Andke andeks, mul on miskine väike madalseis*. Ainult magada tahan, magada-magada-magada... Aga ei saa. Joonistamine on kusagil... käeulatuses, mitte kaugel, aga miks ma seda pliiatsit pole haaranud, ma ei teagi... Igasuguseid asju peaks tegema. Koristama näiteks. Ja süüa. Ja ... joonistama. Maalima ka. Selle asemel lugesin mitme päeva jooksul ärkveloleku ajal ühe blogi algusest lõpuni läbi. Hea oli, isegi väga :) Eks elu nõuab oma, ainult lugeda ja magada ei lasta. Olen emale taksot teinud, sest vaja oli. Olen 2x päevas tööl käinud, sest peab. Olen kinnisvaraturgu kamminud, sest millal siis veel, kui mitte praegu. Olen vanema lapse 17-aastaseks kasvatanud (ja selle puhul kooki küpsetanud). Sugulased tulevad nädalavahetusel külla. Olen massaaži teinud, arveid maksnud, kooriproovis käinud, vokile uue pooli hankinud (kedranud ei ole veel, see aparaat tahab ikka veel reguleerimist), aga peamiselt ikka maganud-maganud maganud, igal vabal hetkel. Ja nüüd ootan klienti, kes mehele juubeliks miskit pilti tahab, endast vist. Sõbranna kutsus täna õhtupoolikust Pühajärvele ujuma, polegi ammu käinud, sügisel oli vist viimane kord. Ja ma tean, et peale seda ma joonistada ei viitsi. Hoopis tööle tuleb ennast õhtul veel vedada.
Üks kassipilt ootab tegemist. Täna või homme või...
*Mõtlesin natuke selle üle. Juba märtsi alguses hakkas elurütm paigast ära loksuma. Nüüd saaks rütmiga juba hakkama, aga aju ja kere ei jõua kuidagi normaalsusse tagasi. Või siis peamiselt aju ikka.
4 kommentaari:
No kuna see magamise aeg kõigi nende tegevuste vahel veel olema peaks, aru ma ei saa :) aga madalseisust enda läbi lugemine on küll tuttav teema
Minu meelest oled sa niigi väga tubli, et oled kitsastes vaestes tingimustes lapsed suureks kasvatanud. Oleme ühevanused, aga mul ei ole elus sama palju vastutust olnud. Ma ei tea tõesti, kas oleksin samas olukorras sama tugev.
Niipalju tegevustega päev väsitabki. Aga minu meelest teeb kõige rohkem halba see kella kruttimine, ma ei saa üldse enam aru, mis kell on ja miks ta nii kiiresti keskpäeva näitab. Ja väsimus on ka, sest uni tuleb ju kella arvestades väga hilja.
Ega ma neid tegevusi kõiki ühel päeval tee (teinud), ikka järgemööda. Aga see järjekord on kogu aeg ees, tahaks, et oleks ees hoopis mõned päevad kohustustevaba aega... Et kui ärkan ja jaksan, siis... ja kui ei jaksa, ei juhtu midagi...
Kellakeeramine (ja üldse kell ja aeg igapäevaelus) on hoopis omaette teema. Kirjutan sellest väikse omaette postituse.
Postita kommentaar