kolmapäev, 14. november 2012

Nagu hane selga vesi

Täna on (jälle!) see päev, kus ma ei tahaks tööl olla. Kui te tahate mind nutmas näha, karjuge mu peale. Ei hakanud nutma, aga ega palju puudu ka ei jäänud. Lätlased, kes muu... Kummaline, minu peale võib karjuda küll, aga niipea, kui Karl silmapiirile ilmub, on kisakõri leebe nagu suvine tuul...? On see nüüd sooline diskrimineerimine või lihtsalt isikliku jõu vähesuse tunnusmärk?

Ema ütleb: tee ennast kõvaks. Kuidas küll?

Tahetakse, et ma siin majas oma andeid rohkem rakendaksin, aga ma ei ole veel soone peale saanud. Alati on kas liiga palju sahmimist - looming vajab süvenemist, mitte tähelepanu hakkimist - või kui vaikseks jääb, olen juba liiga väsinud ja tuhm... Meie praeguse pääliku käitumine tuletab kohati pisut meelde laupäevase mardijooksuvõistluse organiseerijat, kes karkudel komberdavale Ülisele järele karjus "Rahu! Rahu!!! Rahu!!!!" Ma ei suuda niiviisi midagi välja mõelda. Eriti, kui kogu mu siintöötamise aja jooksul on kõige rohkem korratud lause mis? Loomulikult "Raha ei ole!". Nüüdseks on tekkinud selline refleks, et isegi, kui möödaminnes öeldakse, et mingi summa on kulutamiseks olemas, ma lihtsalt ei julge seda küsima minna. Pealegi - igaühel on oma arvamus - mis ühele meeldib, on teisele vastukarva - kes olen mina, et siin asju oma parema äranägemise järgi sättida? Ausalt, ma ei kannata üldse kriitikat. Ja kui kellelegi (siin alalistest töötajatest - olgu see või koristaja) ei sobi, mis ma teen, siis ma parem ei tee üldse midagi. Ja niiviisi, ilma rahaliste vahenditeta (päris kõike ikka täiesti tasuta ei saa) ma kõigi meele järele küll olla ei suuda.

Teisi ma ümber teha ei suuda. Järelikult oleks lahendus see, kui ma ei võtaks nii palju südamesse ja lihtsalt teeksin midagi ära. Ja kui keegi siis midagi mögiseb, laseks selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kõigi meele järgi olla niikuinii ei saa. Ilus ütlemine - nagu hane selga vesi. Miks minu seljas vesi ei ole, vaid pigem pigi...?


 


Et kogu lugu ei lõpeks halaga, panen siia lõppu oma seekordsed näitusetööd. Seksikad seened, vallatud liblikad (arva ära, kumb neist on naine?) ja toredad toekad öökullid. Pildikvaliteedi üle paluks mitte nuriseda, sest need on mu vana juustuga pildistatud. Isegi hästi sai selle kohta. Kui jaksan, panen edaspidi üles ka Hallani ja Mari tööde pilte.


Seened on vahtrapuust, liblikad tammest ja öökullid saarest.
Rahapajale aga punuti ilus legend juurde - härjapõlvlane Häpi on Karli sule läbi kõnelnud.

--------
Niiviisi. Ega sellega siis päev veel läbi pole. Nüüd käis üks siin ööbiv umbvenelasest töömees mölisemas. Juua täis nagu tarakan, mitte midagi ei saa aru - diktsioon on täiesti võimatu ja lauseid ta ka vist enam moodustada ei suuda. Kas ta hädaldas duširuumi katkise kardina pärast või oli midagi veel, ei saanudki aru. Keeldusin öösel pool 2 ülemusele helistamast ja tüüp läks lõpuks tuppa, viimased sõnad olid "žopa budjet". Tore.
---
Ei olnud viimased sõnad. Mul on osa rahvast veel väljas, välisust ei saanud lukku panna (õuemajas ööbib tüüp) - tükkis sisse tagasi, lõpuks kutsusin g4s-i mehe välja. Nüüd tegeleb joobnu turva tüütamisega. Oeh.

Huvitav, kas see liigitub ka sooliste eripärade alla? Mina siit leti tagant ei julgenud välja tulla, naine, nagu ma olen. Kutsusin sinistes tunkedes mehe... Kui ma oleksin mees, kas ma siis julgeksin rohkem? Sae julgen küll kätte võtta, konna ja hiirt ei karda, ämblikust rääkimata. Aga näe, joodikust jagu ei saa... Kummaline, kuidas sellistel puhkudel kisub vägivaldseks - kui jutuga enam olukorda lahendada ei suuda, tahaks tüübi jõuga paika panna. Kasvõi lihtsalt tuppa lükata ja ukse tagant kinni panna, kuni ta ennast kaineks magab. Aga ma ju tean, et isegi purujoobnuna on tema jõud minu omast üle. Naine, nõrkus on su nimi...

Üksainumas kord on mind nii vihale aetud (värskelt lahku mindud, tüüp tuli tagantjärele paika panema ja ähvardas õpetuseks mulle tappa anda), et ma mäletan, ma mõtlesin: sina oled suurem ja tugevam, aga kui sa mind puutud, siis sina sured esimesena. Ta ei puudutanud mind sõrmeotsagagi, läks lõpuks ära, mina aga ei jõudnud ära imestada, milline jõud võib vihal olla. Jah, ma arvan, et ma oleksingi ta esimese ettejuhtuva abivahendiga maha löönud. Me olime ju köögis.

Enese eest seismise õppetunnid. Tegelikult tahaks koju, sooja teki sisse ja kõik ära unustada, praegu, just praegu tahaksin olla väike, pehme, kaitstud, soojas pesas ja ilma igasuguse vastutuseta. Ma olen väsinud.

----

Ja eelmise postituse teemal jätkates - ma tunnen küll, kus männis on rahu, aga ma ei saa sinna minna - ma pean tööl olema! Pealegi ei tahaks välja enam pikalt tolgendada, eriti ühe ja sama männi all, külm hakkab ju. Ma võtan pigem selle rahuliku männi, mis on juba halgudena ja topin selle hommikul ahju ning magan selle sooja (ja rahu) paistel. Aga sinna on veel mitu tundi elada.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

November pidi olema kaose kuu, nii Sa vist ütlesid? Nii ongi.
Õnneks lõpeb november otsa, tuleb õnnis jõuluaeg ja meie pere tavapärane vana-aastaõhtu pidu. Paluksin juba varakult kalendrisse aja broneerida:)

Anonüümne ütles ...

Nii harimata kui ka p2ris haritud meestele on omane m6tteviis, et naiste vastu v6ib olla ebaviisakas, kui vaja. Ja meeste poolt naiste vastu toime pandud v2givallateod leiavad kaaskodanike silmis ka 6igustamist ja m6istmist, samas kui vastuhakkamine viha ja m6istmatust - ebkypsed inimesed tahavad samastuda tugevama osapoolega, olla "6igel" pool. Kahjuks n2eb sellist n2htustigal pool, kus on m6lemast soost inimesi - meeste h2bematust, subjektiivsust ja soo/seksikesksust kui ka ootust, et naised oleksid j2releandlikud ja teenimisvalmid. Ja sellele ootusele mittevastamist soovitakse karmilt karistada. Mina puutun iseseisva ja koleda eidena juba keska ajast selle n2htusega igal pool kokku, viimane konflikt oli m88dunud ndlv naabritega, kes neile arusaamatuid asju valjuh22lselt ja v2givaldselt k2sitlevad (ja rumalal inimesel on seda asja palju). Ja selliseid inimesi ei 6nnestu v2ltida, kui inimeste seas t88tad...
Mis aga puutub v2givalla mitte talumist, siis niisama sellest lahti ei saa muidu, kui vaid pidevalt harjutades. Aga see kulutab inimese ressursse, sh ka vegetatiivset n2rvisysteemi, kuna enda pidev pinge all hoidmine ja sundimine on koormus kogu kehale.
Su kujud on v2ga ilusad ja silm lausa libiseb m88da kauneid, sulneid ja meelaid vorme. Ahh, kui nunnud. (J2rgneb 15 minutit imetlevat ja kiitvat k6nekat vaikust.)
Trv, K.

Lendav ütles ...

Tegin eile töögraafikud aasta lõpuni - ma pean 1. jaanuaril tööl olema. Nii et vana-aastaõhtu on plaanis. Aga varahommik on tagumine aeg tööle kimada... Poolteist kuud varahommikut ette planeerida on küll naljakas :)

Ma loodan, et me ikka enne seda ka kohtume.

---

Rääkisin töökaaslasele ka eksi peale vihastamise lugu, mille peale too naeris, et mis sa selle kahvliga ikka teinud oleks? Ega köögis ainult kahvlid ole. Lusikad on ka.

Anonüümne ütles ...

Kindlasti kohtume:)
Mul on järgmine nädal veel totaalne kaos ja hullus kuubis, aga siis peaks üks grupp lõppema ja teise grupiga on mul vähem tegemist (loodetavasti, kuigi elu on näidanud, et tööülesandeid sajab nagu oavarrest ja iial ei tea ette, mis juhtuma hakkab).
Mul on Sulle ka pisikesed kingistused kapis ootel, Prantsusmaalt toodud:)

Morgie ütles ...

Pohhuiinipuudus, mis muud.