Ei tea, millest, aga viimastel päevadel on olnud tappev väsimus. Õnneks on olnud ka töölt vabad päevad, mille lootsin rõõmsalt maalides mööda saata, aga... selle asemel magasin. Siis sõin natuke, uimerdasin, magasin, magasin, magasin. Ei jaksanud isegi raamatuid lugeda ega heegeldada. Hädavaevalt sai poes käidud piima-leiva järel, et siis koju komberdada ja meelemärkusetult voodile kukkuda...
Võimalik, et viimastel päevadel on minu madalapoolne vererõhk teinud koostööd madalrõhkkonnaga.
Täna olen tööl, veel ei ole leti taha ümber kukkunud. Õhurõhk on vist ka pügalakese tõusnud...
Kummaline, ikka veel imestan, kuidas füüsiline olek psüühilisele mõju avaldab. Ärksas olekus jaksan teha neid asju, mis rõõmu teevad ja elu on ilus ning lootusrikas. Aga väsinuna ei jaksa enam midagi, isegi loota, et homme on ilus ilm ja kui täna maalida ei jaksa, siis homme jaksan... Väsinuna jääb lootusest järele ainult suur põhjatu pime sügavik.
Valgust ja soojust, muud ei oska praegu tahtagi.
2 kommentaari:
Loodus on tark, v2sinud inimest yritab aju puhkama sundida. Lootus aga raiskab ressursse ja tekitab tervisele kahjulikku m6ttepalangut (maaniat) ja tegutsemisiha.
Head und!
On jah mingi auguaeg, ma ka ainult magaks, kui saaks. Tuhkapäevast pidi paastuaeg algama. Ma ei usu, et paast vanasti ainult nälgimist tähendas, küllap tuli ikka töörabamisse kah auk sisse teha.
Postita kommentaar