Maraton

Ja mina jälle tööl. Ma vist elan siin.

Kell on 19.00. Nüüd on juba vaikne, finiš suletud ja mõni üksik inimene veel liigub siin. Aga päev! Sellest hetkest, kui hakati finišeeruma, oli mitu tundi tormlevat-voolavat inimmassi, kes siit minust mööda oma diplomeid saamas käisid. Uksed pärani valla, madalaim temperatuur mul siin oli +1 kraadi. Nüüd on juba peaaegu suvi, +6 kraadi! Isegi trükkida kannatab.

Kahjuks nii suurt hulka alasti mehi, nagu nädal tagasi, ei näinud. Aga noh. Eks neid ole juba elu jooksul nähtud ka. See-eest müüsin oma praktikas üle aegade suurima koguse kohvi ja teed.

Vaatasin neid äraaetud külmetavaid inimesi ja ei suuda ette kujutada, mis vägi võiks mind maratonile ajada...

Veel üks väike tähelepanek - hirmus tüütu on ja segadusse ajab, kui inimene tuleb rääkima läbisegi vene ja inglise keeles. Alguses ei saa aru, kas ta räägib minuga? Siis mõistatan, kas see on mõni mulle tuttav keel? Ja lõpuks ikka küsin, mis keeles ta räägib ja valime siis ühe keele välja... Milleks nii palju jama? Sihukese pika päeva peale jookseb juhe lihtsalt kokku, kui keegi veel keeli ka segama hakkab.

Kell on 23.00. Vaikus. Väsimus. Ruumi temperatuur on tõusnud +10 kraadini. Kui jalgade juures puhurit poleks, oleksin vist juba surnuks külmunud. Üksikud ööbimajäänud maratonisõitjad juba magavad, peaks ise ka tukastama. Hommikul saan koju... Ja siis tuleb 3 päeva vahet! Ma kohe ei tea, mis ma sellega peale hakkan?! Võibolla magan? Vahepeal kütan ja siis jälle magan. Söön ka, arvatavasti kütmise ajal, et mitte uneaega raisata - ja siis kohe jälle magama!