Kooliajast juba mäletan soovi olla tähelepandamatu ja kindlasti vaikne - jalanõud ei tohtinud koliseda ega kõpsuda jne. Samas on ikka ja jälle soov tekitada helisid, rütme. Eriti veider oli esimesi kordi trummitunnis olles - trummi on väga raske sosinal mängida. Nüüd olen suutnud oma vaikusetaotluse ja rütmivajaduse ajas ära jagada, mõlemat on vaja, kordamööda. Trummide taga ma ennast enam tagasi ei hoia, aga metsarajal on vaikus suurepärane.
Samasugune tunne on siin kirjutamisega - ühest küljest nagu tahaks kirjutada, aga samas ei taha ka - ma ei taha erinevatel põhjustel oma elust väga põhjalikult kirjutada. Aga vait ka olla ei saa...
Rääkimisega on samuti. Vahel, tuleb välja, räägin liiga vähe, aga vahel liiga palju.
Nii ma siis olengi, kummitaldadega vaiksed saapad jalas, trummipulgad käes, enamasti kõva lärmi ei tee, aga vait ka olla ei saa...
Elu koosnebki tasakaalu otsimisest. Tasakaal liikumise, avastusretkede, uute asjade kogemise ja tagasihoidlikkuse, pesapunumise, turvalisuse taotluse vahel. Tasakaal endassetõmbumise ja avalikkuse vahel. Tasakaal üksiolemise ja seltskonnas viibimise vahel. Tasakaal öö ja päeva vahel. Tasakaal töö ja puhkuse vahel. Tasakaal füüsilise ja vaimse vahel. Tasakaal intuitiivse ja intellektuaalse vahel.
Suurem osa mu jutte koosnevad metafooridest ja ümberütlemistest, mis vist on tänapäevane tõrjemaagia (või kaitsemaagia) - hundi nimetamine võsavillemiks jne. Seegi on omamoodi vaikusetaotlus jutu sees - justkui oleks midagi öeldud, aga tegelikult ei ole ka. Kirjutada tahaks ju ikka sellest, mis hinge liigutab, aga kui see on väga intiimne? Kuidas öelda ütlemata? Või kui see puudutab teisi inimesi, töökohta jne? Kui palju mul on õigust avaldada infot oma asutusest? Töötajatest, nende iseloomudest, meie asutuse rõõmudest ja muredest? Sellest, kui palju ma palka saan ja kas sellest piisab või mitte? Igapäevane tavaline elu... Olen arvanud, et see on ainult minu asi, mida ma kirjutan, et siin käivad lugemas mu sõbrad tuttavad blogardid ja võibolla mõni juhuslik surfaja. Ja ma olen olnud tõsiselt jahmunud, kui mõni inimene, kellega ma sugugi lähedaselt suhelda ei taha, on mu blogi leidnud ja mulle öelnud. Sel põhjusel ei ole ma kirjutanud ka oma lastest. Olen mitu korda tõsiselt mõelnud blogi parooli alla panna, et juhuslikke(?) ebameeldivaid külalisi eemal hoida. Siiani olen sellest ikka loobunud ja piirdunud lihtsalt hämamisega.
Kes mõistab, see mõistab, kes mitte, sellel pole vajagi.
5 kommentaari:
Sa pane pigem parooli alla. Igasugune umbmäärane jutt jätab hämajast, viisakalt öeldes, lolli mulje. Me teame kyll, et sa tglt pole nii udu-uudu, aga oi qidas tahax teinekord törcu konkreecemalt juttu puhuda... vaat need inimesed, kellega sa suhelda ei tahax, ei tohix kyll su eraelu & mõtete väljendamist segada. Meil on ju demukoraacija & vabalt valitavad turvasätungid.
Mina isiklikult naudin väga just sinu metafoore ja ümberütlemisi. Konkreetsus on tore asi, aga kujundlikkus on poeetilisem. Ei pea ju iga blogi olema nagu reportaaž, las mõni olla nagu luuletus. Ja igaüks saab aru täpselt nii palju, kui vaja.
Mina ei muretse juba ammu selle pärast, kes loeb ja mis kõik selle pärast juhtuda võib.
Ma arvan, et me kujutame endale ainult ette teiste inimeste suurt huvi meie isikliku elu vastu. Tegelikult on kõik tegevuses iseenda eluga ja ette kujutamisega, mida neist küll arvatakse. Keda võõras elu, mõtted ja lapsed ikka nii sügavuti huvitaks?
Me vist mõtlesime konkreecuse all tiba erinevaid asju.
Kysimus pole mitte selles, et QIDAS, vaid et KAS yldse kirjutada...
Poeesia on ka mulle armas. Probleem pole aga mitte sisus, vaid koguses. Q sa jätad mõnegi päätyki igavesex kirja panemata, siis seda ju nautida ei saa... Lendavat tundes ma ei usu, et ta on nii sõna-aher & minimalistlik.
Ning q mingid inimesed, kellega sul ei tohix mingit erilist suhet olla, hakkavad sinuga mistahes põhjusel (plogi) manipuleerima, siis on see juba ysna paha ning segab põhisääduses ettenähtud mõtte- & sõnavabadust;)
Inimeste taluvuspiir on erinev, qid kacetamise vm sildi all qritarvitada ei või yhtegi.
Postita kommentaar