teisipäev, 14. aprill 2015

Valmis!

See tulevalgel pildistamine ei kõlba kuhugi 

Karvajalad
Niiviisi. Joonistusele (suurus A2) tullakse homme järele. Kui tellija ikkagi otsustab ümber, et avalikult pilti näidata ei või*... siis olete teie seda juba näinud. Värvipliiatsitega joonistamine on äge :) Tegelikult mul korralikku komplekti polegi, otsisin üles igivana Искусство komplekti jäänused. Mõned paarkümmend aastat tagasi kalli raha eest ostetud üksikud Stabilo´d ja iidvanad Hiina pliiatsid ka. Need hiinlased (kirjaga Tientan) olid veel kõige paremad... Tänapäevased koolilastele mõeldud pliiatsid on pehmelt öeldes viletsad.

Masendus ja lootusetus hiilib ümber, ei taha kuidagi ära minna. Unenäod on ka imelikuks läinud. Mingid vaimud, kurjad, jälitavad mind. Võitlen nagu jaksan, aga tean, et paremal juhul saan nad ainult korraks kaugemale lükata, päris lahti ei saagi... Eilne uni oli kassiga, nagu halltõve-muinasjutust, lõin seda kassi mitu korda maha, lõpuks palusin paaril võõral noormehel loomal kael kahekorra keerata ja ta kuhugi kaugele viia-matta-peita. Aga ta jäigi tagasi tulema, ikka ja jälle, purema mind ja mu peret. Tänane oli inimkujul, lõpuks oli tast järel väike koetükk, mille olin kuidagi purki püüdnud, oli seal mingi pudru sees. Kaas kõvasti peal. Ja see puder kippus keema minema, nii et purk ikka surve all oleks plahvatanud. Panin purgi sügavkülma ja lootsin, et see temperatuur on piisavalt madal ja suudab seda kurjust vaos hoida. Mõneks ajakski.

Kust nad tulevad, need uned?

*Ta on sihuke häbelik üldiselt

24 kommentaari:

algusestpeale ütles ...

Ma riputaksin selle töö ka oma seinale. Mulle meeldib modelli kaval naeratus - iseloomuga naesterahva oled suutnud paberile püüda:)
Nii kurb lugeda, et oled jätkuvalt masenduses. Kui masnedus kipub üle kahe nädala venima, siis pead ehk tohtriga nõu pidama.

kaaren ütles ...

Ilus hele pilt, muhe ja.
Odavate pliiatsite koha pealt täiesti nõus.
Eks õudukad kipuvad tulema pikka aega kestnud pingetest ja asjadest, millest ise jagu ei saa, proovid neid asju kyll kõrvale lykata või ilusaks mõelda, aga unes ujuvad nad rõõmuga pinnale...
Ka paistes kurk segab magamist. Mina näen koledaid asju unes, aga kaaskodanikud ytlevad, et ma sel ajal norskan. Lämbumistunde peale ärgata iga kord ei õnnestu.
Klassikaline painajatekitaja on kallil ööajal valutama hakkavad liigesed.
Masendus on masendav ja kuna see teeb haigeks ja võtab elujõu, siis peab teda vahest peletama.
Loodan, et sa joonistad veel kaua ja igasugu asju.

Manjana ütles ...

mulle meeldib unenägusid seletada.
sa kirjutad, et masendus hiilib su ümber ja ei taha ära minna ja siis kirjeldad unenäokassi, kes ei taha ära minna. no ma ei tea, mis sul masendust tekitab, aga su alateadvus tahab sulle öelda, et kui sa oma masenduse põhjustega kohe tegelema ei hakka, saadab ta sulle järgmisena kassi asemel draakonid seda meelde tuletama. masendus ei kao ära selle peale kui sa arvad, et tal on aeg lahkuda.

Lendav ütles ...

No kõigepealt ma arvasin, et kehv tuju tuleb pingelisest ajakavast ja sellest tulenevast väsimusest. Leidsin võimaluse mõned päevad puhata. Aga paraku ei ole olukord paremaks läinud.

Masenduse põhiline tekitaja on ebakindlus ja ebastabiilsus. Majanduslikus mõttes. Hetkel olen jõudnud olukorda, kus lähiajal peaks leidma uue elukoha - korter, kus elan, läheb varsti müüki. Mul on kõrini igasugustest üürikatest, kust omanikul on õigus mind üsna lühikese etteteatamisajaga välja tõsta. Aga elukohta osta ei ole mul millegi eest. Ei ole laenukõlbulik, ei ole ka ühtegi pärandust oodata. Ja tegelikult on korterid siin nii kallid, et ma ei jaksa oma palgaga isegi midagi üürida... Nii et. Ma ei tea. Ma olen ennast katki mõelnud lahendusi otsides. Ja ma ei näe praegu ühtegi.

AlGusti, hakkasin Su saadetud kapsleid võtma. Ehk aitab järjele, enne kui asi päris käest ära läheb. Lasin omale ka aroomiteraapilise segu segada ja püüan ennast muudel sobivatel viisidel ravitseda.

Lendav ütles ...

Praegu on selline tunne, et ma olen teinud kolm suuremat viga. Kõigepealt ma sündisin. See oleks võinud olemata olla, palju jama oleks olemata. Siis ma abiellusin. Täitsa vale mees juhtus. Ja kolmandaks - minusugused ei tohiks lapsi saada. Nüüd ma olen siin nendega - hing on sees, aga tegelikult jõud üle ei käi - ei õpetamisest-kasvatamisest ega ka majanduslikult ei suuda ma meid kolme üleval pidada.

Paraku on need tagantjärele parandamatud vead. Tuleb kuidagi hakkama saada selle eluga, nii nagu ta hetkel on.

Hundi ulg ütles ...

Olen mures. Siiralt.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Portreed võiks olla Su leib, selle noore naise ilme, super! Aga Sinu olukord on tõesti murettekitav ja ometi, ometi, kõik läheb mööda ja leiab lahenduse, Lahenduse ootamine või leidmine võib küll kogu sisemuse krussi keerata :( Kui vaid oskaks aidata

Lendav ütles ...

Ega see mul esimene ega teine kord ole niiviisi põdeda. Lihtsalt... Kuu aega tagasi ma veel arvasin, et olen terve, et olen lõpuks oma deprekatest jagu saanud. Läinud sügisest on terve inimese tunne olnud. Aga see ju ei küsi, tuleb, lööb ukse ristseliti lahti ja trambib jalgu. Ja lootus kaob ja teotahe kahaneb. Rõõmu ja rahulolu tundmine muutub järjest raskemaks. Ja minu elu üle ei otsusta enam mina ise, vaid seltsimees Depressioon.

Hea veel, et ma niigi ruttu jaole sain. Eelmised korrad on abi vajaduse mõistmine võtnud kuid, kui mitte aastaid.

algusestpeale ütles ...

Kui sa poleks sündinud, poleks maailmas väga paljusid toredaid asju, inimesi ja sündmusi. Ja kuigi Su mees oli nagu ta oli, on Sul temaga kaks toredat last. Kes armastavad Sind täiesti siiralt ja südamest, ja ei nõua, et nad peaksid elama lossis ja sõitma Ferrariga.
Mina arvan, et Sa oled maailma palju rõõmu toonud, vähemalt minu ellu kindlasti. Mul on väga hea meel, et me kohtusime:) Ma muidugi tean, et depreka ajal ei ole suurt lohutust headest sõnadest, aga olgu nad ikka öeldud. Kahju nad ju ka ei tohiks teha.
Ma loodan, et kapslid aitavad:) Kui aitavad, ma saan juurde osta siit.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Sellest arusaamine ongi kõie olulisem, edasi läheb kergemaks kuni lõpuks hakkad aru saama juba ennetavalt. Kui kunagi külla tuled (ilusal suveajal nt) siis võime kogemusi vahetada :)

Kodulehe tegemine ütles ...

Hea töö :)

kaaren ütles ...

Ee... Kui kiire lahkumine tuleb ja keegi sind ei taha, saad meie juurde varjupaikama tulla. Kolkas tartu linna kylje all. Tõsi kyll, absoluutselt kõrgele tuleb järgi sõita, aga selleks on siin mitmeid võimalusi. Kuna antud palk ja antud elukoht on perspektiivitud, tuleb sul siiski suuremate linnade hyvede poole vaadata. Põmst oled sa ju vaba mees vabal maal ja vaba ka rikkustele ja ellujäämisele lähemale kolima. Mis puudutab eelmistes postides kirjeldatud maamajapidamisi, siis yks nõuanne: kui sul ei ole notaripabereid nina all, niikaua ei maksa ykski jutt ja loota ei ole mõtet. Majamyyjad kindlasti loodavad tulusale tehingule ja ajavad niikaua lihtsalt mula. See pahandab mind nats, aga inimesi on igasugused.
Sellest ei räägi, et ääremaal maja pidamine nõuab stardikapitali, pappi ja prostitutsiooni. Kuna sina oled kuntsnik, siis on sinu element pigem linn, kus ei pea fyysilise st tööst elama ja saab toituda oma talendi realiseerimisest.
Mul ei ole oma talentidega midagi peale hakata, aga bussijuhi, lammutaja, põllumehe ja saemehe talent vähemalt tagavad mingigi ellujäämise. Ma ei kahetse, sest fännide rõõmuks saab tänapäeval asju netti yles panna, aga see ei toida. Toidab abielus olemine segase, aga õnneks mitte vägivaldse isikuga.
Kardan, et siuke asi sulle ei sobi.

kaaren ütles ...

Sinu syndimine ja kasvamine on maailma paremaks teinud, sest maailm vajab väga hädasti toredaid, lahke meelega, tarku ja ilusaid inimesi, näpuosavusest rääkimata. Need asjad, mida sa vigadeks nimetad, on tavalised asjad kõigi inimeste elus ja nende vastu aitab ainult edasi elamine sõbralike ja toetavate lähedaste, sõprade ja kundede keskel. Proportsioonid on 100:1 heade inimeste kasuks ja ebameeldivad isikud võivad kaugele pimedasse kohta jalutada. :)
Depressioon on ajukeemia, aga keemiakombinaadi vastu alati heade mõtetega ei saa. Muidugi ravi seda, sest ravumata depressioon on mõttetu ja kasutu masenduse ja valu laviin, raiskab hulga kallist eluaega. Aga praegu on ilus kevad, avaneb jälle rida võimalusi ja uksi, mis talvel suletud olid, ja sa oled väärt palju head, ilusat ja parimat.

Manjana ütles ...

Ma olen eluaeg üürikas elanud ja sellega väga rahul. Jah, eelmine läks müüki ja enne seda l
ks remonti jne aa kui mul korteris miski rikki läheb, parandab omanik ja mina lihtsalt elan, kesklinnas ega pea laenude pärast muresema. omanikutunne minus puudub. ma pole isegi armukade olnud. mu arust on see vabastav.
mu jaoks on see eestlaste vajadus oma maja jms järgi alati nii võõrastav tundunud. miks peaks inimene endale kohustusi ise tahtma, need tulevad ju ilma tahtmatagi. mida vähem materiaalsest maailmast hoolida, seda kergem on olla. vaata kui ilusasti sa joonistad, see on väärt enda õnnelikuna tundmist.

kaaren ütles ...

Kui hea provokatsioon. :D

kaaren ütles ...

Mulle meeldib isiklik kinnisvara sellepärast, et mu vara, pereliikmed, meie kõigi oskused, mis vajadused ja hobid võtavad palju ruumi. See on stabiilne ja kõrvalistel st kolmandatel ega neljandatel isikutel pole põhjust minu ega mu pereliikmete isikute, tegemiste, vara või muude momentide suhtes mingeid nõudmisi esitada, sh kiiret väljakolimist või äkilist hinnatõusu. Ma eelistan oma peret, vara, oskusi ja hobisid linna mugavale kitsikusele.
Paljud Maakad kirjutavad sellele 2 käega alla.
Ja kui Lendav peaks iga päev 10-12-tunniseid tehasetöövahetusi tegema, et 500€ kuus pluss kyte v kumminaalid vms korteri eest plekkida, et siis vaevalt tal isegi joonistuspaberit kodus oleks.

Lendav ütles ...

Üürikas on ebastabiilne. Võibolla jah, Tallinnas on üürikaturg lai ja pilt teine, aga siin maksan ma üüri ja saan selle vastu mille? Ebakindluse. Kolisin vanemate juurest välja 20-aastaselt, selle aja sees olen elanud 11 erinevas korteris. Kahest olen ära kolinud omal vabal tahtel, teistega oli nagu oli. Mis läks müüki, mis läks sugulasele elamispinnaks... Ma ei taha enam kolida. Ma tahan lõpuks leida koha, kust mind keegi välja ei tõsta. Ma tahan kohta, kus ma saan istutada puu maha ja vaadata 50 aastat, kuidas ta kasvab. Ma olen vanast aednikesuguvõsast ja see hakkab nüüd välja lööma. Kui Sinus aednikku ei ole, siis Sa sellest aru ei saagi, mis tähendab paljajalu sooja mulla peal seista ja vaadata taime, mille ise seemnest oled kasvama pannud.

Omanik tihtipeale ei kavatsegi elamispinda korras hoida. Nende 11 korteri hulgas ei ole olnud MITTE ÜHTEGI, kus oleks vesi sees. Rääkimata WC-st. Kui Sa näeksid, mis seisus siin elektrisüsteem on, siis Sa seda juttu ei räägiks. Me oleme siia otsinud elektrikku, võtnud hinnapakkumisi, aga omaniku jaoks oleks see planeerimatu väljaminek ja nii me siin elame, igivana ja ebapiisava juhtmestikuga ning palvetame vaikselt, et midagi hullu ei juhtuks. Ja see ei ole ainult minu korteri omaniku eripära, naaberkorteril on teine omanik ja seal ei ole olukord sugugi parem. Aga ise, üürilisena, ei ole väga tahtmist suuremaid ja kallimaid remonditöid ette võtta, sest kes teab, kaua siin üürilisena olla saab?

Muuseas, ma pole veel kohanud korteriomanikku, kes oma vara hirmsast arendada tahaks. Kui ikka seinad veel püsti püsivad ja katus otse läbi ei jookse siis vaata ise kuidas saad.

Peale selle on üürihinnad lihtsalt utoopilised. Ma ei mõista, miks peaks hulle summasid maksma, kui selle eest isegi kindlusetunnet ei saa?

Ma ei arva, et peaksin ilmtingimata omanik olema. Aga stabiilsust soovin küll. Soovin enda ümber ruumi, keskkonda, mida saan ja tohin enda vajaduse järgi kujundada. Ise tegeled feng shuiga, saad ju aru küll. Feng shui ei ole ainult seinavärvimine ja konnad, fööniksid või draakonid õiges kohas, vaid ka ruumide geomeetria näiteks. Feng shui on see, kui keskkond on minu elutegevust toetav. Paraku on üürilisena võimalused kehvad - näiteks käesoleva korteri puhul ütleb feng shui, et ehita ümber või koli välja. Ma ei saa hetkel kumbagi teha. Kolimise peale olen ammu mõelnud, aga millegipärast on kõik teed kinni, ma pole siitkandist leidnud ühtegi kohta, kuhu ma oma lastega minimaalseltki ära mahuks ja mille üürihind veel vastuvõetav oleks.

Nokk kinni, saba lahti.

kristallkuul ütles ...

Mina ei kujuta ette, mismoodi enda elu täielikult üürikorteris elamisele üles ehitada. Kas pensionärina on siis ka võimalik veel üürida? Kust see raha võetakse? Aga kui kästakse (jälle) välja kolida, kuivõrd tore ja lihtne ettevõtmine see vanainimesena on? Ma arvan, et mitte kõige meeldivam...

Olgem ausad, pärast sissemakset ja notaritasusid jne on oma laenu maksmine ikkagi tunduvalt odavam kui üürimine. Mina tunnen ka ennast üürnikuna väga ebakindlalt ja ei tunne enne, et elu päriselt alanud on, kui oma kodu saan. Sina kirjutad, et oled elanud 11 kohas, lisan vanemate kodu juurde, seega 12 kohas. Minul endal kadus järje pidamine kuskil 20 juures käest... Ja ma olin siis ca 23 :)))

Depressiooni või tusamõtetega peaks tõesti tegelema. Lihtsalt seetõttu, et need muutuvad ajaga üha laastavamaks. Ma olen ise rohtude peal olnud ja kuigi need aitasid mind väga palju, oli ka kõrvalmõju olemas, mille suurust ma alles tagantjärele hinnata oskan. Ma muutusin täiesti ükskõikseks mingite kohustuste osas ja jätsin palju tööasju tegemata. Näiteks. Täiesti arusaamatu, aga see muretus, mida antidepressandid tekitavad, see võib hiilida liiga ülevoolavaks ükskõiksuseks. Nii et natuke ohtlik.

Mind aitas omal ajal tohutult ka raamat "Saladus". Jah, osade meelest mõttetu new age shit, aga minu jaoks oli see nagu roosipõõsas keset seasitta. Pardon my French. Kui inglise keelega probleeme pole, vaata seda filmi netist (The Secret), kindlasti on kuskil striimimiseks olemas. Kui aga inglise keel ei ole kõige parem variant, siis raamatukogust saab eestikeelse raamatu ka kindlasti kätte. Mina usun, et mõtetel on suurem jõud kui me arvame ja oma teadvust on võimalik enda kasuks tööle panna. See raamat on sellel teel jube heaks inspiratsiooniks.

yrt ütles ...

Ma ei tea küll, kui suur Su üürimakse hetkel on, aga kui on näiteks veidi üle 100 euro, mis on veeta elamise eest suht tavaline, siis sarnase laenumaksega on ju võimalik soetada mõni pisike majaköks maakohas. Mulle on kodu eest üüri maksmine alati tundunud raha tuulde laskmine, sest sama nutsu eest võib saada midagi päriseks. Lase kinnisvarafirmadel endale pakkumisi teha, anna hinnalagi ette ja uuri laenuvõimalusi erinevatelt pankadelt. Katseta Nordeat ja LHV-d.
Kui remontimata onni ostad, siis korralda talgud, võin ehitada ja kaevata ja tassida, mida iganes.

kaaren ütles ...

Mina ka.

Lendav ütles ...

Niipalju kui ma otsinud-uurinud olen, jään allapoole minimaalset sissetulekut. Eri pankadel on nõudmised muidugi väga erinevad, aga laenukõlbulikuks mind ei peeta (ma ei ole ka üksiktaotleja, vaid perega, minult nõutakse rohkem). Nii et üks variant oleks oma ametlikke sissetulekuid kuidagi kasvatada. Sellega tekib muidugi jälle küsimus, et ka suurem töökoormus on tervisele vastuvõetav. Mul on niigi täiskoht juba. Ma ei tea lähikonnas ühtki tööpakkujat, mis maksaks piisavat minimaalset palka. Ainus variant oleks ehk mõnda tehasesse minna, seal on palgad kohati isegi napilt-napilt õige mõõduga, aga nendel kohtadel on öötöö. Ja seda ma enam ei suuda.

Maakohtades on majad odavamad, on ka päris armsakesi, aga kui koht jääb väga kolkasse, tulevad teised raskused. Sel juhul muutub oluliseks väga hea bussiühendus, mis kahandab valikut oluliselt. Oma auto peale ma ei saa alati kindel olla - see on juba vanake ja kui ma tõesti peaksin mingi onni ostma, siis tõenäoliselt ei jää enam võhma hankida kohe korralik sõiduriist, mis kohe mu käes tükkideks ei kuku. Aga töökohad on ju ikka asulates, mitte metsavahel. Liikumisvõimalus on väga oluline.

Võibolla tuleb asjale hoopis mingi teise nurga alt vaadata... Praegu hetkel mind siit veel välja ei tõsteta. Kui palju mul aega on, pole aimugi. Sissetulekuid kuidagi tõsta? Rikas mees leida? Lotoga võita? Küllap neid variante on veel.

Lendav ütles ...

Igal juhul on hea teada, et kui ma midagi talgutööjõuga lahendada saan, on abilised olemas. See teadmine on vägagi väärt, aitäh!

yrt ütles ...

Vist ei ole tõesti muud valikut kui otsida suurema palgaga töökoht või siis vähemalt poolik töökoht lisaks. Vaatasin, mis tingimused pankadel on - kõik nõuavad vähemalt 600-eurost netopalka. LHV on veel kõige karmim, sinna ei kvalifitseeruks isegi Eesti keskmise palgaga mitte.
Jääb siis ikkagi rikka mehe variant:)
P.S. See Sinu üürileandja võib ju rääkida korteri müüki panemisest, aga ta ilmselt ei tea, kui raske siukest mugavusteta pinda müüa on kui mitte võimatu.

Lendav ütles ...

Kindlasti ei toimu müük ühe päevaga, pole mugavusi ja pealegi on tegemist majaosaga. Tervet maja on lihtsam müüa. Muidu võiksin siin ju veel edasi tiksuda, aga paljas mõte sellest, et igasugu võõrast rahvast (potentsiaalseid ostjaid) hakkab minu magamistoast läbi käima, on väga ebameeldiv. Ja selles majas on halb ruumijaotus, nii et ma hea meelega lahkuks kuhugi sobivamasse kohta. Kui oleks kuhugi lahkuda.