajavad ülesanded. Aga nendele ma otsin ise lahendusi, mitte ei oota, et need lahendused viirusena postkasti potsatavad.

Ma olen juba mõnda aega loobunud ajalehtede lugemisest (anekdoodid ja koomiksid loen ikka läbi, kui leht kogemata kätte juhtub), uudiste kuulamisest (libauudiseid kuulan mõnikord), teleka vaatamisest (väga üksikud saated, mille jaoks korra kuu või paari jooksul vaevaks võtan teleka sisse lülitada*). Kõik vajalik jõuab niikuinii minuni - kas siis pidevas suhtlemisvaeguses ema kaudu, kes on uuemate ja olulisemate uudistega kursis ja neid ilmtingimata minuga jagab või sõprade kaudu. Niigi on pidev info (ja rämpsinfo) uputus. Milleks ennast veel rohkem risustada liigsega?
Palun, kauged võõramaa kaubitsejad, ärge risustage mu postkasti enam peenisepikendajate pakkumistega!

Omaette teema on, mida ma kahjuks eriti sügavalt lahata ei suuda, kuidas äri õitseb tihtipeale teise inimese õnnetusel. On see siis kollane ajakirjandus, mis sureks koledate kõmu- ja katastroofiuudisteta välja või ravimitööstus või sõjatööstus. Keeldun olemast inimene, kelle ebakohtade arvel teised söönuks saavad!***

---

Eile oli tähelepanuväärne päev. Ma ostsin kleidi. Mitte kaltsukast, vaid Päris Poest! Ma ei mäleta, millal ma viimati sellise tembuga hakkama sain... Võibolla 20 aastat tagasi...? Meil nimelt tuleb pühapäeval kooriga vastutusrikas esinemine ja otsustati, et naised kannavad klassikalist väikest musta kleiti. Juba kevadel oli kooris garderoobitäiendusest juttu ja naised (kellel vastav riideese kapist puudu) ajasid kleite poode mööda taga. Mina ka. Kevadel ei leidnud. Nüüd siis. Ja kustkohast? Oma kõige lähemast poest, Konsumist! Ma pole sealt iial mingit asjalikku ja taskukohast riidetükki leidnud. Seda, mis eile juhtus, võib nimetada imeks. Kui ma suudan nüüd oma voldid** ilusti kenasti ritta seada, et kleit ikka jätkuvalt kenasti seljas istub, võib seda nimetada pöördeliseks sündmuseks. Mul pole kunagi varem garderoobis midagi kohustuslikult klassikalist olnud. Võibolla saab ka minust kunagi lähema 60 aasta jooksul Daam.

Peale selle otsustas ema anda mulle kätte viimase osa mu pärandusest. Kuldketi, mille isa emale hõbepulmade puhul kinkis ja sinna juurde ripats, mis on õige auväärse päritoluga. Nimelt oli selle läinud sajandi esimeses otsas Ameerikast toonud mu vana-vanatädi (täpne aeg on teadmata, igatahes ei elanud nad Ameerikas mitte sõjapõgenikena, vaid lihtsalt õnneotsijatena ja tulid juba esimese vabariigi ajal tagasi) ja kinkinud selle mu vanaemale. Ema ei teadnud, kas ripats on kuld või kassikuld, sest siinmail tuntud proovi peal polnud (ainult 9 ja C ning aimatav t), aga mul oli armsa interneti abiga mõne minutiga selge - see on 9-karaadine kuld. Peridoodi-sarnase kivikesega. Ja selliseid (mitte päris sama mudel, aga sama käekiri) müüakse interneti-antiigipoodides küllalt. Dateeritud 1900 algusse.

Niisiis olen ma nüüd rikas nagu kröösus! Ripatsi mahamüümisel ei saaks ma suurt midagi (mõne kuu üüri ehk makstud...), aga emotsionaalne väärtus on suur.

Ja uue musta kleidi juurde sobib imehästi... :)


Pildil kulla nanoosakesed. Kuna mu fotokas, mäletate, on vana juust ja ta küljes ei olegi võimsat elektronmikroskoopi, olin sunnitud kasutama internetist leitud fotot. Kosmiliselt rikas pilt! Vot nii rikas olengi!

*Morgie, sinu teleka ma ikka võtaks, mu lapsed ekspluateeriksid seda minust hulga rohkem.
**Voldid on, aga süütunnet söömise suhtes ikka ei ole!
*** Ja ma palun südamest vabandust sõprade ees, kes juhtuvad mu kirjatükki lugema esimese päeva jooksul - ma võin seda suvaliselt muuta, sest mõte on nii aeglane, ikka oleks mõni tund hiljem vaja midagi juurde lisada ja otse keset teksti! Igatahes palun juba ette ja taha vabandust, ma ei usu, et see komme üle läheb.

9 kommentaari:

Morgie ütles ...

Hihi, võta ilma süümepiinadeta!
:D

soodoma ja gomorra ütles ...

ma võin sulle meili saata, kuidas süümepiinadest lahti saada:)

Lendav ütles ...

Noh, igatahes olen intrigeeritud! Võtan meili tänuga vastu. anni.irs ät gmail.com

notsu ütles ...

Kui ma kunagi nägin vist Times Magazine'is nupukese pealkirja, et uuring ütleb: esimene tunne, mis naistel toiduga seostub, on süütunne, siis minu esimene mõte oli, et no loomulikult tunnen mina oma hea elu juures ennast süüdi, kui kolmas maailm nälgib ja banaaniistanduste tarvis vihmametsi maha võetakse. tuunikalakonservi ei saa suure süütunde pärast (ohustatud liik!) kohe ostagi. a siis tuli välja, et jutt oli hoopis paksuksminemise hirmust. jälle olin kõigest valesti aru saanud

Lendav ütles ...

Kui ma üldse ennast toiduga seoses süüdi tunnen, siis sellepärast, et ma ei söö küllalt korralikult. Vähe head sooja toitu ja liialt suvalisi võileibu.

mustkaaren ütles ...

Allah on seadnud heaks kombeks, et naisterahva kylgedel peab olema 12 volti. Kui on v2hem, siis paradiisi ei saa.

mustkaaren ütles ...

Pagan kyll, 12 volti on ju nt akuga t88riistadel... aga kui nimetet n6ue oli 9... segaduse ja meenutamatuse hetk.

Lendav ütles ...

Mina tean ainult seda, mis on 24 volti ja 2 kilo-vatti.

See on puhvaika. Võibolla on see õnnetute naisterahvaste aitamiseks, kes muidu paradiisi ei pääseks?

Skarabeus ütles ...

"Võibolla saab ka minust kunagi lähema 60 aasta jooksul Daam." Vaatan bussisõitudel vanu naisi,mis neile selga sobib,mis värvid,mis juuksed,kuidas klapib jne. Et kui ma ükskord olen samas dimensioonis, siis mis ma mäletan,MIS oli ilus vaadata?Väga harva on ilus vaadata paksukesi,olgu neil seljas mis tahes.Aga ise kisun sinna poole...
Aga kulla-nanokesed on väga vahvad!Meenub jälle oma lugu.Leidsin peale sugulase surma kuldsõrmuse,kust oli kaks tillukest kristalselt valget kivikest pealt puudu.Läksin ehteärisse küsima, et palju maksaks uute panemine? Käidi tagakambris uurimas, tuldi tagasi ja öeldi: need TEEMANDID peame Saksamaalt tellima,maksab umbes ..(ja ta ütles mu tolleaegse kuupalga)!!!Aaah,pidasin seda klaasiks!NII SEE KÕIK NÜÜD SEISAB SIIAMAANI.Hea teada, et olen ka rikas,nii "rikas", et kui oleks vaja k a k s leiba osta, pean millestki muust loobuma...