Inimlik

Jõudsin siin oma sinikate ümber juba kenakese jutu veeretada, padjaklubi raames väikse fotosessiooni korraldada, kui Kaaren meelde tuletas, et sinikad seostuvad siiski ennekõike haigetsaamise ja ka vägivallaga. Jah, eksole, samas jõudsin juba kiruda tänapäeva kunsti, mis on jäle ja õõvastav, eriti jube oli tegelikult Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ajutine näitus, mille vaatamist siiani natuke kahetsen. Minu enda jaoks oli see sinikas lihtsalt üks värviline laik, mis suurt haigetki ei teinud. Aga kellegi teise sinikaid vaadata... on hoopis teine tunne. Samamoodi neid lendavaid kehaosi muuseumis, illustreerimaks õudseid värsse piinamisest, pommidest, mürgitamisest ja naelutamisest...

Kahtepidi arvamused on mul ka suhete osas. Nimelt - kui mulle tundub, et näen kusagil hoolimatust, valetamist, vägivalda, tahaks kohe hüüda - lase lahti! Sellest ei tule midagi! Võibolla on see mu enda abielulahutuse pärand, kus peale üksikolimist tundsin ennast uuestisündinuna. Aga kui praegu keegi kõrvalt vaikselt heatahtlikult küsib: "kas ta ikka hoolib sinust?" jne, siis on mul tunne, et tungitakse minu isiklikku ruumi, et teised ei tea midagi, et see on minu elu ja kellelgi pole õigust midagi öelda. Ma püüan selle jutu lõpetada juba eos ja ma ei kavatsegi hakata ennast õigustama - miks ma peaksin, see on ju minu elu? Pealegi - jah, ma olen kõiki neid asju endalt küsinud, rohkemgi veel. Ja vastused saanud. Minu pärast ei pea muretsema. Ja ma püüan hoida ennast tagasi ja mitte hakata ka teiste kohta midagi arvama, kui ei küsita.

Ekslik olla on inimlik. Ja pime olla on inimlik. Kahepalgeline samamoodi. Ja ustavus, siirus, hoolivus on inimlikud omadused. Nagu kiindumine, kangekaelsus ja klammerdumine, oma ideedele ja eesmärkidele kindlaks jäämine. Ja selle kõrval täpselt samamoodi on inimlik ka muutlik meel ja arenemisvõime. Peale selle on vägagi inimlik see, et omade juures sallitakse seda, mida võõraste juures hukka mõistetakse. Ja muidugi ka vastupidi.

Ma tahan olla kangekaelne, las ma siis olen.