Teisipäev, 26. jaanuar 2010

Iseolemisest

Sol alustas teema, Kaaren jätkas. Algus oli küll konfliktitüüpidest, sellest, kuidas paljudel meist on mingid suhtemustrid, konfliktimustrid, mida teistel ei pruugi olla. Eks on minulgi need isiklikud "rehad", mille otsa komistada. Sol püstitas küsimuse, kus on need lülitid, mis süsteemi ikka ja jälle käigus hoiavad? Mina oma rehade puhul juba aiman. Teiste kohta ei oska kahjuks midagi öelda... Kuigi, ma olen vist nii leebe inimene, et otse tülis, korralikus konfliktis polegi kellegagi olnud (karjunud, kakelnud, ähvardanud ja hambaid kiristanud). Kui, siis on olnud ainult mõningane vimmakiskumine.

Aga mõte lippas edasi, jõudis iseolemise teemani. Mulle tundub, et mida lähemale jõuan leppimisele iseendaga, nagu olen, olemata selle üle kurb, vihane või muidu õnnetu, mida vähem ma võitlen enese loomuse vastu, seda paremini ma sobitun maailma. Seda vähem on põhimõttelisi konflikte (ja kui neid ka on, siis need ei hävita mind enam). Mida rohkem ma käitun selle järgi, millega hing rahul oleks, seda suurem on rahu ja harmoonia minu ümber. Mõne aastaga on mul siiakanti tekkinud suurepärane sõpruskond, kes võtavad mind minu endana. Ei mingeid vägisi sobitumisi, maske, võltsi ega valet.

Kaaren ütleb, et ta olla kole inimene. Ei ole. Ma olen sama kole-ilus. Kõigis inimestes on olemas ilu. Kallim on selle teema kohta öelnud, et tema pole kohanud oma elus ühtegi inetut naist. Igaühes on midagi kaunist. Sellest hetkest, kui loobusin alavääristamast oma välimust, püüdmast seda kuidagi söödavamaks teha, ei ole ma kordagi tundnud, et mind põlatakse mu välimuse või imelike tegevuste, kummaliste sõprade ega millegi muu pärast. Igasuguseid inimesi on, küllap ka neid, kes minu peale hea pilguga ei vaata. Aga neid on kõvasti rohkem, kes võtavadki nii, nagu olen. Ja ise püüan suhtuda teistesse soovita neid ümber teha.

Kummaline on jälgida, kuidas naeratus, puhas, õnnelik naeratus muudab ümbrust. Mõnikord piisab ühest heast sõnast mornile väsinud kassapidajale, kui ta nägu lahkeks ja pilk soojaks muutub. Niivõrd vähe on vaja... Ja kui raske on see tulema. Enne olen ikka läbi kahlanud kõik alaväärsuse mädasood. Oleks, et kuidagi kohe saaks, ilma maailma või iseendaga võitlemata, aga ju vist ei saa.

Üks selle teema alla kuuluv mõtterada on ka pehmusest. Olen olnud järeleandlik, tihti liiga järeleandlik kõigile, kes vähegi nõuda on osanud. Olen arvanud, et sellega, kui ma ei nõustu kõigi ümbritsevate soovide ja tahtmistega (mida konkreetselt minult tahetakse), pole piisavalt "nunnu", rikun oma suhted ära. Siis hakatakse mind põlastama, mind pole kellelegi vaja... Aga - kummalisel kombel on läinud vastupidi - seistes oma soovide ja õiguste eest, loobudes olemast alandlik ja alaväärne teenija ehk ori, on minu väärtus kasvanud nii minu kui vist ka ümbritsevate silmis. Ja ma naeratan sellepärast, et ma seda tahan, sest mul on hea tuju, mitte sellepärast, et mind muidu ehk ei aktsepteerita. Ja see naeratus on hakanud levima, aeg-ajalt tekitan enda ümber lihtsalt sooja ringi, kuhu sattuvad inimesed leebuvad, hakkavad mulle tagasigi peegeldama seda soojust. Ja see töötab kummalisel kombel ainult sellepärast, et mul pole seda vaja. See on ainult puhas rõõm. Ma ei tee seda enam millegi (tähelepanu, poolehoiu, hoolimise...) ära teenimiseks, see on lihtsalt ainult puhas rõõm.

Võõrastega on lihtne, inimesed poes, tänaval, bussis, isegi arstikabineti ukse taga, nendega on lihtne. Kuulatan korraks oma sooja südant ja siis lasen sellel soojusel välja kiirata -ja- inimesed hakkavad sulama. Endal on hea, teistel on hea, hoolimata sellest, kuidas päev muidu läks, on õhtul kordaläinud päeva tunne. Aga lähedastega on raskem. Nendega on nii palju vasastikuseid tingreflekse, et... Raske on. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte.

Ma põle miski guru, ärge mind kuulake. See väike jutuke kirjeldab lihtsalt seda, kuidas mulle tundub, et olen niidiotsakese kätte saanud...

2 kommentaari:

Kudzu ütles ...

Ma usun, et Sa oled õigel teel.
Aga täiesti kontekstiväliselt - kui Sa nüüd omandad mööblirestaureerija oskused, siis minul on kaks väärt asja korda vaja teha (vist isegi rohkem ka) - üks skandinaaviapärane puidust kiiktool ja üks väga väärtuslik vanaaegne tool, mille mu poisid omal ajal katki kiikusid. Olen ammu otsinud kedagi, kes oskaks siukest neid kõbida.

Lendav ütles ...

Ega ma mingi tohutu guru mööblirestaureerimise alal ka pole, meil on nii väikesemahuline kursus, et omandan kõigest algtõed. Aga oma vanaema logiseva tooli sain küll üsna adekvaatselt lahti võetud, veits parandatud (murdunud tüüblid jms) ning kokku tagasi pandud. Ja kursus pole veel läbigi.