Neljapäev, 24. veebruar 2011

Aitäh!

Kasutasin ära sünnipäevaks saadud Aura terviseklubi kinkekaardi (aitäh!) ja sain oma möödunud hullumeelsest nädalast väsinud ajud ja kere korrakski välja puhatud. Sain kokku venna eksabikaasaga (teinekord on niiviisi perekonda lisandunud inimesed lähedasemad, kui päris sugulased) ja kuulasin tema muresid, rõõme... Ise suurt ei rääkinudki, nii hea oli oma mured unustada. Võrdlemine öeldakse olevat saatanast, aga on paraku ikkagi inimlik. Ja niiviisi kuulates lugusid teiste inimeste eludest, saan ikka ja jälle kinnitust, et minu probleemid ongi ainult kosmeetilised. Kui ma vaatan inimesi, kes mu ümber on, näen, kuivõrd vedanud mul on. On, keda ja mida hoida.

Suur tänu olemasolemise eest!

---

Nägin täna jälle oma teist poolt. Ühest küljest vajan enda ümber inimesi ja olen nende jaoks valmis tegema kõike, teisest küljest aga olen küllalt enesekeskne ja ei tõtta kohe abi pakkuma, eriti siis, kui ma isegi ei saa aru, milles abi võiks üldse seisneda... Ja samamoodi ei oska ma ise teinekord mulle pakutavat abi vastu võtta. Kirjutan küll siin, et hakkan terveks saama, aga ega vabu ressursse veel kuigi palju pole, isegi püsin alles hädavaevalt rajal. Tööd on palju olnud ja lapsed liiga palju omapead. Vanaema küll käib seal, aga ega temagi kõike jaksa... Püüan oma eluga kuidagi hakkama saada, kõige lähemat ringi toetada, kaugema ringini ma lihtsalt ei ulata... Ja ka ei oska.

Olen olnud iseenda elusse, arengutesse, probleemidesse süvenenud ja ma tean, et keegi peale mu enda ei saa mind aidata. Moraalne tugi kõrvalt on muidugi väga suureks abiks, aga päriselt aidata, korda teha, saan ma ennast ainult ise. Ja ma arvan seda ka teiste kohta - tugi on oluline, aga otsuseid elu üle ei saa võtta vastu võõrad - ikka ise... Ja nii ei ole ka minul päriselt asja teistesse eludesse. Isegi, kui miski tundub kõrvalt vaadates vildakas, ei ole see minu asi minna korda looma - eriti, kui ma ei näe midagi kriminaalset või inimsusevastast.

Igaüks vaatab maailma oma mätta otsast. Minu suurimaid solvumisi oli see, kui sõbranna küsis, kas ma kohe üldse ei mõtle? Muidugi ma mõtlen. Keegi ei ole suutnud mind üllatada veel mõne sellise küsimuse või arvamusega mu elust, mille peale ma pole enne ise tulnud. Ja ma ei julge teiste inimeste elu üle samamoodi sõna võtta, arvates, et küllap nemadki mõtlevad, mis sest, et mina sellest nii aru ei saa - küllap on neilgi oma käitumiseks piisavad põhjendused olemas, mida mina ei tea. Minul oma otsuste jaoks ju on, mis sest, et need teistele ehk ogarad võivad tunduda.

Igaüks elab oma elu, oma rõõmude ja muredega. Igaühel omad tragöödiad ja komöödiad. Kes olen mina, et kõrvalt öelda: nüüd Sa paned võssa! Enda kohta ma ju selliseid ütlemisi ei kannata. Ja ka seda mitte, kui tullakse õpetama, kuidas ma oma elu kujundama peaksin... Või veel enam, tullaksegi mu elu ümber korraldama (neid kogemusi küll õnneks palju pole, isegi ema hakkab viimasel ajal sellest väsima). Ja nii, oma mätta otsast vaadates ei saa ma tihti aru, kus võiks tõesti minu abi vaja olla...

Altruist minus on tibatilluke, egoist üsna suur. Aga - ma olen hakanud aru saama, et teatav kogus tervet egoismi (mis ei talla teisi inimesi jalgade alla), on ainult kasuks. Kes siis seisab minu eest, kui ma seda ise ei tee? Kes täidab minu unistusi? Mitte keegi. Ise tuleb see ära teha.

---

Tahaks koju, magama... ikka tööl olen. 24h, nagu siin tavaks. Andke, palun, korralik graafik ja ärge jääge haigeks nagu juhtub! Ehh, tegelikult ei ole mul siin viriseda midagi, riigipüha puhul makstakse topeltpalka. Lihtsalt väsimus hakkab jälle kohale jõudma...

2 kommentaari:

kaaren ütles ...

Oluline on doseerida - mitte pudrupaja ja politseipatrulliga sisse sõita, vaid vähemalt öelda, et Ma saan sind aidata, kui sa seda soovid. Minu arvates on loll yxkõik kui lollis, halvas, lammutavas olukorras inimese kohta mõelda, et tema oma elu ju, mis see minusse puutub...
teine võib sisimas appi karjuda, kuid väljendada seda ei jaxa v ei julge. Mina isikliqlt olin ka seda tyypi, tõrjusin 10 jalaga, qid hiljem tundsin rõõmu, et minu muret nähti & välja öeldi.
teinekord on oluline, et keegi teine su häda sõnastax e qrjavaimule nime annax. sa saad yxnes ähmaselt aru, et midagi on viltu & võlssi, qidagi ei saa enam asju normi, aga siis tuleb keegi, ytleb need maagilised laused & sõnastet probleemile on juba võimalik oca vaadata.
Põgenemine ei ole lahendus. Kes põgeneb korra, jääbki seda tegema. Karmimad võitlused peame iseendaga & me ei või häid abilisi tõrjuda. Olgu need siis võlusõnad, siil põõsas v jumal pilvede vahelt.

Kudzu ütles ...

Minu jaoks on abi kahte sorti: üks on otsene abi nt raha või asjad, abi kodustes toimetustes ja lapsehoius. Teine osa abist on olla olemas, kui keegi seda vajab. Aidata sõnastada probleeme nagu eelpool öeldud. Väga-väga harva sekkuda, kui tõesti näed, et asjad on ületanud igasugused piirid.
Mina näiteks ei oska ise abi küsida, kahjuks. Aga pakkuda õnneks oskan. Sest ma saan aru, kui väga on mõnikord vaja, et keegi näitaks hoolivust üles, olemata sealjuures hinnaguline.
Mis ei takista mul väga tõsiselt imestamast teatud asjade üle, mis ei haaku minu arusaamistega maailmast.