Olen elus. Suuremalt osalt pealtnäha suhteliselt kergelt, aga vahetevahel hädavaevu. Esmaspäeval lähen arsti juurde. Olen kuhugi maailmade vahele (nagu unenägudesse...) lõksu jäänud. Inimväärse maailma tajumine enda ümber on järjest rohkem liiga suur pingutus. Kurbust on tonnide viisi (igal pool, ka seal, kust seda ei oska oodatagi) ja see käib varjuna minuga kaasas. Kõikjal. Ka siis, kui ma naeran. Vahel ei suuda ma enam seda kurbust ohjeldada ja see läheb nii kõikehõlmavaks, nii sügavaks, nagu ma ei oleks iial uskunud seda võimalik olevat.
Eile ütles kallim, et ta ei saa enam minust aru, et ta ei suuda jälgida mu mõttekäike, sest need on nii segased ja hüplikud. Ma ise ka ei saa enam endast aru. Aga päike on väljas ja lumi sulab ja lootus pääseda sellest segaduse ja lõksusolemise tundest on siiski alles.
Oskab keegi juhatada, kus põõsa all või metsaveeres võiks kasvada harilik ükskõiksus (mitte hoolimatus, paluks mitte segi ajada)? Ma korjaks natuke hea meelega - see on väga hea liigse dramaatilisuse vähendamiseks isiklikus elus. Ja samamoodi vajavad lootuse, kindlusetunde ja optimismi varud täiendamist. Vihjed ja leiukohtade kaardid on teretulnud!
6 kommentaari:
Siin minu aias saab hingerahu, ausalt! Täna rehitsesin kaks tundi ja praegu pole enam tunnet, et peaks igaks juhuks end ikkagi oksa tõmbama.
Nii et kui Sa vajad turgutust, siis kevad meie mändide all koos kohvi, pannkookide ja kenade inimestega on täiesti pakkumisel.
PS Võib niisama õues päikest näkku lasta, võib vaikida, võib rääkida, võib nutta, naerda, karjuda, teha tööteraapiat rehitsemise näol - kõike võib teha. Ja samas mitte midagi ei pea tegema.
See on väga hea pakkumine! Mingil salapärasel põhjusel on võõrastes aedades hulga rohkem vajalikke väärtusi, kui enda aias... Tänagi toimetasin oma aias ka, aga seda mitte niivõrd suure rõõmuga, vaid sellepärast, et peab. Muidu on veel masendavam. Siin on mul silma all isiklikud lootused ja (täitumata) ootused, igatsus tunda ennast peremehena ja vastavalt ka tegutseda. Aga kuna ma peremees pole, siis pole väga indu ka tegutseda. Võõras aias neid probleeme pole, ainult rõõmud! Kindlasti võtan pakkumise esimesel võimalusel vastu! Kuna, ei julge ennustada, sest töögraafik (alates järgmisest nädalast) on tegemata ja ma lihtsalt ei tea veel, millal mul vabad päevad on.
Ma ise olen ära järgmisel nädalal kolmapäeval-neöjapäeval, teistel päevadel olemas:)
Ma soovin, et sa leiaksid ennast üles. Kindlasti sa suudad seda, oled ju ennegi suutnud.
Mitte yxkõixust. Olen proovinud, see muudab su täiesti mõttetux eriti iseendale.
Lootust ikka, soovi kõige, absoluucelt kõige yle rõõmustada & tunda vahetuid, primitiivseid tundeid.
Ma vist ei väljendanud ennast päris täpselt. Ma ei mõelnud mitte seda ükskõiksust, kus kõigest on savi. Pigem seda, et iga viimne kui tundevirvendus ei viiks mind kohe koomasse. Ma ei tea praegu selle kohta õiget sõna.
Postita kommentaar