Vabadus!

Lastel oli täna viimane koolipäev. Parim nali oli see, et Kaur, olles saanud tunnistuse neljade-viitega kätte, kartis jätkuvalt suvetööle jäämist. Tükk seletamist oli, et neljaga suvetööle ei jää...

Mina lõpetasin oma kujud, mitu päeva peale teisi, aga hakkama sain. See on lausa imetlusväärne, kui ruttu inimloom väsib. Alles oli kõrgendatud meeleolu seltskonnast ja tegevustest ja juba tahaks edasi liikuda, mõne päevaga on tekkinud tüdimus. Hämmastav.

Margus tuli veidikeseks külla, vestlesime nagu ikka eksistentsialistlikel teemadel läbi kunstniku pilgu. Et mis siis on elu mõte ja kuidas edasi. Mina leidsin, et mul on üsna mitu toredat eesmärki, kuhupoole liikuda: elamistingimuste parandamine (veevärki tahan, pesupesuvõimalust, mõistliku planeeringuga elamispinda, nii et riidekappi ei pea akna ette panema jne, hea päevavalgusega sobivas suuruses kööki ja muud ei tulegi kohe meelde...), motoriseeruda soovin ( autojuhtimine kobeda vähelaguneva auto puhul on vägagi meeldiv, meeldiv on ka ise soovi korral transportuda mööda kallist kodumaad kedagi nuiamata). Siis oleks kena saada oma kasutusse hea fotokas ja asjalik arvuti, praegune on laste mängu pann, milles pole enam tilkagi tühja ruumi.
Igasuguseid häid mõtteid tuleb pähe. Millegipärast vägagi materiaalseid. Kuhu jäävad siis kõik kõrgelennulised ideed kirgastumisest, maailma paremaks muutmisest jne? Vot ei teagi. Kuna ma pole elule ikka veel muud mõtet leidnud, kui elamine, siis nii ongi. Ja kui juba elada, siis miks mitte sellest rõõmu tunda?

Hämmastavalt hästi on mõjunud žen-šenn. Hakkasin puupäevade ajal võtma, elu tuli sujuvalt sisse tagasi ja jõudu jagus. Vaikselt, rahulikult, mitte nagu kohviga, mis paneb lõpuks käed värisema ja käib liiga ruttu maha. Kohvi joomise järel tuleb lõpuks suur äkiline väsimus, žen-šenniga oli jõudlus ühtlane ja ma tundsin ennast ootamatult tervena. Mõnus.

Kuulan, mida inimesed arvavad kunstist. Olgu siis maalikunst või puukuju, igaühel on ikka omad eelistused ja sümpaatiad, antipaatiad. Sümpaatia on automaatselt "hea" kunst, antipaatia vastavalt kas kitš või nn. mõttetu kunst (abstraktne kunst). Kas mehed, kes kasutavad tööriistana ainult saagi, on ülbed oma oskustega või ei? Mõned, kes on vähe saaginud, vaatavad nende peale pisut viltu. Umbes nagu lillemaalide teema - kas lillede maalimine on kunst või mitte? Üldine suundumus (väikeste eranditega) on minu meelest see, et mida rohkem tööd on endal tehtud, seda vähem teisi halvustatakse. Seda laiem on silmaring, mis ei luba enam halvustada. Isegi kähku kuidagi valmis visatud kujukäkid võivad osutuda vägagi õigel kohal olevateks. Mis ei õigusta ülejala ja lohakat tööd. Üllataval kombel on ka kuidagi kehvapoolsed (minu meelest) kujud leidnud oma kindla austajaskonna. See on õpetlik. Ja samas annab pisut kindlustunnet, et kõigile ei saagi meeldida ja igaühe tööle on kusagil soovija. Kusagil on keegi, kes vajab - soovib just seda, mida mina teen. Mida mulle meeldib teha. (Igipõlised kunstniku küsimused, mida teha ja kuidas ära elada.)

Sellega olen vabaduse teema juures tagasi. Igaühel on vabadus luua mida iganes või siis mitte luua. Ma ei pea midagi tegema. Ma võin teha kõike, mida soovin (tagajärjed kuuluvad komplekti juurde). Mitte millelgi pole tegelikult mõtet, või siis sellist mõtet, mida tillukene inimene oma pisikese ajuga suudaks hoomata. Ma võin vabalt teha selliseid kujusid, nagu ma tahan. Ja maalida selliseid maale, nagu tuleb. Sest pole mingit põhjust teha teisiti.