...
Tulen 15 minutit peale südaööd töölt. Traktor on lükanud mu värava ette poolemeetrise valli. Sadu kestab. Võtan labida (Fiskars on parim!), hakkan tänava äärest pihta. Kõigepealt vajab teisaldamist eelpoolnimetatud vall, siis auto ümbrus. korralik tasku tuleb teha. Auto katusel on nii kõrge lumekuhi, et masin tundub olevat bussi mõõtu. Kaabin puhtaks aknad, katusele jätan uhke tordi. Siis rada majani, trepp, mõnikümmend meetrit radu kempsu-solgiauguni-puukuurini-kaevuni, siis uuesti trepp. Lumi on märg, iga labidatäit tuleb labida küljest lahti kas kraapida või koputada. Kui on, kuhu koputada. Puutüve pihta koputades oli päris huvitav ahelreaktsioon. Lõpuks saan tuppa, ei läinud tundigi - kella üheks öösel olen juba katuse all!
Lumesadu on lakanud. Palun armulist panteoni, et nii jääkski - maa valgeks ja rajad puhtaks. Igaks juhuks väga ei looda, arvestan homme vähemalt kolme lükkamise-sessiooniga. Ja siis nad imestavad, et mulle lumerookimine ei meeldi. Ei meeldi jah. Oleks seda siis 10-20 meetrit rajakest, aga ei! Kogu õu on vaja ära ussitada, sest muidu jään kuivale või külma või tuleb jurta taha asjale minna.
Kui ma rikkaks saan, siis ostan ühe väikse saare Kreekamaal. Talvitamiseks. Ja igaks juhuks palkan ka lumerookijad, kui tuleb tahtmine vahetevahel talvel ka siinmail olla. Vot nii.
Ühtlasi annan teada, et reedel (8.dets) kella viiest võib tulla Elva Linnaraamatukokku, avan oma tütrega koos näituse. Seekord on materjaliks kristallvaik ja kodumaine loodus. Kui näituse plakati ka tehtud saan, panen siia blogisse veel ühe meeldetuletuse koos asjakohase pildiga.
7 kommentaari:
Ei, ma ei imesta midagi, kõik oleneb ju kogusest ja valikuvõimalustest.
Ilma saareta Kreekas sureme me hirmsat surma. Mul on varutud 3 lumelabidat, 2 jääraiujat ja mitu kangi, sest meie erateed ei sahka keegi, valla teed sahatakse harva ja lähim hooldatav tee on 2,5 km kaugusel. Ei, ma ei kurda, lihtsalt eksootiline on yle mitme aasta korralikku lund näha. Kusjuures meil ei olnud sula, andis ilusasti lykata ja visata.
Siin oli ka kella 10 paiku õhtul veel lükatav, aga südaööks oli juba hullusti kleepima hakanud.
Pool mu virinast tuleneb tegelikult sellest, et vett ja kanalisatsiooni ega kempsu ei ole sees. Kui need oleks, tuleks lükata ainult puukuurirada (ja rada tänavale ning autotasku).
Luba mul olla optimistlik - saab minna veel hullemaks, meil hakkas märga seene...lund tibutama ... ja 4 talvekuud on veel ees...
Jajaa, see on alles algus, ma tean. Mul ei ole lumevalguse vastu midagi, ikka poolt olen. Pikk pimedus on kurnav. Aga igapäevane lumekühveldamine 2-3-4 tundi on ka kurnav. Mul on siiamaani trauma 2008., 2009. ja 2010. aasta lumelükkamistest. 2009. aasta veebruari alguses ähvardas siin kuuri katus sisse kukkuda, vat see oli õudne. Saime ikka katuse kergemaks ja toed alla. Kuur püsib kuidagi siiamaani, aga hirm on ikka. Teiseks on mul hirm jäätunud ehk kinnitallatud lumega trepi ees - olen siin niiviisi sulaga kukkunud ja peale seda nädala voodirežiimil pidanud veetma. Sellest ajast on ka teadmine, mis tunne on valuvaigistitest umbes olla.
Tegelikult tahaks uuesti talve nautima õppida. Ilus on ju... Kui ainult seda koppa, vabandust, labidat ees ei oleks...
Piltide pealt on lund nii tore vaadata, aga kui ise iga päev lükkama peaks, siis vist ei viitsiks.
Äi oli eile saarelt foto saatnud, ei mingit lund - ainult hullumoodi vett tiigis. Eesti on küll tilluke, aga samas nii suur, et kliimaerinevused on täiesti olemas.
Jaa, eksootiline värk see lumi :D kaks aastat pole teist näinud, aga mõistan lükkaja vaeva. Mul vedas, alustasin varem, siis oli lumi veel kerge :)
Postita kommentaar