Ma peaksin praegu oma armast töökohta kaunistama. Vaatan panipaikadest välja toodud kaste kuulikeste, karra, tulukestega ja juhe on juba koos. Käkerdasin valmis ka paar krässi tööleti kohale, võibolla oleks olnud targem kartulitest putru keeta, mitte toppida neisse pohla- ja mustikavarsi... Aga ega kartulitega midagi juhtu, ainult kuivavad pisut, kui vaja, saab eelleotamise abil need jälle pudrukõlbulikeks! Pisikese mustikavarrelisandiga eksootiline jõulukartulipuder? Miks ka mitte! Natuke sammalt garneeringuks ja.
Andke armu ja ärge sundige mind enam midagi kaunistama, las ma magan...
Kas ma tohiksin panna praegu silmad kinni ja ärgata alles kusagil... märtsi lõpus?
Üleüldse on selline tunne, nagu läheneks mingi eriline katastroof, mis tuleb lihtsalt kuidagi üle elada... Viimastel aastatel on jõul tulnud eriliselt räige masendusega, püüan seda ennetada ja tekitada koju võimalikult kohustustevaba ja ootustevaba aja, et ma võiksingi lihtsalt magada ja kui magada enam ei jaksa, siis raamatuid lugeda ja oma elust mitte midagi mäletada. Eriti ei taha ma mäletada möödunud jõulude kurbust ja ahastust. Ja veel ei taha ma mäletada, et ma elan jätkuvalt pommi otsas - oleme naaberüürnikuga pikalt lärmi löönud elektrisüsteemi viletsuse üle, on kohal käinud isegi mõned elektrikud (kes ei ole millegipärast ikkagi midagi välja vahetanud), kuni nüüd mõni päev tagasi jälle elekter ära läks, tuli Eesti Energia elektrik ja ütles, et asi on nii ohtlik, et ta peaks meile trahvi tegema! Ropendada tahaks. Kasutades kõiki sõnu, mida ma tean ja siis veel neid ka, mida ma ei tea.
---
Majas on ööbimas mingid müstilised töömehed, ma pole ammu nii purjus inimest näinud... Venelane ka veel. Mitte midagi ei saa aru, mis ta räägib... Õnneks on tal kainem ja kõnevõimelisem seltsimees, see siis tõlgib purjus vene keele kainesse vene keelde. Issanda loomaaed on kirju! Kuidas nad üldse tööd teha suudavad, aru ma ei taipa, üks tüüp ei suutnud õieti püstigi seista. Täna pidi tal naine siia tulema, huvitav, kas see parandab olukorda või teeb hullemaks?
Mille peale meenus läinud nädala väsitav öö, kui ühed teised töömehed, üldiselt eestlased, aga noored ja lõbusad, hoidsid mind öö otsa jalgel - saunatada oli vaja ja juua ja haliseda - üks oli kusagil libastunud ja selja ära kratsinud ja ei saanud enne kella 3 öösel magama (ohkis ja ähkis, nagu hakkaks sünnitama - küsisin, kas põrutas ära - ei, kriimustas...) ja teine ärkas just siis üles ja hädaldas, et selg valutab, ei saa magada, vistrik on keset selga, nii valutab... No ma ei või. Ma pole nii haledaid mehi veel näinud. Oli juba vahepeal tahtmine öelda, et kui lugu nii hull, võta valge lina ümber ja hakka linna poole komberdama, surnuaed ei ole kaugel! Aga see ei oleks vist viisakas olnud. Vahet pole, kui nõmedad nemad on, mina võiksin ikka ju viisakaks püüda jääda - üldiselt peetakse viisakust selle ameti juures siiski tarvilikuks. Eks ma siis ropendan mõttes.
---
Jõudis siia joodikust töömehe naine. Nägi välja veel hullem, kui mees, aga vähemalt püüdis olla viisakas ja räägib täiesti dešifreeritavat eesti keelt. Öö on veel ees...
Mis on inimestega juhtunud? Üldiselt on nad siiamaani ju kenad olnud? Kuhu on need kenad inimesed kadunud ja miks siia saadetakse nende asemel igasugust kõntsa? Töömees tuli lällas ja haises leti taga pikalt ja seletas, kui hädasti neid ikka siia Elvasse ühte tehasesse midagi parandama vaja oli, aga kuidas nad ei saanud täna üldse tööd teha, sest "puhata" oli vaja. Ma ei kujuta ette, kui väsinud nad veel peale seda puhkamissessiooni võivad olla...
Mina tahan ka puhata, eriti tahan puhata nendest tüüpidest siin. Ilma igasuguse alkoholita, lihtsalt magada-magada-magada ja näha und, kuidas ma hilissügisel kõnnin mööda metsateed, nopin ja söön maasikaid. Nii nagu täna öösel oli.
teisipäev, 13. detsember 2011
laupäev, 10. detsember 2011
Pimedamaks
Hirmus pikad vahed jäävad kirjutamisele... Elus olen ikka. Vahepeal põdesin talveund (peale väsitavat töö-ööd magasin praktiliselt 2 päeva ja ööd maha).
Ja siis oli väga ergastav õhtu väikses naiste ringis aroomiterapeudi juures, väga, väga huvitav oli. Nagu oleksin korraks kusagil päris ära käinud, nägin (haistsin?) minu jaoks täiesti tundmatut maailmanägemisviisi. Ja sain sealt kaasa just praegusel hetkel mulle sobivaima naturaalsete eeterlike õlide baasil lõhna. Kummaline kogemus oli see, et kui astun sisse parfüümipoodi, nuusutan paari lõhna ja juba hakkab süda läikima ja võibolla tuleb peavalugi, siis seekord sain ju ometi hüperdoosi (ligi 4 tundi!) erinevaid tugevaid lõhnaaineid ja - korraks võttis pilgu uduseks, aga pärast oli hämmastavalt selge ja kerge olemine, ei mingit mürgitust! Küllap on põhjus ka selles, kui keemiline või naturaalne lõhnaaine on. Lõhnamaailm on lõpmata paeluv, kuidas erinevad lõhnad äratavad erinevaid mälestusi, erinevaid emotsioone, lõhnamälu öeldakse inimesel üks parimaid olevat. Minagi käisin ära oma varases lapsepõlves, ammuunustatud emotsioonides, mälupiltides. Väga värskendav. Iga sellise kogemusega tunnen, et saan tagasi tükikese iseendast - eks elu jooksul ole neid killukesi küll pudenenud, küll rebitud, küll unustatud maha... Hakkan tasapisi inimeseks tagasi saama, viimase aasta jooksul on mul õnnestunud ennast mõned korrad päris ära kaotada, nüüd tundub, et hakkan tagasi jõudma.
Ilm läheb iga päevaga tuntavalt pimedamaks (isegi värske lumekirme ei aita), talvine pööripäev ei ole enam kaugel. Pööripäeva vastu pole mul midagi, küll aga jõulude vastu, mis ootab mind nagu koletis, kes tahab pigistada minust välja viimase ja siis ikka lõpuks järelejäänud räbaladki nahka panna. See oli viimati 15-20 aastat tagasi, kui ma jõuludest täiega rõõmu suutsin tunda. Nüüd on see aeg nagu ränkraske kohustus täita igasuguseid ootusi (lastele kooli kingipakid, sugulastele - sõpradele kingipakid, lastele kingipakid, kohustuslikud peod, kohustuslikud jõulukaunistused nii tööle kui koju, kohustuslik rõõm sellest, et ma kohustuslikus korras pean oma naba paigast rühmama...). Mitte keegi ei võta mult jõulude puhul kohustust maksta üüri, maksta elektri eest, maksta muusikakooli eest, osta lastele talvesaapaid (lapsed kasvavad nagu loomad! isegi Lagle jalad on juba minu omadest suuremad!)... Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, kui ma suudan jõuludest sama siiralt rõõmu tunda, nagu kunagi lapsena (nääridest)...? Minus tekitavad iiveldust kõik hullumeelselt vilkuvad tulukesed, tõmblevad elektrilised päkapikud, juba praegu raadiost tulevad jõululaulud.
Hingan sisse oma kuuse-magusa apelsini-vanilje-tolu balsami segu ja loodan, et koletis nimega "(kaubanduslikud tsiviliseeritud) jõulud" ei saa mind kätte. Ma oleksin nõus selle elaja maha laskma. Ja jätma alles korraliku pööripäeva.
Ja siis oli väga ergastav õhtu väikses naiste ringis aroomiterapeudi juures, väga, väga huvitav oli. Nagu oleksin korraks kusagil päris ära käinud, nägin (haistsin?) minu jaoks täiesti tundmatut maailmanägemisviisi. Ja sain sealt kaasa just praegusel hetkel mulle sobivaima naturaalsete eeterlike õlide baasil lõhna. Kummaline kogemus oli see, et kui astun sisse parfüümipoodi, nuusutan paari lõhna ja juba hakkab süda läikima ja võibolla tuleb peavalugi, siis seekord sain ju ometi hüperdoosi (ligi 4 tundi!) erinevaid tugevaid lõhnaaineid ja - korraks võttis pilgu uduseks, aga pärast oli hämmastavalt selge ja kerge olemine, ei mingit mürgitust! Küllap on põhjus ka selles, kui keemiline või naturaalne lõhnaaine on. Lõhnamaailm on lõpmata paeluv, kuidas erinevad lõhnad äratavad erinevaid mälestusi, erinevaid emotsioone, lõhnamälu öeldakse inimesel üks parimaid olevat. Minagi käisin ära oma varases lapsepõlves, ammuunustatud emotsioonides, mälupiltides. Väga värskendav. Iga sellise kogemusega tunnen, et saan tagasi tükikese iseendast - eks elu jooksul ole neid killukesi küll pudenenud, küll rebitud, küll unustatud maha... Hakkan tasapisi inimeseks tagasi saama, viimase aasta jooksul on mul õnnestunud ennast mõned korrad päris ära kaotada, nüüd tundub, et hakkan tagasi jõudma.
Ilm läheb iga päevaga tuntavalt pimedamaks (isegi värske lumekirme ei aita), talvine pööripäev ei ole enam kaugel. Pööripäeva vastu pole mul midagi, küll aga jõulude vastu, mis ootab mind nagu koletis, kes tahab pigistada minust välja viimase ja siis ikka lõpuks järelejäänud räbaladki nahka panna. See oli viimati 15-20 aastat tagasi, kui ma jõuludest täiega rõõmu suutsin tunda. Nüüd on see aeg nagu ränkraske kohustus täita igasuguseid ootusi (lastele kooli kingipakid, sugulastele - sõpradele kingipakid, lastele kingipakid, kohustuslikud peod, kohustuslikud jõulukaunistused nii tööle kui koju, kohustuslik rõõm sellest, et ma kohustuslikus korras pean oma naba paigast rühmama...). Mitte keegi ei võta mult jõulude puhul kohustust maksta üüri, maksta elektri eest, maksta muusikakooli eest, osta lastele talvesaapaid (lapsed kasvavad nagu loomad! isegi Lagle jalad on juba minu omadest suuremad!)... Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, kui ma suudan jõuludest sama siiralt rõõmu tunda, nagu kunagi lapsena (nääridest)...? Minus tekitavad iiveldust kõik hullumeelselt vilkuvad tulukesed, tõmblevad elektrilised päkapikud, juba praegu raadiost tulevad jõululaulud.
Hingan sisse oma kuuse-magusa apelsini-vanilje-tolu balsami segu ja loodan, et koletis nimega "(kaubanduslikud tsiviliseeritud) jõulud" ei saa mind kätte. Ma oleksin nõus selle elaja maha laskma. Ja jätma alles korraliku pööripäeva.
neljapäev, 24. november 2011
Sokk
Sain täna tööl jälle targemaks. Tõives, vana mees (hetkel üksi elav mees), oli mingi kummalise kaeluse meisterdanud, küsisin, mis see on? See on sokk, villane, teibiga kaela tagant kokku pandud, kand kenasti kõri ees. Juba nädal aega kaelas olnud. Pidi kurguhädadele hästi mõjuma. Eriti kasulik pidada olema must sokk (tõenäoliselt oli jutt värvist, aga ei või kindel olla).
Küsisin veel, et kui kaua ta seda sokki veel kaelas kavatseb pidada? Niikaua, kui kõvaks läheb. Sokist ikka jutt käib.
Mul meenus selle peale kohe isa, kes ka kummalisi asju kummalistel eesmärkidel kasutas. Näiteks katkise näpu ümber sidemejupi pani ja kinnitas selle siis traadiga...
Vanad mehed teavad.
Küsisin veel, et kui kaua ta seda sokki veel kaelas kavatseb pidada? Niikaua, kui kõvaks läheb. Sokist ikka jutt käib.
Mul meenus selle peale kohe isa, kes ka kummalisi asju kummalistel eesmärkidel kasutas. Näiteks katkise näpu ümber sidemejupi pani ja kinnitas selle siis traadiga...
Vanad mehed teavad.
laupäev, 12. november 2011
:)
Sellest nädalast kolis linnasaun meie asutusse. Mina olin esimest korda nö. linnasauna-töötaja. Hommikul oli ikka hirm, Elvas on väga hästi välja arenenud pensionäride maffia. Ja täna oli naiste päev. Aga, nagu näete, elus olen. Polnudki nii hull. Mõni küll käis segast panemas, eile oli pool tundi helistanud, täna helistas, siis tuli kohale ja jätkas oma kinnisideede pärast võitlemist (palju häid ideid, kuidas transport sauna võimalikult keeruliseks teha) aga meie ei võtnud suurt vedu ja ta lahkus siiski ja mu kõrvad on juba puhata saanud (mismõttes bussisõit on kehvasti korraldatud? eelmise sauna juurde ei läinud ühtki bussi, ise pidi igaüks kohale saama! võibolla peaks bussijuht pensionäri veel süles kodutrepist üles ka kandma?!). Buss on rahvast siia tooma pandud seetõttu, et me oleme linnast kilomeetrikese väljas. Teeb linnas tiiru ja korjab rahva seitsmest kohast üles. Aga ei, võibolla peaks veel ka Peedule minema, ja siis Käärdisse, ja kui juba, siis võiks Tartust ka rahvast sauna vedada! Ja ma ei suuda inimesele selgeks teha, et see ei ole (tasuta) takso... Ah jaa, ja siis peaks buss minema sinna, kuhu tellitakse - helistatakse ette ja buss muudkui kihutab kõrvaltänavaid pidi... Ja samas peaks olema bussi tuleku aeg minutipealt teada ja üles tähendatud! Elva on väike linn, kui pole palju rahvast, teeb selle ringi 10-15 minutiga ära. Kas tõesti ei piisa selle kellaaja teadmisest, millal ta oma ringi alustab?! Ja pensionär muudkui jaurab ja jaurab...
Enamus inimesi olid muidugi kenad, lahked, viisakad ja tänulikud. Aga - täiesti kindel on, et inimesed küll amortiseeruvad vanaduse tulles, aga miski neis muutub järjest sitkemaks, intensiivsemaks. Kui päeva jooksul suhelda suure hulga pensionäridega, on tunne, nagu oleks teerulli alla jäänud. Kõik need sajandid, mida nad endaga kaasas tassivad... Kõik see kümnete aastatega kivistunud põikpäisus, kurtus, kangekaelsus ja kohati ka kiuslikkus ning kibestumine... Mulle väga meeldivad vanainimesed. Aga mitte kõik.
Veel üks kild tänasest päevast - vaatab proua mind huviga, lõpuks küsib, kes ma olen, tundun kuidagi tuttav? Ütlen nime. Proua rõkatab avastamisrõõmust: tänases lehes oli teist pilt ja jutt! Noh, pidi olema jah, ma ise pole veel jõudnud lehte osta... Elva on väike linn, paljud teavad mind ka vanemate kaudu, Irsi Aadu tütar olen... Proua läheb veel rohkem õhku täis: jaa, Aadut teadsin ma väga hästi! Niisiis, kohaliku kuulsuse kohaliku kuulsusega tütar.
Maagiline eilne möödus aga mõnusasti, sain veeta päeva armsate ja mulle oluliste inimeste seltsis, mängida trummi ja üle hulga aja koguni maalida. Elu tundub muutuvat iga päevaga pisitasa järjest elamisväärsemaks. Rõõm ammuunustatud asjadest on märkamatult tagasi tulnud. Rõõm, mida ma mäletan ajast 15-20-25 aastat tagasi. Kummaline, ma isegi õieti ei mäletanud pikki aastaid, et see oli kunagi niimoodi olemas olnud... :)
Minu ema aga on päev-päevalt rohkem veendunud, et midagi hakkab muutuma. Tal olla sihuke tunne. Mis, kus, kuidas, ei tea, aga aimata on, kuidas vanainimene nuusutab tuult ja leiab selles uusi lõhnu. Võibolla on tal õigus.
Enamus inimesi olid muidugi kenad, lahked, viisakad ja tänulikud. Aga - täiesti kindel on, et inimesed küll amortiseeruvad vanaduse tulles, aga miski neis muutub järjest sitkemaks, intensiivsemaks. Kui päeva jooksul suhelda suure hulga pensionäridega, on tunne, nagu oleks teerulli alla jäänud. Kõik need sajandid, mida nad endaga kaasas tassivad... Kõik see kümnete aastatega kivistunud põikpäisus, kurtus, kangekaelsus ja kohati ka kiuslikkus ning kibestumine... Mulle väga meeldivad vanainimesed. Aga mitte kõik.
Veel üks kild tänasest päevast - vaatab proua mind huviga, lõpuks küsib, kes ma olen, tundun kuidagi tuttav? Ütlen nime. Proua rõkatab avastamisrõõmust: tänases lehes oli teist pilt ja jutt! Noh, pidi olema jah, ma ise pole veel jõudnud lehte osta... Elva on väike linn, paljud teavad mind ka vanemate kaudu, Irsi Aadu tütar olen... Proua läheb veel rohkem õhku täis: jaa, Aadut teadsin ma väga hästi! Niisiis, kohaliku kuulsuse kohaliku kuulsusega tütar.
Maagiline eilne möödus aga mõnusasti, sain veeta päeva armsate ja mulle oluliste inimeste seltsis, mängida trummi ja üle hulga aja koguni maalida. Elu tundub muutuvat iga päevaga pisitasa järjest elamisväärsemaks. Rõõm ammuunustatud asjadest on märkamatult tagasi tulnud. Rõõm, mida ma mäletan ajast 15-20-25 aastat tagasi. Kummaline, ma isegi õieti ei mäletanud pikki aastaid, et see oli kunagi niimoodi olemas olnud... :)
Minu ema aga on päev-päevalt rohkem veendunud, et midagi hakkab muutuma. Tal olla sihuke tunne. Mis, kus, kuidas, ei tea, aga aimata on, kuidas vanainimene nuusutab tuult ja leiab selles uusi lõhnu. Võibolla on tal õigus.
teisipäev, 8. november 2011
Kunstikuu
Näitused on avatud. Matk on toimunud. Kehad said maalitud ja pärast uuesti puhtaks pestud. Tore oli, eriti matk - selle sügise üks viimaseid sooje päikselisi päevi. Mina olin matkajuht, sundisin inimesi tegema raskeid füüsilisi harjutusi - näiteks kuulama vaikselt, kuidas mets hingab. Ja käsu peale haigutasid kõik lausa üllatava agarusega! Ohh, ma olen tubli treener!
Tegevust ka pildistati, aga pildid pole veel minu kätte jõudnud. Kui jõuavad, riputan midagi ka siia üles.
Kunstikuu Elvas on alanud. Linnaviletsusesvalitsuses on Piret Veski maalide näitus. Muuseumis näitab oma loomingut Margus Rump. Matkakeskuses ja Tervisespordikeskuses on Olev Russi tööd. Raamatukogu on jälle minu päralt. Näitusi on veel, koolimajas jm, aga nende autoreid ei mäleta peast... Peale selle toimub igavene hulk huvitavaid töötubasid - põhiliselt ehete-teemalised. Ja - 27. nov, pühapäeval, on meie kultuurisaraskeskuses ehtelaat, kuhu on lubanud minu (ja ka kõigi teiste) suureks rõõmuks tulla ka Olev! Olev lubas lahkesti võtta kaasa suure hulga erinäolisi ehteid ja ka väikse näituse erinevate puuliikide värvidest, mustritest ja sügavast sisemisest ilust. Lausa uskumatu, kui erinev võib olla sama puu erinevates pehkimisastmetes (sinakad toonid, pruunid mustrid jne), kui palju sõltub ka kasvukohast, ega ei teagi, mis puu ilmet üldse kõik mõjutada võib. Olen osakest Olevi puuliikide näitusest näinud ja see oli vägagi vaatamist väärt. Need pole tal mitte klotsidena, vaid eheteks - pildikesteks vormistatud. Imeline...
Olevi näituse avamisega sai soe sügis otsa. Nüüd on siis käes see pime, hall ja järjest rõskemaks ning troostitumaks muutuv hilissügis, millest ma ei suuda mingi nipiga rõõmu tunda. Aga noh, inimesed jäävad ju alles ja hea seltskond aitab ikka selle pimeda porise aja üle elada. Aitäh, et te olemas olete!

Lisasin siia sappa silmarõõmuks ühe internetist leitud vanema pildi. Olev ikka.
Tegevust ka pildistati, aga pildid pole veel minu kätte jõudnud. Kui jõuavad, riputan midagi ka siia üles.
Kunstikuu Elvas on alanud. Linna
Olevi näituse avamisega sai soe sügis otsa. Nüüd on siis käes see pime, hall ja järjest rõskemaks ning troostitumaks muutuv hilissügis, millest ma ei suuda mingi nipiga rõõmu tunda. Aga noh, inimesed jäävad ju alles ja hea seltskond aitab ikka selle pimeda porise aja üle elada. Aitäh, et te olemas olete!

Lisasin siia sappa silmarõõmuks ühe internetist leitud vanema pildi. Olev ikka.
esmaspäev, 31. oktoober 2011
Imelind
Inimesed, miks te nii vähe kirjutate? Nojah, miks ma ise nii vähe kirjutan...? Sest et uusi, häid ja huvitavaid asju on vähe ja halvast ei taha ka kirjutada. Pealegi on see tegelikult sedasorti halb, mis käib minuga pidevalt kaasas, see ei uuene ega muutu (oluliselt), ma võiksin aastaid järjest kirjutada iga nädal paar seeriat muutumatut hala. Kellele seda vaja oleks? Mitte kellelegi.
Headest asjadest aga nii palju, et sel kolmapäeval, hingedepäeval, on mul Elva Linnaraamatukogus järjekordse väikse näituse avamine. Olen jube mugavaks muutunud, ühtegi üleliigset liigutust ei teinud näituse tekitamisel. Rebisin mõned linase riide ribad, võtsin kangavärvi ja mökerdasin natuke. Et asja lihtsustada, ohverdasin mõned kartulid ja lõikasin neist rahvuslikus stiilis mustritega templid ning trükkisin-trükkisin-trükkisin. Ja siis riputan need vimplid raamaturiiulite otstele. Kõik. Näituse nimi on IMELIND ja avamine on 2.nov. kell 17.00.
Laupäeval, 5.nov. on aga Olev Russi Kalevipoja-teemaliste puugraveeringute näituse avamine Elva matkakeskuses ja siinsamas lasketiirus - näitus on jagatud pooleks. 12.00 oleme matkakeskuses, seal on ka väike kontsert. Sealt hakkame umbes 12.30 paiku Väikest Väerada pidi lasketiiru tulema, matk on seekord väikse võimlemisega. Lasketiirus ootab meid hernesupp, jõudu kasvatav jook ja jõudu kahandav jook ning võimalus teha kehamaalinguid ning fotograaf seda üürikest kunsti jäädvustamas. Ja saun.
Üritus sobib kõigile vanusegruppidele. Kui terve programm liiga pikk tundub, tee pool! Ühineda võib meiega suvalisel ajahetkel!
Headest asjadest aga nii palju, et sel kolmapäeval, hingedepäeval, on mul Elva Linnaraamatukogus järjekordse väikse näituse avamine. Olen jube mugavaks muutunud, ühtegi üleliigset liigutust ei teinud näituse tekitamisel. Rebisin mõned linase riide ribad, võtsin kangavärvi ja mökerdasin natuke. Et asja lihtsustada, ohverdasin mõned kartulid ja lõikasin neist rahvuslikus stiilis mustritega templid ning trükkisin-trükkisin-trükkisin. Ja siis riputan need vimplid raamaturiiulite otstele. Kõik. Näituse nimi on IMELIND ja avamine on 2.nov. kell 17.00.
Laupäeval, 5.nov. on aga Olev Russi Kalevipoja-teemaliste puugraveeringute näituse avamine Elva matkakeskuses ja siinsamas lasketiirus - näitus on jagatud pooleks. 12.00 oleme matkakeskuses, seal on ka väike kontsert. Sealt hakkame umbes 12.30 paiku Väikest Väerada pidi lasketiiru tulema, matk on seekord väikse võimlemisega. Lasketiirus ootab meid hernesupp, jõudu kasvatav jook ja jõudu kahandav jook ning võimalus teha kehamaalinguid ning fotograaf seda üürikest kunsti jäädvustamas. Ja saun.
Üritus sobib kõigile vanusegruppidele. Kui terve programm liiga pikk tundub, tee pool! Ühineda võib meiega suvalisel ajahetkel!
kolmapäev, 26. oktoober 2011
Jerzy, Irena ja udu
Käisin eile Karulas Jure majaehitust (kuhu ta kujusid soovib) vaatamas ja külastasime ka tema vanemaid. Ahh, kuidas mulle meeldivad sihukesed vahvad vanainimesed! Ema on niisama vana, kui minu isa oleks olnud, isa on aasta noorem. Isa Jerzy valmistas köögis süüa, ema Irena näitas oma töid - nad on mõlemad kunstnikud. Rääkisime läbisegi inglise ja vene keelt, nii nagu sõnad meelde juhtusid tulema. Hirmus armas - nähes, et vanadus võib ka selline olla - mitte kibestunud ja dementne, vaid küps ja rahulik, saan ma järjest rohkem aru, et elu läheb ajapikku aina paremaks. Ja ma tahan teha kõik, mis vähegi võimalik, et vananeda samamoodi terviklikuks inimeseks, kelle olemasolu on rikkus, mitte vaev.
Maanteel oli udu - oleks mul fotokas, oleksin teinud selliseid fotosid, et te oleksite lihtsalt kadedusest roheliseks läinud. Maagiline, müstiline sõit, justkui oleksin sattunud mõnda iidsesse muinasjuttu või legendi... Aga Oleks ja Pidi olevat sitad poisid, nagu mu ema üleb. Fotokat mul ei ole*. Ainult mälupildid loojuvast kuldsest päiksesest, uduviirgudest, mis kohati üle metsa ulatasid, kuldsetest kiirtest läbi puuokste ja udu, pehmetest-pehmetest soojadest värvidest põldudel ja udusse hajuvatel metsatukkadel, võsastikel... Kirjeldamatu.
*Fotokaid on mitu, aga kõik filmiga... millele ma ei raatsi enam, peale KaruMati digipeegli näppimist, filmi osta.
Maanteel oli udu - oleks mul fotokas, oleksin teinud selliseid fotosid, et te oleksite lihtsalt kadedusest roheliseks läinud. Maagiline, müstiline sõit, justkui oleksin sattunud mõnda iidsesse muinasjuttu või legendi... Aga Oleks ja Pidi olevat sitad poisid, nagu mu ema üleb. Fotokat mul ei ole*. Ainult mälupildid loojuvast kuldsest päiksesest, uduviirgudest, mis kohati üle metsa ulatasid, kuldsetest kiirtest läbi puuokste ja udu, pehmetest-pehmetest soojadest värvidest põldudel ja udusse hajuvatel metsatukkadel, võsastikel... Kirjeldamatu.
*Fotokaid on mitu, aga kõik filmiga... millele ma ei raatsi enam, peale KaruMati digipeegli näppimist, filmi osta.
kolmapäev, 19. oktoober 2011
Kirju
Kudzu juurest hakkas mõte hargnema. Et miks kipub blogisse jõudma pigem negatiivne? Ja miks positiivsest nii raske kirjutada on? Kas õnn ongi valu kõrval ilmetu?
Eks minagi kirjutan vist seepärast nii vähe, et halbadest asjadest kirjutada ei taha ja headest nagu ei ole eriti midagi kirjutada... Sellest, kuidas juba mitmendat päeva, võibolla mitmendat nädalat ärkan üles ja on täiesti inimväärne olek, tuju. Või poiss tuleb koolist ja lehvitab kontrolltööga, kus hindeks on 5 kahe miinusega. Kuidas tüdruk kassi taga ajab, iga päev samamoodi, aga ikka on naljakas. Või on taevas täiskuu, mitmendat päeva, vahel kõrgemal taevas, vahel madalal horisondi kohal, tumekollane nagu pannkook. Kuidas kooriproovis peaaegu mitte millestki ennast kringliks naerdakse...
Olen, nagu ehk mõned teavad, ravikuuril. See, kuidas ma maailma enda ümber tajun, muutub iga päevaga. Talumatust mustast ja külmast on vähehaaval muutunud halliks, siis edasi värvilisemaks, valgemaks, soojemaks... Ja kui masendust võib kirjeldada tuhandel erineval viisil, see on nagu nael tagumikus (Kaarnal oli väga tabav kujund), mille iga liikumist teravalt tuntakse, siis heaolu ja õnn on nagu sulepadi. Ka õnnes on teravaid tundeid, aga millegipärast kipuvad masenduse sügavikud olema pikemad, kui õnne tipud. Õnn on tihti vaikne, rahulik, pehme. Ja sellest ei ole suurt midagi kirjutada... Ja rahulik õnn kipub muutuma tavaliseks, nii et seda hinnatagi ei oska.
Käisin ka ps-loogi juures. Ps-aatrit olen juba varem kohanud, tema saatiski edasi. Olen omapead läbi lugenud 1000 raamatut neil teemadel, olen ühest ja teisest terakesi noppinud, arvanud, et mind ei üllata enam miski, aga ikka ja jälle eksinud masenduse mustadesse labürintidesse... Nüüd siis jõudis kohale, et üksi sellest jamast ikka läbi ei näri, abi on vaja. Sellest, kui keegi rõõmsalt kõrva karjub, et mõtle positiivselt, pole juba ammu miskit kasu. Olen kusagil ummikusse jooksnud ja ise selle sees olles jääb pilt väga segaseks, haruta kuidas tahad... Emotsioonid sõidavad nagu rongiga üle, nii et ainult räbalad järele jäävad...
Esimesel käigul ps-loogi juurde oli pisut kummaline see, et sel hetkel oli mul hea olla, maailm suht paigas ja mul oli ikka tükk tegemist, et meelde tuletada, miks ma sinna üldse läksin. Teades eelmiste kogemuste põhjal, et see seisund ei jää kestma, panin siiski uue aja. Õigustatult, nagu aeg on näidanud. Nüüd me siis tutvume proua ps-loogiga, tema püüab minust sotti saada ja mina temast, et kuidas tema on suutnud terve mõistuse juurde jääda kõigi nende hulludega suheldes? Ja nii raske on tuletada meelde headel hetkedel augusolekuid, veel raskem on augus olles mäletada, et kunagi on ju ka häid aegu olnud, et elu on siiski elamisväärne. Aga ilma mäletamata ei saa ma midagi parandada. Kui ma mäletan, siis ma saan valida. Nii me siis vestleme, tema püüab minust mingit pilti saada ja mina püüan üle saada tõrkest rääkida võõrale inimesele asju, mida olen jaganud ainult kõige lähedasema inimesega ja sedagi iga sõna kaaludes, mida ma isegi mäletada ei tahaks (aga mis mind siiski katkematult saadavad)...
Elu teeb aeg-ajalt üllatusi. Paar päeva tagasi otsis mind üles Jure Biechonski, kellele hakkan arvatavasti maakodu juurde skulptuure tegema. Selle peale lõin ta nime otsingusse sisse ja vaatasin, kellega siis tegu on? Olen raadiost mõnda ta loengut kuulnud, aga ega sealt suurt midagi meeles olnud... Otsing andis väga vastuolulisi tulemusi. Kokkuvõttes jõudsin arusaamisele, et olgu ta kes tahes, midagi on mul temalt kindlasti saada. Eelkõige muidugi loodan saada tööd, aga kindlasti saan ka kogemuse suhtlemisest huvitava ja karismaatilise inimesega. Esimene põgus kohtumine jättis juba oma jälje, ma ei ole ammu tajunud, et klient võiks suhtuda minu töösse nagu kunsti, mitte nagu käsitöösse. Ma ei ole juba tükk aega kohanud sellist lugupidamist (mida ta arvatavasti näitab üles kõigi inimeste suhtes, kellega suhtleb). Ma ei ole juba ammu tajunud, et minu teadmised ja oskused võiksid midagi väärt olla. Eks aeg näitab, kas sellest tellimusest asja saab, aga kasulik kogemus on see igal juhul.
---
Kummastav, järjest ja järjest satun ma nägema, kuulma, lugema erinevate inimeste konflikte, kus elatakse justkui absoluutselt erinevates maailmades, aga kahjuks on neil inimestel siiski mingid kokkupuutepunktid ja sõda ei jää tulemata. Mõlemad käituvad oma parima äranägemise järgi, mõlemal jääks õigust justkui ülegi... Kõige lähemalt olen näinud ühe pikka aega koos elanud paari lahkuminekut, mis on ikka väga mõtlema pannud. Miks? Kuidas? Miks on hakatud koos elama, kuhu on kadunud austus teineteise vastu (kas seda üldse kunagi on olnud...), kas see suhe on algusest peale määratud lõhki minema, kas neil inimestel oleks üldse olnud loomu poolest võimalik õnnelikult rahulikult koos eksisteerida? Kui lahku, siis lahku, võibolla oli see parim variant. Aga need valu lained, mis neist siiamaani kiirgavad, panevad küsima. Ja mitte niivõrd mõeldes neile, vaid iseendale (teiste elu niikuinii lõpuni ei tea ja ei peagi teadma) - kes olen mina, kuidas suhestun ümbritsevaga, kui palju haiget teen oma mõtlematuse ja põikpäisusega, nii endale kui teistele? Kus jookseb piir kaastunde ja vastutulelikkuse ning enesest lugupidamise ja mõõduka hädavajaliku enesekehtestamise vahel?
Eks minagi kirjutan vist seepärast nii vähe, et halbadest asjadest kirjutada ei taha ja headest nagu ei ole eriti midagi kirjutada... Sellest, kuidas juba mitmendat päeva, võibolla mitmendat nädalat ärkan üles ja on täiesti inimväärne olek, tuju. Või poiss tuleb koolist ja lehvitab kontrolltööga, kus hindeks on 5 kahe miinusega. Kuidas tüdruk kassi taga ajab, iga päev samamoodi, aga ikka on naljakas. Või on taevas täiskuu, mitmendat päeva, vahel kõrgemal taevas, vahel madalal horisondi kohal, tumekollane nagu pannkook. Kuidas kooriproovis peaaegu mitte millestki ennast kringliks naerdakse...
Olen, nagu ehk mõned teavad, ravikuuril. See, kuidas ma maailma enda ümber tajun, muutub iga päevaga. Talumatust mustast ja külmast on vähehaaval muutunud halliks, siis edasi värvilisemaks, valgemaks, soojemaks... Ja kui masendust võib kirjeldada tuhandel erineval viisil, see on nagu nael tagumikus (Kaarnal oli väga tabav kujund), mille iga liikumist teravalt tuntakse, siis heaolu ja õnn on nagu sulepadi. Ka õnnes on teravaid tundeid, aga millegipärast kipuvad masenduse sügavikud olema pikemad, kui õnne tipud. Õnn on tihti vaikne, rahulik, pehme. Ja sellest ei ole suurt midagi kirjutada... Ja rahulik õnn kipub muutuma tavaliseks, nii et seda hinnatagi ei oska.
Käisin ka ps-loogi juures. Ps-aatrit olen juba varem kohanud, tema saatiski edasi. Olen omapead läbi lugenud 1000 raamatut neil teemadel, olen ühest ja teisest terakesi noppinud, arvanud, et mind ei üllata enam miski, aga ikka ja jälle eksinud masenduse mustadesse labürintidesse... Nüüd siis jõudis kohale, et üksi sellest jamast ikka läbi ei näri, abi on vaja. Sellest, kui keegi rõõmsalt kõrva karjub, et mõtle positiivselt, pole juba ammu miskit kasu. Olen kusagil ummikusse jooksnud ja ise selle sees olles jääb pilt väga segaseks, haruta kuidas tahad... Emotsioonid sõidavad nagu rongiga üle, nii et ainult räbalad järele jäävad...
Esimesel käigul ps-loogi juurde oli pisut kummaline see, et sel hetkel oli mul hea olla, maailm suht paigas ja mul oli ikka tükk tegemist, et meelde tuletada, miks ma sinna üldse läksin. Teades eelmiste kogemuste põhjal, et see seisund ei jää kestma, panin siiski uue aja. Õigustatult, nagu aeg on näidanud. Nüüd me siis tutvume proua ps-loogiga, tema püüab minust sotti saada ja mina temast, et kuidas tema on suutnud terve mõistuse juurde jääda kõigi nende hulludega suheldes? Ja nii raske on tuletada meelde headel hetkedel augusolekuid, veel raskem on augus olles mäletada, et kunagi on ju ka häid aegu olnud, et elu on siiski elamisväärne. Aga ilma mäletamata ei saa ma midagi parandada. Kui ma mäletan, siis ma saan valida. Nii me siis vestleme, tema püüab minust mingit pilti saada ja mina püüan üle saada tõrkest rääkida võõrale inimesele asju, mida olen jaganud ainult kõige lähedasema inimesega ja sedagi iga sõna kaaludes, mida ma isegi mäletada ei tahaks (aga mis mind siiski katkematult saadavad)...
Elu teeb aeg-ajalt üllatusi. Paar päeva tagasi otsis mind üles Jure Biechonski, kellele hakkan arvatavasti maakodu juurde skulptuure tegema. Selle peale lõin ta nime otsingusse sisse ja vaatasin, kellega siis tegu on? Olen raadiost mõnda ta loengut kuulnud, aga ega sealt suurt midagi meeles olnud... Otsing andis väga vastuolulisi tulemusi. Kokkuvõttes jõudsin arusaamisele, et olgu ta kes tahes, midagi on mul temalt kindlasti saada. Eelkõige muidugi loodan saada tööd, aga kindlasti saan ka kogemuse suhtlemisest huvitava ja karismaatilise inimesega. Esimene põgus kohtumine jättis juba oma jälje, ma ei ole ammu tajunud, et klient võiks suhtuda minu töösse nagu kunsti, mitte nagu käsitöösse. Ma ei ole juba tükk aega kohanud sellist lugupidamist (mida ta arvatavasti näitab üles kõigi inimeste suhtes, kellega suhtleb). Ma ei ole juba ammu tajunud, et minu teadmised ja oskused võiksid midagi väärt olla. Eks aeg näitab, kas sellest tellimusest asja saab, aga kasulik kogemus on see igal juhul.
---
Kummastav, järjest ja järjest satun ma nägema, kuulma, lugema erinevate inimeste konflikte, kus elatakse justkui absoluutselt erinevates maailmades, aga kahjuks on neil inimestel siiski mingid kokkupuutepunktid ja sõda ei jää tulemata. Mõlemad käituvad oma parima äranägemise järgi, mõlemal jääks õigust justkui ülegi... Kõige lähemalt olen näinud ühe pikka aega koos elanud paari lahkuminekut, mis on ikka väga mõtlema pannud. Miks? Kuidas? Miks on hakatud koos elama, kuhu on kadunud austus teineteise vastu (kas seda üldse kunagi on olnud...), kas see suhe on algusest peale määratud lõhki minema, kas neil inimestel oleks üldse olnud loomu poolest võimalik õnnelikult rahulikult koos eksisteerida? Kui lahku, siis lahku, võibolla oli see parim variant. Aga need valu lained, mis neist siiamaani kiirgavad, panevad küsima. Ja mitte niivõrd mõeldes neile, vaid iseendale (teiste elu niikuinii lõpuni ei tea ja ei peagi teadma) - kes olen mina, kuidas suhestun ümbritsevaga, kui palju haiget teen oma mõtlematuse ja põikpäisusega, nii endale kui teistele? Kus jookseb piir kaastunde ja vastutulelikkuse ning enesest lugupidamise ja mõõduka hädavajaliku enesekehtestamise vahel?
teisipäev, 11. oktoober 2011
Trummid ja sügis
Pühapäeval rebisin kaasa ema, ema sõbranna ja oma sõbranna ning kärutasime Tartusse Jaani kirikusse David Kuckhermanni kontserdile. Imelilus oli... Mees mängis erinevaid löökpille, need kõlasid nagu muinasjutt... Ema imestas pärast, kuidas ta niiviisi mängida sai, et see oli nagu mustkunst.
Esimeses videos nähtavat trummi ta seekord ei mänginud, aga vahet pole, imeilus on see sellegipoolest.
Need kolm trummi nägime aga ära ja ikka palju pikemalt ja hüpnotiseerivamalt kõlasid... Ja trummimees ise oli nii nunnu-nii nunnu. Eriti kilkas mu kõrval sõbranna, kellele meeldivadki nooremad mehed.
Eelmisel reedel aga õnnestus mul ootamatult minna matkale Jõgevale. Linnas ei olnud eriti huvitav matkata, nii et varsti, kotis turult saadud jalavarjud pojakesele ja sinine lõngaviht endale, astusin Kassinurme poole minema. Enne lasin veel vihmapilvekese mööda ja varjusin selleks kohalikus raamatukogus - ma armastan raamatukogusid. Ja siis tuli pikk minek mööda lagedat, tuul puhumas kõrvu peast minema. Aga ikkagi oli ilus. Napilt enne kohalejõudmist korjas kaaslane mu auto peale, õigel hetkel, mu kunstroos põlve sees oli hakanud just okkaid pilduma. Kassinurme oli ilus ja salapärane nagu alati. Kahju ainult, et seal nii vähe oli aega olla.
Ma ikka ei ole päris linnainimene. Linn hakkab väga ruttu närvidele käima, tuhat korda enne rändan mööda metsaradu, kui linnatänavatel. Jõgeva linna kannatasin välja peaaegu 2 tundi, siis astusin minema. Paabel, ütles Oskar, kui ta linnakese poole tagasi vaatas ja seljakoti paremini selga sättis. Hea oli siin olla, aga veel parem on minema saada. Või kuidas see oligi...
---
Ettevaatust, põtrade kontsentratsioon ühe ruutsentumeetri kohta on kasvanud üle mõistuse! Pühapäeval kontserdilt tulles pääsesime napilt põdrakorjusest mööda, üks buss oli vaese looma just napilt enne surnuks sõitnud... Maanteel korralik kiirus, pime, vastutulijate tulukesed silmis, nägin laipa alles siis, kui sellest möödusin. Õnn, et otsa ei sõitnud, siis oleksime kindlasti üle katuse lennanud. Ja esmaspäeval uuesti linna sõites lippas üksik ellujäänu sealsamas üle tee! Minu nina ees! Ma pole vabas looduses veel põtra nii lähedalt näinud, nüüd samas kohas vähem kui ööpäeva jooksul 2... Kuidagi kõhe hakkas.
Esimeses videos nähtavat trummi ta seekord ei mänginud, aga vahet pole, imeilus on see sellegipoolest.
Need kolm trummi nägime aga ära ja ikka palju pikemalt ja hüpnotiseerivamalt kõlasid... Ja trummimees ise oli nii nunnu-nii nunnu. Eriti kilkas mu kõrval sõbranna, kellele meeldivadki nooremad mehed.
Eelmisel reedel aga õnnestus mul ootamatult minna matkale Jõgevale. Linnas ei olnud eriti huvitav matkata, nii et varsti, kotis turult saadud jalavarjud pojakesele ja sinine lõngaviht endale, astusin Kassinurme poole minema. Enne lasin veel vihmapilvekese mööda ja varjusin selleks kohalikus raamatukogus - ma armastan raamatukogusid. Ja siis tuli pikk minek mööda lagedat, tuul puhumas kõrvu peast minema. Aga ikkagi oli ilus. Napilt enne kohalejõudmist korjas kaaslane mu auto peale, õigel hetkel, mu kunstroos põlve sees oli hakanud just okkaid pilduma. Kassinurme oli ilus ja salapärane nagu alati. Kahju ainult, et seal nii vähe oli aega olla.
Ma ikka ei ole päris linnainimene. Linn hakkab väga ruttu närvidele käima, tuhat korda enne rändan mööda metsaradu, kui linnatänavatel. Jõgeva linna kannatasin välja peaaegu 2 tundi, siis astusin minema. Paabel, ütles Oskar, kui ta linnakese poole tagasi vaatas ja seljakoti paremini selga sättis. Hea oli siin olla, aga veel parem on minema saada. Või kuidas see oligi...
---
Ettevaatust, põtrade kontsentratsioon ühe ruutsentumeetri kohta on kasvanud üle mõistuse! Pühapäeval kontserdilt tulles pääsesime napilt põdrakorjusest mööda, üks buss oli vaese looma just napilt enne surnuks sõitnud... Maanteel korralik kiirus, pime, vastutulijate tulukesed silmis, nägin laipa alles siis, kui sellest möödusin. Õnn, et otsa ei sõitnud, siis oleksime kindlasti üle katuse lennanud. Ja esmaspäeval uuesti linna sõites lippas üksik ellujäänu sealsamas üle tee! Minu nina ees! Ma pole vabas looduses veel põtra nii lähedalt näinud, nüüd samas kohas vähem kui ööpäeva jooksul 2... Kuidagi kõhe hakkas.
teisipäev, 4. oktoober 2011
Vaikselt
Tasapisi hakkab jälle tulema tunne, et talveuni oleks kõige mõistlikum ettevõtmine. Mitte midagi ei taha teha. Kui, siis vahepeal natuke toituda, raamatuid lugeda ja siis magada-magada-magada... Miski ei eruta õieti.
Kuu aja pärast peaks mul olema raamatukogus väike näitus. Millest? Pole veel õrna aimugi.
Käin mööda teiste inimeste kodusid ja imestan, kuidas on neil õnnestunud tekitada kodutunne? Minu korteris on see ju ka olemas, aga ainult mingi piirini. Ja see puuduv osa häirib. Ma ei näe mingit mõtet selle majapidamise eest hoolitsemisel, sest - see ei ole ju minu kodu? Samas, kui ma selle eest ei hoolitse, muutub see veel vähem koduseks. Nokk kinni, saba lahti... Motivatsioonikriis. Noh, vähemalt talvepuud on olemas, asi seegi. Ja lehm ei ole õues veel kaevu ümber ajanud, nii et esmased tingimused talve üle elamiseks on täidetud. Olgu siis tolmuga voodi all kuidas tahes.
Talvine töögraafik tuleb ka pisut hõredam, seega on ka palka vähem. Loogiliselt võttes peaks mingi väikse töö juurde võtma, aga ma kohe üldse ei taha... Sel juhul jääb järele variant hakata veel täpsemalt jälgima poes hindu, panna eelarve karmile säästurežiimile. Siiani olen saanud hakkama ilma päris iga senti veeretamata. Võibolla leiaksin kusagilt ka töö, mis annaks aastaringselt pisut stabiilsema sissetuleku, aga ma olen lihtsalt laisk. Ja ei salli rutiini. Praegu on ainus tõsiseltvõetav tööpakkuja elektroonikatehas... Ja kassapidajaid Konsumisse on ka alati vaja... Ma ei usu, et 100 eurot, mis ma seal rohkem teeniksin, kompenseeriks tehase- või poetöö juures olevad puudujäägid. Nii et viriseda pole ka mõtet. Minu oma valik...
Kuu aja pärast peaks mul olema raamatukogus väike näitus. Millest? Pole veel õrna aimugi.
Käin mööda teiste inimeste kodusid ja imestan, kuidas on neil õnnestunud tekitada kodutunne? Minu korteris on see ju ka olemas, aga ainult mingi piirini. Ja see puuduv osa häirib. Ma ei näe mingit mõtet selle majapidamise eest hoolitsemisel, sest - see ei ole ju minu kodu? Samas, kui ma selle eest ei hoolitse, muutub see veel vähem koduseks. Nokk kinni, saba lahti... Motivatsioonikriis. Noh, vähemalt talvepuud on olemas, asi seegi. Ja lehm ei ole õues veel kaevu ümber ajanud, nii et esmased tingimused talve üle elamiseks on täidetud. Olgu siis tolmuga voodi all kuidas tahes.
Talvine töögraafik tuleb ka pisut hõredam, seega on ka palka vähem. Loogiliselt võttes peaks mingi väikse töö juurde võtma, aga ma kohe üldse ei taha... Sel juhul jääb järele variant hakata veel täpsemalt jälgima poes hindu, panna eelarve karmile säästurežiimile. Siiani olen saanud hakkama ilma päris iga senti veeretamata. Võibolla leiaksin kusagilt ka töö, mis annaks aastaringselt pisut stabiilsema sissetuleku, aga ma olen lihtsalt laisk. Ja ei salli rutiini. Praegu on ainus tõsiseltvõetav tööpakkuja elektroonikatehas... Ja kassapidajaid Konsumisse on ka alati vaja... Ma ei usu, et 100 eurot, mis ma seal rohkem teeniksin, kompenseeriks tehase- või poetöö juures olevad puudujäägid. Nii et viriseda pole ka mõtet. Minu oma valik...
Tellimine:
Postitused (Atom)