Teisipäev, 26. jaanuar 2010

Üleskutse

Meie kallis koor on ütlemata viljakas keskkond. Mehi on, lugege ja imestage, rohkem kui naisi! Peale selle on kolm meie koori näitsikut ümardumas, mille tõttu võib neil koorilaulu mõningane paus tekkida... Hädasti oleks juurde vaja naisi, eelistatavalt sopraneid, lauluoskus võib ka vajalikuks osutuda. Kõige olulisem on iseloom, näiteks rumalate naljade peale ei maksa solvuda. Oluline on heasoovlikkus ja rõõmus meel! Kiusupunne me ei taha!

Mina, vaesekene, olen ka sunnitud sopranit laulma, kuigi hääl hästi ei ulata. Aga noh. Saan hakkama.

Tulge meie seltsi ja te pole enam endised! Pealegi on meil tõeliselt toredad, sõbralikud ja vallatud mehed. Ilusad ka. Juba ainuüksi nende seltskonna pärast tasub tulla.

Järgnev pole just kõige keerulisem, küll aga lõbus laulda. Kuulake sõnu, juba vanameister K.A. Hermann pole nilbustega koonerdanud!


Ps. koori koosseis on peale toda juubelikontserti muutunud, pilt pole enam päris adekvaatne. 5 postitust tagasi riputatud klipis on õigem koosseis.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Juhin tähelepanu sõnadele "...arm ärkab ihale haljaste vainude pääl. Hüppa, hüppa kehake, kuni elul ehake..." See räägib juba iseenda eest, milliste nilbustega vana Karl August tegeles! Silme ees rullub filmilindina lahti pilt paarikesest, kes aasa peal...

Lendav ütles ...

Täpselt-täpselt!

Lendav ütles ...

See oli esimene laul, millega meie armas koor peaaegu 6 aastat tagasi esines.