Kolmapäev, 7. november 2012

Kun


Näitus sai avatud. Kahjuks ei ole mul veel ühtegi pilti kujudest, ise eile pildistada ei jõudnud. Kõige suurem elamus oli Hallani saabumine, sest Hallan oli piisavalt hull tulemaks Palmsest tsikliga kohale. Kohati olevat isegi lörtsi sadanud. Ise ta ikka ütleb, et tüdrukud, te olete hullud, aga mis ta ise on? Tagasi sõidab ta täna, ehk saab siis selle sügise viimase ilusa sõidu, vähemalt siin Elvas on küll ilus päikesepaisteline ilm. Ja mina olen täna tööl, välja ei saa... :(

Näituse ülespanek ja laua katmine ning kogu muu jant võttis nii kaua aega, et riiete otsimiseks ja silmade värvimiseks ei jäänud üldse aega. Võtsin siis kapipõhjast plisseeri kortsunud püksid ja oma vana heegeldise, millega ma saan küll vist surmani oma näitusi avama... Selle peale ütles Mari, et edaspidi võin avamisele ise mitte minna, riputan lihtsalt oma kleidi enda asemel sinna üles. Muidugi oleks ka uudsuses (uutes riietes) oma võlu, aga ka traditsioonidel on oma väärtus. Millegi järgi peab ju minu ka ära tundma, olgu see kasvõi igivana kleit.

Kohalik punt "Marjulise" mängis toerdaid rahvapillilugusid, laual oli šokolaadikook, juust, viinamarjad ja vein, raamatukogu sai kuuks ajaks korralikult risustatud 25 kujuga, üldjoontes võib sündmuse lugeda kordaläinuks. Kui nüüd ükskord korralikult välja ka saaks magada, oleks küll tore...
 Siin pildil koos "Marjulistega" on näha piilumas ka Hallani kujude paari.

2 kommentaari:

Morgie ütles ...

Sa oled ise nii ilus, et sa ei tohi sellelt näituselt enam ära minnagi, peaksid kogu aeg seal seisma, üleni punasekirjus.

Skarabeus ütles ...

Eelnevale, "Vihjele" reageerides,kus arusaadavalt pole kommikohta...Ma siiski ütleks, et hari ennast palju tahes, see taak ja raskus,mis kaasa saadud, ei lähe lihtsalt välja,mediteeri,palveta või pane hambad tangi...
Minu samasugune isa kandis taskus korralikku kivi,hiljem nutsakus liiva:mine sa tea,kellele vaja äsada...Oma õdedega jõudis nii pahuksisse minna, et ühele sai lõpuks vaid matustele tuldud,teine jõudis t e m a matusele.Mäletan alguses isa oma õe kirstupäitsis,tahtsin kangesti teada,MIDA ta nüüd mõtleb seal kummalises tardumuses? Ja MIDA mõtles teine õde TEMA kirstupäitsis samasuguses müstilises tardumuses?
Kohutav raskepärasus ja sellega seonduvad vaevad pole minul lasknud kunagi õnnelik olla,enam ma seda ei loodagi (olen sinust hea sutsu vanem).Aga nagu ütles üks vana tuttav mees,vaadates pliidi ees tulle ja hõõrudes käsi vastu reisi:" Elu on keeruline, elu on k u r a d i m a keeruline värk"