pühapäev, 27. veebruar 2011

Elva Laul 2011



10. veebruaril toimus iga-aastane lauluvõistlus Elva Laul. Mina esinesin kahes kollektiivis. Konguta kooriga laulsime Triin Normani Hümni, mis sai 1. koha. Ja ansamblis Marjulise olin külalisesinejana, nendega saime publiku lemmiku preemia. Küllap selle eest, et me mängisime selliseid pille, mida kellelgi teisel polnud. Ja siis selle eest, et me nii head välja nägime. Ja mina isiklikult arvan, et selle eest, et mu trummimäng kuhugi ei kostnud, mis sest, et ma keskendunult seda kõigest jõust tagusin. Oleks ju võinud peenemaid keerutusi sisse teha, aga need oleksid veel vaiksemalt kostnud. Ühtlasi õnnestus mul ka nii vaikselt laulda, et see üldse kuidagi välja ei kostnud! Mikrofon oli kahe peale ja ma sain sellest kenasti eemale hoida, sest mikrofoni kardan ma nagu tuld.

Igatahes on huvitav ennast vaadata (ja mitte teisi, neid näen ma ju ilma videota ka). Seda, kuidas ma mingisse hoomamatusse punkti põrnitsen, kuidas küürus seisan, kuidas istuvad riided seljas ja kuidas mu kilomeetripaksused kulmud täiesti hämmastavalt mõistlikud välja näevad.

Igatahes on minu andetu (aga tähelepanunäljas) külamuusiku karjäär alanud edukalt. Varsti hakkan laulma ka. Ükskord saan ma ka mikrofonikartusest üle! Ostke kõrvatropid valmis!

4 kommentaari:

kaaren ütles ...

Kysimus pole sitas esituses, vaid ebapiisavates meediumides.
2 lauljat - 2 mikrit, ansamblilaulu reeglina. Kas teile isiklikku heliproovi tehti?
Ning elusalt kõlab seesugune musa teistmoodi. Mikker-kaamera võtavad yxnes osa heliribast, Salvestises pakitaxe heli kokq-lahti, iga vidin pygab oma osa elusa muusika ilust.
Kas need laulud võistlustelt edasi ka lähevad, v jäävad yxkord ette kanda & unustada, nagu paljude võistluslauludega?

Kairi ütles ...

go-go Anni!!

Kudzu ütles ...

Väga muhe lugu! Ja muudkui aga jätka.

Karuema ütles ...

hoo mulle ka meeldis, ja trumm tegi mõnusat häält :) igal juhul edasi