Teisipäev, 5. aprill 2011

Avalik ja salajane elu

Mõtlen ja mõtlen, milleks mulle blogi? Põhiliselt suhtlemiseks inimestega, kellega muidu harva kohtun. Mõte aga hargneb edasi ja jõudsin tõdemuseni, et ma ikkagi järjest rohkem valin, mida ja kellele ma üldse räägin. Isegi seda, milliseid raamatuid ma loen ja mida neist arvan, ei taha väga avaldada. Valin, kellele ma mida räägin - kirjutan. Aga kuna blogi on justkui kiri, mis on adresseeritud niivõrd erinevatele sõpradele-tuttavatele, siis tsensuur on küllalt kõva ja läbi pääseb üsna vähe infot.

Tsensuur? Milleks? Aga selleks, et ma ei peaks ennast kaitsma ega õigustama, miks ma loen erinevat esoteerilist ja psühholoogilist kirjandust, miks mu lastel on tunnistustel kolmed, miks poiss muusikakoolist ära tuli, miks mul ei ole ühiskondlikult aktsepteeritud lähisuhe, vaid ... "teistsugune"... Maailmavaatelisi küsimusi ka ei taha väga arutada. Ma tunnen ennast laste eest võitlevate korralike emade kõrval jõuetu ja mannetuna, ma tunnen, et mul ei jagu sõnu ja võhma selgitamaks, miks ma mõnikord rämpsu loen ja kuidas ma sellest siiski mõnikord mulle vägagi vajalikke terakesi leian. Ma tunnen ennast korralike abielunaiste kõrval litsina. Ma tunnen ennast kõigi korda armastavate inimeste kõrval sodikollina. Ja ma parem ei räägi, kui kahtlen, kuidas kuulaja võiks minu poolt öeldusse suhtuda, sest ma ei taha ja ei jaksa ennast kaitsta. Ma olen väsinud selgitamast, miks ma ei sae ega maali enam hetkel, miks kitarr mu seinal seisab ja tolmub. Ja ammugi ei räägi ma sellest, kui eluisu vahel otsa saab, sest siis pean ma lisaks kehvale enesetundele hakkama ennast kaitsma "heasoovijate" pealetungi eest, kes kõik palju paremini teavad, mida mul vaja peaks olema. Milliseid rohtusid sööma, milliseid suhteid katkestama jne.

Minagi olen kasvav ja arenev inimene, järjest rohkem on ükskõik, mida teised arvata võivad. Ma ei arvagi, et minu elu pisiasjad oleksid nii olulised, et need jumalavõõrastele korda peaks minema - igaühel ongi oma elu ja omad mured. Aga ma olen kogenud piisavalt kontrolli minu elu üle ja hingematvat vägisi õpetamist, et hoida oma suu kinni. Vanade aegade pärandus - hirm. Nüüdki olen mõnikord öelnud paar sõna liiga palju (mitte blogis) ja kahetsenud. Hoia oma suu kinni...

Samas ei taha üksildaseks ka jääda, mul on üsna suur lähedusvajadus. Vajan seda, et saan usaldada, et ei peaks iga sõna kontrollima, et saaksin kellegagi rääkida ja selle läbi ka oma sisemaailma korrastada. Ma olen sotsiaalne olend. Ma olen inimene. Siinkandis on paar inimest, keda ma usaldan. Aga ülejäänud...

Ja nii ma tihti ei teagi, mida kirjutada, mida mitte.

Kinni ma seda kohta siin ei pane, eks neid asju on ka, mida ikka levitada tasub (kontserdikuulutused, näitusekutsed, looduspiltide kirjeldused, naljakad juhtumused elust jne). Mõnikord jälle on vaja laialt ringilt midagi küsida. Ja kui ma olen ennast piisavalt kokku lappinud, võibolla hakkan ka muudest asjadest kirjutama, kui ma ennast enam niivõrd haavatavana ei tunne.

Eks aeg näitab.

7 kommentaari:

kaaren ütles ...

Mulle oled sa armas hoolimata kõigist neist asjadest, millega sa ise rahul pole & arvad, et "korraliqd" inimesed sind selle eest põlgavad... paraq just need asjad vähemalt mulle eriti korda ei lähe... see (elu pisiasjade närimine) olex nagu väikekodanlik tolmus sorimine, samal ajal q Suured Ideed sinust yle vuhisevad, irw
Su tutvus- & sõprusringkond koosneb ju qnstnikest vm qnstipärastest isiqtest. Mõnigi neist on väga õudne räpakoll (mina, maakas), peab kaugsuhet (mitmed, aga qna ma tunnen Y-le tema pereelu pärast kaasa, siis mõistan teie olukorda), on passiivne lapsevanem (no qrat, kas sa saad kogu aeg lastel koolis-aias kõrval seista, q vaja muud ka teha ning asutus asub mitme tunni tee kaugusel), puberteedieas lastel tekivad kolmed (no tekib, see on justq vääramatu loodusjõud, qigi sa võid lapsel võrrandeid teha aidata, puberteetik on pagana rabe & kipub unistama-udutama) &ne &ne.
Ma soovin, et sul olex ymber rohkem Meid & vähem neid ylikorralikke kodanikke, kes tahes-tahtmata, ealiste iseärasuste tõttu väljendavad oma mõtteid vahel traumeerivalt. Qna sa ei ole väga paxu nahaga, siis olex vaja pärast mõne Korra-armastuse vm qrvastavat seanssi teha Lõdvestav, Rõõmustav, Hingekergendav ning Selgasirutav seanss.
Paqn oma kätt ning mõistust, seda sydamlikq osa. Me armastame sind.

Kudzu ütles ...

Mulle oled Sa väga kallis! Käin iga päev piilumas, mis Sa kirjutanud olen, elan, mõtlen, tunnen kaasa. Ei õpeta.
Las korralikud inimesed elavad oma korralikku elu, see on nende valik. Meie, ebareeglipärased inimeseloomad, elame jällegi oma elu, meil on teised väärtused ja teised huvid ning unistused.

Lendav ütles ...

Teie olete ka irmus armsad! Eriti hindan ma hetkel seda, et te ei õpeta, kui pole õpetust küsitud! Sealjuures jätan rõõmsalt tähelepanuta oma enda pideva õpetamissoovi, mida ma blogides veel vaos suudan hoida, aga päriselt kohtudes enam ohjata ei suuda :)

Kudzu ütles ...

Mind Sa võid vabalt õpetada! Mna olen nimelt nii põikpäine, et teen ikka nagu ise tahan:)

Lendav ütles ...

Õpetamisest veel niipalju, et kui keegi õpetab, kuidas paremat putru keeta või mis viisil nööpi paremini õmmelda, on see ainult teretulnud. Aga ilma küsimata elama õpetamist ma ei kannata. Ema ikka käib aeg-ajalt seletamas, kuidas ma peaksin positiivselt mõtlema - kui mul on tõeliselt sitt olla, ajab see ainult vihale.

Sol ütles ...

Minul hakkab selline tunne,kui ma loen võõraid blogisid. Kõik teised on targemad, kirjutavad vaimukamalt, elavad elegantsemalt, kasvatavad paremini oma lapsi, töötavad ja samaaegselt õpivad kolmes kõrgkoolis, harrastavad imelisi hobisid ja teevad üldse kõike väga hästi.Ja palju.
Nojah.
Kriitikat saab ka igasuguste asjade eest. Vaheldusrikka vallalise-elu eest noorena sain ma täpselt sama palju halvustatud kui "korralikuks abielunaiseks" olemise eest praegu. Ja sellal, kui ühed naised hõõruvad mulle nina alla liialt hilist emakssaaamist, siis teised tänitavad liiga varase ja rohke lastesaamise pärast.
Ma arvan, et etteheitjaid torgib miski nende enda sees. Aga oma tunnetega peab siiski igaüks ise toime tulema. Võimalusi on palju.

Väike Nõid ütles ...

Kas paned tähele, kes on reeglina need mina-tean-kuidas-asjad-päriselt-on-ja-räägin-kõigile-teilegi?
Minu meelest need, kes on väga kitsa maailmavaatega ja näevadki asju ainult oma mätta otsast.
Neil, kes oskavad näha pilti ka laiemalt, ei olegi nii palju öelda teistele, kui iseendal õppida