Uitmõtteid

Mida siia saan kirjutada ja mida ei maksaks? Kes siin lugemas käivad? Mida nad siit välja loevad? Kas ma olen valmis sellega leppima, et minu mõtteid võib lugeda igaüks, kes internetti pääseb? Kas ma tahaksin olla anonüümsem? Või hoopis avalikum?

Mina, naiiv, arvan, et siin käivad ainult minu tuttavad blogardid, võibolla ka mõni juhuslik võhivõõras. Ja siis, mõnikord, astub keegi mitteblogardist tuttav ligi (kellele ma oma hinge ometi avada ei taha) ja ütleb, et leidis minu blogi... Kuidagi kõhe tunne on seda kuulda. Ise ka ei tea, miks. On mul siis midagi varjata? Kes teab, ehk ongi...

Ma pole siia küll palju kirjutanud, iga sõna olen veeretanud nagu kuuma kartulit. Mida ma siis kardan? Ikka kriitikat... Ma kardan, et inimesed, kellel ei ole õrna aimugi sellest, mis on minu mõttekäikude ajendiks, mõistavad mind hukka või teevad muidu maha.

Olen juba pikemat aega iseenda lappimisega tegelenud ja nüüd jõudnud sellesse seisu, kus mul on äkki valik - mismoodi reageerida, kuidas arvata, kuidas ennast tunda. Olen tasapisi tutvumas enda erinevate külgedega - eriti huvitav on lasta välja neid iseloomu osi, mida siiani varjanud (eriti enda eest) olen. Olen ikka arvanud, et olen tagasihoidlik, hall, vaikne, nagu hiireke... Väga veider tunne on leida, et see ei ole üldse nii! Et ma võin vabalt suure seltskonna ees kõva häälega sõna võtta ja mitte häbeneda! Et ma võin olla uhkelt nii viimaste kui esimeste hulgas (milles iganes).

Ema on mulle lapsest peale õpetanud, et ei esimeste ega viimaste hulgas pole hea olla. Kõige rahulikum on halli massi sees... Ja ma arvasingi end olevat see hall mass, nagu täidis madratsi sees. Oma saavutustest pole osanud õiget rõõmu tunda, uskudes, et need on ühe väikse tavalise inimese teod, mis ei ole suurt väärt. Olen arvanud, et mu pea kohal on lagi, et mu oskused ja võimed on keskpärased. Küllap sellest ka hirm mahategemise ees - siis oleksin ju päris poris maas... Pole julgenud uskuda oma ideedesse ega oma väärtusesse.

Mõnda aega ei ole ma üldse mingite kunstialadega tegelnud. Arvasin, et tühi aeg kestab ehk paar kuud, aga nüüd on see juba päris pikalt. Ootan impulssi. Vägisi ju pole ka mõtet. Hea on teada, et mina olen ikka mina ka siis, kui ma ei joonista. See teadmine teeb vabaks.

Neid valdkondi, läbi mille ma ennast identifitseerin, on veel. Ma tunnen ennast inimesena, kui ma armastan ja mind armastatakse. Aga seda ma ei raatsi ära kaotada, et saada teada, kas ma ennast ka siis inimesena tunnen, kui armastust pole...

Kummaline tunne on. Ühest küljest on kerge ja vaba olla, justkui nooremaks oleksin saanud. Teisest küljest on tunne, justkui oleksin elanud pika-pika elu. Nii pika elu, et olen aru saanud, et pisiasjade pärast ei ole mõtet põdeda. Elu läheb ikka edasi hoolimata sellest, kas ma tunnen sellest rõõmu või mõtlen ennast kõige õnnetumaks inimeseks maa peal. Miks siis mitte rõõmu tunda?

Terveks hakkan saama.