Vihm

Eile oli veel soe, paistis päike ja kiskus koledasti metsa poole. Õhtul aga tuli äike vihmakesega ja nii see ilm ära keeraski. Rohi joob nagu segane, kirsil on õiepungi rohkem, kui möödund kevadel. Saame näha, mis sest saab.

Praegu siin kirjutades saan äkki aru, et mul on võimalus olla õnnelik, on nii palju inimesi, kellel pole võimalik jälgida kirsside õidepuhkemist. Kui see mul ainult endal kuidagi meeles püsiks.
Akvaarium, mida tuliselt soovisin, teeb mind nõutuks. Ma ei tea ikka veel, millal "härra" oma asjad minu tillukesest kodukesest ära kolib ja kas kolitavate asjade hulka kuulub ka akva. Kas hakata asja edendama või mitte? Kruvida külge lisavalgus? Panna põhjakruusa juurde? Istutada veel taimi ja hakata neid väetama? Ma tõesti ei tea.

Kolimine viibib. Loodan, et mitte liiga kaua. Olin juba valmis tema kolimiseks, asju juba hulk kokku pandud. Lasin isegi kodust jalga Ahjale, et ta saaks rahulikult oma staffi ära viia ilma meie omavaheliste pingeteta. Aga võta näpust- minul oli jõel tore küll, Matist aga ei kippu ega kõppu. Teadmatus. Määramatus. Ma isegi ei taha enam, et ta siia jääks. Mõni nädal tagasi veel tahtsin, nüüd olen juba harjunud üksiolemise võludega. Eks on üksiolemisel ka puudusi, kuid on ka eeliseid. Mul on rohkem ruumi oma kodus, mul on rohkem enesemääramisõigust.

Laste isa oli siin, kui ma jõel olin. Tagasi jõudes ta veel ei läinud, tegi aega parajaks enne tööleminekut. Ja- mul oli jälle kitsas, ta täitis oma kogu ja lõhna (haisuga) terve elamise. Ma ei tea, kas tal on mingi terviseprobleem, aga ta jalad haisevad isegi siis, kui need on värskelt pestud... Tüütu. Aga ta on mu laste isa ja ma ei saa teda ju minema ajada, lastel on õigus oma isa näha. Seda ei ole tegelikult liiga tihti.

Pea on tühi, ma ei viitsi isegi süüa teha. Deprekas, mis muud. Suunda ei ole. Ei taha kuhugi liikuda, midagi teha, hea meelega oleks vaikselt keras ja haihtuks...

Ema, minu ingel ja saatan, käib närvidele. Ta peab mind jätkuvalt üleval oma pensionist (ja elatab ka minu lapsi), ilma temata oleksin juba ammu kas kaelani võlgades, hullumajas, mõnes tehases liinitööline või... ennast kokku võtnud ja astunud välja sellest jamast siin ja oleksin iseseisev, edukas ja andekas. Ma ei tea. Igatahes ma tahan temast puhkust. Ta käib siin, ostab mulle süüa, maksab makse, kui ma ei jaksa ja on iga päev olemas. Ka siis, kui ma ei taha. Ka siis, kui pole tegelikult vaja. Sõltuvus, mõlemapoolne, ma arvan. Tuleb ja räägib mingeid külajutte, mida ma tegelikult ei taha üldse kuulata. Käib mind siin "inimeseks" tegemas, vihale ajab see vahel. Võibolla on tal õigus, ma ei tea. Aga ma tahan siiski vabaks. Ma tahan ära sellest sõltuvusest, iseolemisse, iseseisvusse. Kas ma kunstnikuna olen võimeline olema iseseisev?
Selle küsimusega võikski täna lõpetada.