Neljapäev, 16. veebruar 2012

3x12

Eile oli järjekordne tähtpäev. Kõigepealt sai hommikul kõvasti kallistatud - pole paremat kingitust, kui teada, et kellegi südames on ka minul koht. Seejärel, rõõmsas leebes meeleolus, läksin Tartusse Žanna juurde ja kinkisin endale laavakivimassaaži. Sõnulseletamatu ja kirjas kirjeldamatu kogemus... Kuidas need leebed ja pehmed puudutused saavad nii üdini läbi raputada? Igatahes oli see iga kulutatud senti väärt ja rohkemgi veel. Sõitsin pärast koju ja tundsin, kuidas varbavahed naeravad :)

Õhtul avastasin, et facebookis, kus ma ise just ülearu aktiivne pole, oli tulnud ligi 70 õnnitlust! Hämmastav! Õnnitlus klassiõelt, kes tänaval vastu tulles haruharva mokaotsast tere raatsib öelda...? Õnnitlusi teretuttavatelt, kes üsna juhuslikult sinna sõprade hulka on sattunud (päris võõraid mul seal minuteada polegi)? Einoh, tore on õnnesoove saada, muidugi. Lihtsalt see on natuke naljakas, et kui me juhuslikult näost näkku kohtume, jääb suhtlus küll hoopis reserveeritumaks. Ei mingeid lennukaid luuletusi, kuumi kallistusi.

Tore oli muidugi leida õnnitlus Marcolt, kes ühtlasi meenutas, et me oleme kunagi isegi koos tudengitele joonistamise tarbeks modellid olnud - issanda loomaaed on kirju, seda ka minu sõpruskonna hulgas. Sama kena oli leida vanade sõprade kaastundeavaldused ja pikk arutelu, mitu aastat on siis lõpuks ikkagi pensionini jäänud?

Aitäh, tegelikult need head soovid siiski liigutasid mind - isegi siis, kui ma ei saa aru, miks inimene, kes neti kaudu kuumi kallistusi saadab, tänaval must mööda vaatab. Eks see ole rohkem tema probleem.


Ühtlasi meenutagem, et kevad ei ole enam mägede taga, selle tähistamiseks virutasin netiavarustest ühe tärkava südame. Ärgem siis unustagem, et aeg-ajalt on väga hea vaadata maailma läbi südame - on see siis kilpjalapung või auk peldiku ukse sees, vahet pole.

Ma tänan!

---

Lisan siia pisikese killukese vanuse suhtelisusest. Žannaga kohtusin esimest korda kaks kuud tagasi väikses naiste ringis, tema tutvustas aroomiteraapiat ja meie põhiliselt kuulasime. Tookord oli tal jäänud minust mulje, kui mitmekordse kõrgharidusega inimesest, haritud ja kõrgete kraadidega naisest, keda oleks huvitav kuulata. See mulje oli tal jäänud ainult väljanägemise järgi, sest ma ei rääkinud peaaegu midagi. Samas - sain temaga kokku ka kuu aega tagasi, Žanna juurest uksest välja astudes kohtusin keskealise mehega. Mees (tema kauaaegne klient) oli öelnud: näe, sul siin tudengid ka käivad... Kummaline on see, et ma ei saa isegi aru, kuidas ma neid muljeid jätan? Tudeng? Professor? Misasja? Tuleb välja, et vanus, intelligentsus, haritus ja sügavus on vägagi subjektiivsed mõisted. Just nagu sümpaatia.

5 kommentaari:

Kudzu ütles ...

Katsetan õnnesoovide kirjutamist, kuna salasõnad kastikestes on muutunud lugematuks minu vanade silmade jaoks ja eelmisel korral ei õnnestunud siia midagi kirjutada:)
Niisiis:
Palju-palju õnne! Kallid laekuvad laupäeval!

Lendav ütles ...

Absoluutselt! Minu arvestuste järgi (kui mu mälu mind ei peta) on mul ka midagi natuke ette saadud. Üleeile.

Kudzu ütles ...

No see oli nii natuke:)

Metsamoor ütles ...

Laavakivimassaaz on tõeliselt hea... Ja kui seda teeb veel keegi, keda Sa tunned ja austad, siis on see ilmselt eriti eriline:9 Ilusat ja kallid!

Anonüümne ütles ...

Nii, nagu L6ustakas, kirjutan siiagi - k6ike head & ilusat! Et elu p88raks ette heledamad & punasemad mustrid ning talve v2rvid j22kski talve. Niimoodi.
K.