Esmaspäev, 5. oktoober 2009

Mis on õnn?

Seda küsib Kaaren. Küsin seda endalt iga natukese aja tagant üle, mõni päev tagasigi selle üle juurdlesin. Küll mitte otse seda küsimust ei mõelnud, vaid pigem seda, mida ma elu jooksul kogeda tahan? Ja kuna elu tervenisti on niivõrd ebamäärane suurus (ma olen siiski nii noor veel, et suure tõenäosusega on üle poole elu veel ees), kontsentreerisin küsimust ja küsisin endalt, et kui ma tean, et mul on elada 1 päev, kuidas ma siis selle veedaksin? Mis on kõige olulisem? Mu elu on viimase pooleteise aasta jooksul nii palju muutunud, et see vastus on väga erinev tolleaegsest.

Kõige suurem erinevus seisneb selles, et ma teen iga päev killukese sellest, mida teeksin oma elu viimasel teadlikul päeval. Arenguruumi muidugi on, kõvasti, aga üldiselt ma elangi juba seda elu, mida ma elada tahan. Ja ma võin viriseda kitsa köögi üle ja võibolla otsida paaniliselt uut korterit, vinguda halva ilma või viletsa palga üle või mis iganes. Aga sügaval südames olen ma kohale jõudnud, seal on rahu ja kindlusetunne.

Ma olen õnnelik inimene. Ma ei taha sügaval südames enam midagi. Ma olen kohale jõudnud. Ja samas annab see mulle vabaduse tegelda millega iganes, absoluutselt millega iganes. Vahel mõtlen, et tahaks sellest kohalejõudmisest siia kirjutada, aga selle jaoks ei olegi sõnu olemas. On ainult vihjed. Näiteks armastus - mis on ainult üks sõna, millel on kõigi meie jaoks erinev tähendus. Minu jaoks on ta vabadus, vabadus astuda hirmust üle ja anda ennast kõige naha ja karvadega, saba ja sarvedega teisele inimesele. Ja kummalisel kombel see tunne, teha hing lahti, lasta teine inimene ligi, nii, et saladusi enam ei jää, loobuda ennast kaitsmast, on mind andnud iseendale tagasi.

Ja kui nüüd minna tagasi selle juurde, mida ma teeksin oma elu viimasel päeval, siis - üks päev? Seda on nii vähe. Loetud tunnid. Sae poole ma ei vaatakski. Pintslid oleksid hoopis meelest läinud. Lapsed... on veel lapsed. Mõne tunni oleksin nendega, aga kui nad oleksid suured, siis võibolla enam mitte. Veedaksin oma viimase päeva selle inimese seltsis, kes on mind kättpidi mu enda juurde tagasi tirinud.

Kui mul oleks kolm kuud või pool aastat või aasta, siis ikka saeksin ja maaliksin, laulaksin ja matkaksin, niipalju, kui jaksaks. Oleks armsate inimeste seltsis. Selle järgi ma mõistangi, et juba elangi seda elu, mida tahan elada. Alati saab rohkem, alati saab paremini. Algus on tehtud. Ja selle najal ma vean ennast läbi kõigest, mis segab, vajab parandamist, arendamist... Rahu. Kirg elu vastu. Kõike tahaks, mitte millelgi ei ole tähtsust ja samas on kõik oluline. No nii, nüüd ma jõudsin jälle sinna, kus sõnad muutuvad mõttetuks ja jaburaks.

Ps. Kui ma mõnel pool olen kirjutanud/rääkinud nutmisest, siis hingerahu ei takista üldse nutmist. Harutan läbi oma olnud elu, nutan väljaelamata kurbust välja. Kummalisel kombel on see vesine pool täieõiguslik osa hingerahust.

6 kommentaari:

Morgie ütles ...

Õnn on ajukeemia laksakas.
Õnn on see, kui hambavalu korraks lakkab ja organismi poolt produtseeritud endorfiinid täie jõuga mõjule pääsevad.
Õnn on see, kui oskad vihastamise õigel hetkel pooleli jätta ja adrenaliin kütab aju serotoniine tootma.
Õnn on pisikene roheline kapsel.
:D

Morgie ütles ...

/viisakalt/ Õnn võib loomulikult olla ka kummipaat, trumm ja oma kodu. Vabalt.

kaaren ütles ...

Tundub mõistlik nii a) kui ka b) variant, sest ajukeemia nirvaanat tekitabki inimese enda olek, kui ta seda vähegi soovib.
See kohalejõudmise, rahutegemise moment on kyllaltki mõnna, aga minu jaox natuke liiga lõpetatud... minu parimad hetked on veel ees, ikka seotud millegi algusega, värskete jälgede ning kaugeltkostva piisonikarja sammumydinaga. Igayhel oma õnn!
Muidugi on mul veel kyllalt noore, ebakypse inimese luulusid. Nt kasvõi igavese elu, tohutu hulga ettevõtmiste alustamise vajadus. Ei, me ei sure homme!

Lendav ütles ...

Ei, me ei suregi homme. Tõenäoliselt. Lihtsalt - paanikat ei ole enam. Ma võingi teha kõike. Absoluutselt kõike, mida tahan, mis annab elusolemise tunde, mis teeb rõõmsaks. Võibolla on minu õnn selles, et olen hakanud väljuma igikestvast deprekast. Et see harjumuspärane hall, mis on aastaid olnud, ei valitse enam mu üle. Et ma suudangi päev päeva kõrval tunda rõõmu lihtsalt elus olemisest.

kaaren ütles ...

See on ju maru hea. Et teha midagi, noh, pyhenduse või isuga, siis teatud kiirustamise või ajapuudusemoment ainult segab. Loodan, et Su kohalolekutunnet niipea keegi-miski segama ei tule, sest selle väärtused ajas ainult paranevad. Edu!

Kudzu ütles ...

See lugu on kui imelise kulgemise kirjeldus. Mul on kahju, et mina nii ei suuda. Minu jaoks on õnn midagi sellist, mis lõikab sügavale hinge, mis paneb üheaegselt nii nutma kui naerma, see on hetk, kus tahaksid inimestele kõik nende patud andestada ja maailma oma süles hoida ja samas tunned imelikku valu, tajud pisaraid voolamas... Ma ei jaksaks niimoodi väga pikalt õnnelik olla: füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed piirid tulevad ette. Aga vähemalt ma tean, et olen aeg-ajalt üle inimlike piiride õnnelik (ja kahjuks ka õnnetu). Ja olen kade inimestele, kes suudavad oma õnnelik-olemise seisundit kaitsta ja hoida nii, et see kestab pikke perioode ja muutub täiuslikuks ning harmooniliseks kulgemiseks.