Kolmapäev, 16. veebruar 2011

1/3

Eile oli sünnipäev. Tänan kõiki õnnitlejaid südamest, kopsust ja maksast*! (Ja ma ei pahanda, kui te ei jõudnud veel õnnitleda, ma olen ise ka väga kehv kuupäevade meeles pidaja.) Luban, et ei raiska teie öeldud ja ütlemata soovide soojust mõtlematult!

Sihukest tunnet küll ei ole, et oleks vanemaks saanud... Eks see ole selline umbmäärane vanus ka, ümmarguselt võiks ehk nimetada kolmandikuks elueast. Mul on tunne, et olen hoopis nooremaks saanud. Väsimus, kurbus ja äng on kadunud ja hulga kergem on olla.

Sünnijärgsel hommikul oli nii armas tööle tulla, ülemus oli kenasti poes käinud, ostnud kalamarja, sushit jm toredaid suupisteid. Tööpäev algas kallistamisega ja kange napsiga pudelist, millel kahtlased kirjad: "MALUNININKU Millers´Bitter, Trauktine, Pagaminta Lietuvoje, alc. 50% vol." Õige kah, hommikul tuleb töötajad üles sulatada ja käima saada, muidu ei ole neist küll midagi asja. Ja praeguse külmaga alla 50% pole mõtet kasutada, sest -20 + 50 annab peaaegu inimese kehatemperatuuri kätte, puudujääv 6,6 peab inimesel endal olemas olema.

Sünnipäevanädal tõotab erakordselt tihe tulla - täna olen tööl haigestunud I. asemel (kõigest 12 h), homme sõidan Tallinnasse kunstinäitusele, ülehomme asendan haigestunud J.-t (24 h vahetus). Kui siis laupäeva hommikul töölt koju jõuan vahib kari sünnipäevalisi juba vastu, kes vist peavad ennast ise lõbustama, kui mina tukun ja pühapäeval olen I. asemel jälle tööl - on maratonipäev (jälle 24 h tööl). Järgmine nädal, ma usun, kulub taastumiseks. Siis peaks proua J-l haigusleht lõppema ja mina jään ainult ühe inimese asemel tööle. Puhkus, ma ütlen!

Aga see maluninininku - seda ei või usaldada! Nagu lambiõli...

* Ja põrnast ja põiest ja...

1 kommentaar:

Kudzu ütles ...

Palju-palju õnne!