Eile

Mööda muinasjututeed, läbi muinasjutumetsast, käisin lossi ehitamas.

  

Võlumaa ja võluilm. Vastseliina.

Valgust

Novaator räägib, et valguse kõrva kaudu manustamine pidi hea olema. Käisin seansil, oli väärt käik. Kui saan, lähen homme jälle.

Illi

Mul oli kaasas kaaspäevitaja (ema), tema ei soostunud kõrvu mütsi alt välja sirutama, manustas valgust tavapärasel viisil silmade kaudu.

Hajevil

Rahulik mõnus õhtupoolik. Võtan raamatu kätte. Loen kaks lauset, panen raamatu käest, kargan püsti, panen teevee keema. Istun tagasi, võtan raamatu, loen kolm sõna. Kargan jälle püsti, panen küünla põlema (see tekitab meeldiva hubase õhustiku). Võtan jälle raamatu. Loen ehk lausa terve lõigu. Ja siis märkan, et mõtlen, kuhu poole kudumisega kinnas on saanud - seda oleks ju vaja edasi kududa! Vaatan kõrvale toolile - seal ongi vardakott. Panen raamatu käest (juba mitmendat korda järjehoidjat hoolikalt vahele pannes, et järg ei kaoks) ja võtan kudumise kotist välja. Jah, kõik on olemas, vardad, lõngad, nagu peab. Assa pagan! Teevesi on ammu keema läinud, torman kööki, teen teed, võtan tassi tuppa, suskan poolelioleva kudumise kotti tagasi (homme ehk...?) ja võtan raamatu. Hakkan lugema. Midagi ei saa aru. Ah, ma olen seda lõiku juba kolm korda lugenud, nii et ei saanud isegi aru... Kus mu mõtted küll on...? Lähen kööki tee kõrvale võileiba tegema. Võitlen vahepeal kassiga, kes tahab mu käest võid ja juustu ära süüa. Tulen tuppa, istun, sätin tee ja võileiva mugavalt käeulatusse, avan raamatu. Raamat on huvitav, ei saa salata. Aga miks ma lugeda ei suuda, mitte ei mõista. Peale paaritunnist tõmblemist teekannu, külmkapi, küdeva ahju ja tuppa-õue-tuppa tahtva kassi vahel panen raamatu kõrvale. Lugeda enam ei jaksa. Kududa ka mitte. Ainult magada.

Mis see on, ma ei mõista. Juba mõnda aega ei saa ma enam millelegi korralikult keskenduda, meel hüpleb nagu budistlik ahv ringi. Ei suuda üle 5 minuti järjest ei kududa, ei lugeda, midagi ei suuda. Võtan kitarri kätte, tõmban paar akordi ja sinna see jääb... Võtan trummi, paariks minutiks suudan sellele keskenduda ja juba haarab mõte millegi muu järele. Mina, kes ma olen olnud pisikesest peale keskendumise meister?!* Ja nüüd... Ohh.

Kõige lähem paralleel on söömisega - ma ei oska juba ammu enam korralikult süüa. Pisikesena oli pidevalt see jama, et ma olin nii lasteaiarühmas kui algkoolis kõige aeglasem sööja ja sain selle pärast pidevalt õiendada. Ja nii ma õppisin kugistama. Aga korraliku mälumise oskuse olen kaotanud. Ahmin kiiruga söögi suurte tükkidena sisse, sest kohe-kohe on ju vaja kuhugi edasi joosta ja kui ma jään maha, siis saan sõimata. Või tegelikult... ei saa ju enam? Ma ei käi ju enam lasteaias. Aga kuhu ma siis kiirustan?

See töö ka ei soodusta keskendumist. Alati pean olema valmis, et keegi kargab uksest sisse ja tuleb minult midagi nõudma - on see siis saunapilet, tass kohvi või hinnakirja lahtiseletamine. Vahel on pikemad vahed, keegi ei taha mult midagi, aga alati tuleb valmis olla. Alati. Süvenemine, nii et kõrvalisi asju ei märka, pole lubatud. Nagu titega - kõrv ööpäevaringselt kikkis, millal piuksatab, kas tahab süüa, ega tulist ahjuust näppima ei läinud? Aga mul ei ole ju titte. Ja tööl ma ka päris kogu aeg ikkagi pole - päris mitu päeva olid vahepeal vabad.

Mis see on?** Miks? Ma olen juba täitsa väsinud sellest hajevilolekust.

*Üks eredamaid mälestusi on lasteaiast kõrvaarstil käimine - kasvatajad arvasid, et ma ei kuule, kui nad mind kutsuvad, sest kõrvadel on midagi viga. Tegelikult on mu siiani väga hea kuulmine. Ma lihtsalt ei märganud kõrvalisi helisid, kui olin keskendunud - joonistamisele, mängule vms.

** Ei, ma ei ole armunud, vähemalt mitte rohkem kui tavaliselt. Ei, ma ei ole ka maha jäetud. Ei, ühegi sõbraga tülis ka pole. Ei, ma ei ole märganud, et oleksin haigeks jäänud. Jah, süüa olen piisavalt saanud. Magada viimasel ajal ka. Veel pakkumisi?

Silmist

Silmadega juba ammu häda, küll punetasid, küll sügelesid, vahel ajasid natuke rähma. Läksin arstile, põletikurohtu saama. Arst vaatas otsa, käsutas tooli istuma, käskis erinevatest augukestest erinevatesse suundadesse vaadata, lasi valgust silma, lasi vastasseinal olevat tabelit lugeda ja tegi igasugu trikka. Kohtuotsus oli lõpuks selline: prillid. Rohtu välja ei kirjutanud, kuna kogu jama tuleneb silmade üleväsimusest.

Ma arvasin siiani, et mul on kotkapilk, aga tuleb välja, et ainult kulli...

Nädala pärast saan teise silmapaari kätte.

Siin väike aastatagune meenutus õhtust, kui ma olin sunnitud prillikandmist harjutama:

Itimees Toivo

Nagu näete, ei tahtnud ma läbi nende raamide midagi vaadata. Aga küll ma harjun. Pealegi on mul täitsa uued raamid. Punased.

Unenägu

Käisime täna Estaga Mustjärve ääres. Õrn-õrn unenäoline tuul, magav järv ja magav mets. Nagu unenägu. Kas see oli järve, metsa, minu või Esta uni, pole siiani selge. Aga ega sellel pole ka mingit tähtsust. Nägin silmanurgast ka mõnda pisikest linnukest, tundusid pöialpoisid olevat, aga pole kindel - liiga vilkad ja liiga kartlikud olid. Hakkas ka juba hämarduma. Hääled olid neil nii vaiksed, et Esta neid ei kuulnudki, minulgi olid siutsud kuulmispiiril. Unenäolinnud.

Valasin lõpiks täna ka tina, tuli välja midagi maosarnast. Laglel on istuv buddha ja Kauril püssikuul, (turbulents)saba taga. Tõlgendamisvõimalusi on muidugi veel ja veel, lõpmatult.

Homme olen jälle tööl. Millise töögraafikuga ülejäänud nädal möödub, ei tea veel. Eks homme selgub.

Paranemist haigetele, teravat nuppu ja vastutustunnet uutele võimalikele kolleegidele ja kannatlikkust kõigile teistele (k.a. mulle). Ja siis natuke vaba aega ka, et jõuaks välja puhata ja natuke maalida, nikerdada ja lugeda. Muud ei tahagi praegu. Ah jaa, üks asi on veel, mida igatsen, aga seda ma teile ei ütle.

Põnev

Ma võin ju arvata, et päev on vaba, saan magada nii kaua kui tahan, aga kuidas see oligi - kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab.

Varahommikuse magusa une lõhkus telefonihelin. Meie kõige uuem kolleeg helistas, et temal jama, pereprobleemid, kas ma ei saaks tema asemel tööle minna? Lisas veel juurde, et ta vist ei tule üldse enam, ainult avaldust kirjutama... Mis kell on? küsisin. Pool üheksa, vastas. Mis mul siis üle jäi, üheksaks vedasin ennast tööle. Tulevast nädalast läheb vanim kolleeg puhkusele ja reisile. Ja pisut peale tööpaika jõudmist helistas kolmas kolleeg ja ütles, et tal on eile õhtust alates kõrge palavik, ei ole kindel, et ta esmaspäeval tööle jõuab...

Praeguse seisuga (õigemini alates esmaspäevast - siis algab teisel puhkus) olen mina ainuke töövõimeline isik omal ametikohal. Uskumatu. Mingi taud või...?

Mis moodi hakkab saabuv nädal välja nägema, õrna aimugi ei ole. Töö- ja puhkeaja seadusele pole vist mõtet eriti keskenduda. No jah, arvata on, et kõige rohkem vatti hakkavad ülemused saama - mõningaid auke klienditeenindajate graafikus täitma ja kiirendatud korras uusi inimesi otsima... Peale selle on nende õlul üleminek uude alluvusse, sellega seoses varade ülekandmine, lepingute uuendamine uue firma nime all ja tuhat muud tegemist, millest mul pole tegelikult aimugi.

Põnev. Isegi liiga.

Eesmärk

Eile kirjutasin, et eesmärke uueks aastaks ei sea. Jään endale truuks, aastakaupa pole mõtet eesmärkidega jahmerdada. Kui juba mõni eesmärk ette võtta, siis suurelt. Need imetillukesed vidinad (ja palju-palju muudki veel) on nikerdanud üks tubli naine, Janel Jacobson. Minu eesmärk on olla samamoodi tubli naine ja tegelda ikka rohkem ja rohkem sellega, mis põnev ja hästi välja tuleb. Näiteks puunikerdamine*. Inspiratsiooniallikatest puudust pole, materjali on ka juba kuigipalju kogunenud, tööriistugi pisut on (aga neid võiks muidugi rohkem olla). Tegudele!

---

Just praegu toodi mulle väike kastitäis metsakuiva kadakapuud...

* Nikerdamine ei ole ainuke. Igaks juhuks ütlen.

Pühendustega

Kaarnale, meie toreda lauluõhtu mälestuseks. Ja muidugi Morgiele, Viidikule ja Kudzule ning perekond Täpsile! Meie harmooniad ja koostöövõime ei jäänud sellele siin üldse alla! Eks ju?*



Ja Kaarna uuele pillile, millega ma midagi teha ei osanud:



* Mu laps nägi kurja vaeva, et meie laulmist ignoreerida, see olla olnud niivõrd... enneolematu. Aga ta on noor, kogenematu ja eksib. Kuigi me laulsime vahepeal igaüks erinevas helistikus, erineva tempoga ja ka erinevat laulu, on ka koledamaid asju kuuldud. Palju-palju koledamaid. Ja mis põhiline - lauljad ise nautusid kogu protsessi südamest! Mitu tundi! Mina olen nõus kordama, iga kell!

Kes vana asja meelde tuletab...

...sellel oli eile lihtsalt kiire.

Aasta kokkuvõte tegemata. Mitte et nüüd üleöö midagi äkiliselt teistmoodi oleks peale aastanumbri, vabalt võib täna läinud perioodi peale tagasi vaadata. Ja siis edasi muidugi ka.

Mida tegin (nägin, kogesin jne) läinud aastal esimest korda või mis väärib märkimist?

Võtsin massaaži tõsisemalt käsile. Käisin veel ühtedel kursustel, ostsin varustuse ja teen sel alal juba natuke töödki - täitsa ametlikult.

Võtsin musta kassi.

Õppisin võrkpatenti kuduma. Ja valelapilist kudet. Ja kindaid roosima. Ja mitut sorti silmade loomist.

Tutvusin kirglikult, sügavalt ja veel sügavamalt meie maa- ja merekivide hingeeluga. Protsess kestab.

Nikerdasin oma elu esimesed puitreljeefid.

...

Ei tule rohkem meelde...

...mälu läks veel halvemaks sel aastal.

Ja uuel aastal? Ma ei ole ühelgi aastal mingeid erilisi lubadusi andnud. Ei kavatse traditsiooni rikkuda ka. Ootan nii mõndagi, aga kuna kõik oodatavad sündmused ja protsessid on alles ainult mõtetes, ootustes, lootustes ja õhus, siis ei ole õige neid enneaegu kõigile lugeda laotada. Lühidalt - kõik, mille nimel ma olen tegutsenud, hakkab vähehaaval avalduma, kas positiivselt või negatiivselt, eks näis. Ise tehtud, hästi tehtud?

Uus ja ... hullem?

Uus aasta tuli Kudzumajas, kõik oli nii nagu peab ja pareminigi. Kella neljaks öösel olin kodus tagasi, magasin mõne tunni ja - tööle! Jäin uimase peaga 10 min. hiljaks. Esimest korda selles majas hilinesin. Ja kujutate ette! Kolm tüüpi tolgendasid juba siin, tüütasid juba pikemat aega kütjat ja nõudsid tuba ja sauna! Allahindlusega ja sõbra poolest jne jne. Mida peaks see uue (töö)aasta kohta ütlema?

Tegelikult pole muidugi hullu midagi. Lihtsalt pisut ootamatu esimese jaanuari hommik - ma tõesti ei uskunud, et keegi siia nii vara tuleb ja jalad harki kõike nõudma hakkab.

Päev on alles noor.