Minu elu

"Sinu aeg on piiratud, nii et ära raiska seda kellegi teise elu elades"
ütles mulle Orkut täna. Vägagi sügavamõtteline.

Siinkohal oleks vägagi sobilik hakata kirjutama Elu Mõttest, mis on ennast mulle tasahaaval ilmutanud, aga ma mõistan, et sellest ei saaks keegi peale minu enda aru. Võimalik, et see Mõte ongi ainult Minu Isiklik Mõte.

Huvitaval kombel räägivad sellestsamast Mõttest peaaegu kõik new age raamatud, olen seda mõtet kohanud kümnetes kilodes raamatutes. Ja pidanud seda roosaks ebareaalseks uduks. Nüüd on see vägagi tahkeks ja käegakatsutavaks muutunud, roosast kujutluspildist arenenud absoluutselt kõigist toonidest koosnevaks tahkeks ja kõikehõlmavaks tegelikkuseks. Ja ma saan aru, et seda ei olegi võimalik kirjeldada, ainult vihjata kuidagiviisi. Kes mõistab, kes mitte. Ja raamatutest seda õppida ei saa, sest kõik kirjeldused on isiklikud ning suure tõenäosusega ei tähenda enamuse jaoks midagi.

Jõulude ajal tutvusin isiklikult Musta Auguga. Morgie lahkelt arvas, et Must Auk olla kõige otsem tee läbi singulaarsuse, seega otse sinna, kuhu vaja. Noh, igatahes ma tänan seda Musta Auku (mis oli elu mõtte vastand, ehk siis Elu Mõttetus), mis viis otse Mõtte endani välja!

Nüüd on käsil järgmine ülesanne: leida üles (õppida märkama) Mõtte avaldumise kohad elus endas, tegevustes, töödes ja asjades. Nimelt hakkas tasapisi igasugune mõte ära kaduma. Enamus tegevusi, mida olen kunagi suure rõõmuga teinud, kaotasid oma sära (joonistamine näiteks). Ainus viis uuesti joonistamisest rõõmu tunda, on seda teha Mõttega. Minu enda Mõttega.

Küsiti mult täna: "kuidas sa suudad pisiasjadest rõõmu tunda?" No ... mitte alati, aga suudan. Elu koosnebki pisiasjadest. Lusikas teetassis, liiv libedal trepil, auk sokikannas, tulevalgus (soojus) ahjust, kallima suudlus kaelal... Kümmekond puuduolevat krooni, mis ilma suurt kära tegemata vaikselt pihku pistetakse, külmad varbad põlveõndlas, kasside kräunumine õues, mõni kraad rohkem külma, kui eile (ja auto ei taha enam käima minna...), tolm voodi all, tühi koht riiulil, kus oli olnud sibul, kolm lihtsat sõna, mis annavad päevale uue värvi... Elu koosnebki pisiasjadest.

Nii vahva, mul on jälle õnnestunud kirjutada täiesti mõttetu kirjatükk Mõtte teemal. Järjest osavamaks lähen oma ümberütlemistega, vihjamistega ja demagoogiaga. Ja ma ei kavatsegi lõpetada. Hurraa.