Muidugi on kõik inimesed erinevad, üks imelikum kui teine, aga mina võtan hetkel vaatevälja kitsamaks ja teemaks on ainult mehed. Need mehed, õigemini mõned nendest, kellega on olnud au lähemalt suhelda.
Laste isa lubas poisile sünnipäevaks jalgrattakiivri, ratta jaoks ta raha ei andnud (selles osalesid vanaemad ja tädid). Nüüd on juba üle kuu aja möödas, poiss küsib, et mina talle kiivri ostaks. Mina vastu, et issi pidi ostma. Tema aga on juba issis lootuse kaotanud ja nüüd arvab, et ei saagi kunagi kiivrit... Mõttetu vanamees! Rääkimata mõttetust 700.-, mis on kahe lapse elatusrahaks. Tõsta seda ka ei anna, ainult kohtu kaudu. Omavahelisel kokkuleppel ta seda maksma ei hakka, kui juba ei saa sünnipäevakingigagi hakkama oma armsa lapse 10 aastaseks saamise puhul. Eriti, kui kingitus on vajalik asi. Palka teisel ka õieti pole, mis sa valvurist ikka tahad. Mis teha, ise ma temaga vabatahtlikult abiellusin ja lapsed sain. Mis ei õigusta tema täitmata kohustusi.
Selle taustal on kuidagi imelik, et Mati, kes pidi oma asjad siit ära kolima, kandis mulle täna täiesti küsimata raha üle. Me ei ole enam paar, tal pole enam minu suhtes kohustusi, välja arvatud ehk üür toa eest, kus asjad on. Ja ta ikka saadab. Alla kirjutas, inglid. Ja mul on hädasti raha vaja, Lagle muusikakool on võlgu...
Raha, raha, ikka jälle raha... Ma saan aru, et ma peaksin suunda muutma ja kuidagi vee peale tõusma, ainult ma ei mõista kuidas. Ma ei oska tegelikult isegi rahaga ümber käia, planeerida. Sest neid kogemusi, kus raha on olemas mingilgi arvestataval hulgal, on minu elus õige vähe olnud. (Olen ka palgalisel tööl olnud, aga see juhtus olema nõme mõttetu töö ja sealt läksin otse depressiooniravile, rääkimata sellest, et see töö andis nii vähe palka, et ikka ei jagunud kuidagi...) Maksan maksud ja võibolla söön natuke, nädal peale palgapäeva on arve tühi ja jälle olen emal elus hoida. Olen arvestanud, et minu ja laste eluspüsimise raha praeguse üüriga koos oleks ehk 5000.- kuus, siis veaks kuidagi välja. Uusi riideid selle eest muidugi ei osta, aga elus püsiks stabiilselt. Jah, kuidas seda saavutada, nii et saaksin ikka käia ka puupäevadel ja teha muid asju, mis aitavad elus olla?
Aitab virisemisest, selle küsimusega oleks nüüd mõistlik magama minna, mõnikord juhtub, et unenägu vastab.
3 kommentaari:
Sul võib õigus olla. See mõte on endalgi peast läbi käinud, tegudeks pole veel läinud...
Kohtu poole pöördumist on takistanud siiani mõte, et kohtukulud peab jälle Helikar kinni maksma ja siis on temalt veel vähem mingit raha oodata, ta saab üsna armetut palka. Sotsiaaltoetuste taotlemiseks pole siiani jaksu olnud, juba ametniku jutule minekuks on mingigi elementaarne energiahulk vajalik. Hull alaväärsus tuleb peale juba sellele (sissetulekutele ja vajadustele) mõeldes. Ja kui enesetunne on tugevam, siis jälle arvan, et saan ise hakkama.
Need on lihtsalt mõtted ja tunded, millel võib olla tegeliku olukorraga üsna nõrk seos...
Postita kommentaar