pühapäev, 19. aprill 2015

See udu, mis mõnikord ilma varjutab

Tahtsin kirjutada depressioonist, aga Ritsiku juures tekkis elav arutelu ja ütlesin seal kommentaariumis enam-vähem kõik välja, mida siia kirjutada tahtsin. Peamiselt seda, et*:
***
Masendus on nagu udu. Võtab silme eest kõik sihid ja eesmärgid, on külm ja märg, selles on ebamugav olla aga väljapääsu ei paista kusagil – igal pool on suur illusioon lõputust tühjusest. Ja nii siis ütlebki väsinud ja tüdinud ja õnnetu inimene, et ta ei vaja midagi, sest niikuinii ei parane midagi, elu ongi selline – külm ja kurb. Sest ta ei mäleta enam, et enesetunne võib ka teistsugune olla, et maailm ümber võib olla soe ja kuiv, päikesepaistet täis. Ja nii hoiab masendunu ise enda ümber oma udupilve ja usub, et see ongi kogu maailm.
Ma vahel mõtlen, milline on inimese tegelik olemus? Mõne konkreetse inimese, minu või mu ema või laste, sõprade…? Vahel ju juhtub, et keegi, keda oled pidanud alati olemuslikult melanhoolseks, teeb läbi mingi ravi või teraapia ja muutub äkki elurõõmsaks ja aktiivseks, ise seletab, et on nüüd lõpuks ometi “tema ise”. Kas kurbus ja lootusetus võib olla inimese pärisosa või on see ikkagi pigem keskkonnast tingitud mõju (vahet pole, kas loomulik – näiteks lein, või patoloogiline – näiteks depressioon). Kas teotahe on iga inimese loomulik olek ja pikem tujutu masendunud olek juba patoloogiline? Milline on “terve inimene”?
Eks selle teemaga ole nii nagu kõige muuga – tugevamad jäävad ellu. Need haiged, kes suudavad panna jälle ja jälle uue aja uuele psühholoogile, otsida ikka ja jälle abi erinevatest kohtadest, kuni leiavad endale sobiva. Teine variant on see, et inimesel on õnne ja leiab endale sobiva kohe alguses. Aga need, kellel pole piisavalt jaksu, elujõudu, tahet seda kadalippu läbida, lihtsalt hukkuvad. Kõrvalseisjad ja lähedased saavad küll toetada ja suunata, aga päriselt saab ennast aidata ikka ainult ise. Selleks ei ole vaja muud, kui järjepidevust ja tahet. Paraku on tahe see, mis kipub esimesena kaduma.

Ma olen kokkuvõttes jõudnud tõdemuseni, et ise tuleb ennast korras hoida. Jälgida, abi otsida enne, kui päris hukka asi läheb ja abi otsida enam ei suuda. Lähedaste peale ei saa loota, sest nendel on omad mured ja ka eelarvamused – mu ema näiteks on põhimõtteliselt antidepressantide vastane, tema ei tea minu sellistest haigustest ja diagnoosidest midagi, kuigi me peaaegu iga päev kohtume. Enda ravimiseks olen pidanud paljutki tema eest varjama, nii on kergem. Pealegi on temaga see häda, et ta on liiga lähedane inimene ja kukub kohe hirmsasti muretsema, millest ei ole tegelikult eriti abi – väga palju muretsev inimene on ka pime, klammerdub oma muresse ja tuge temalt ei saa, ta võib isegi takistuseks olla. Ja sõbrad sõbrannad on lihtsalt inimesed, kes mõnikord õigel hetkel on õige sõna öelnud, nemad ei ole tegelikult kuidagi minu heaolu eest vastutavad.
***
Ümbritsevad inimesed on olulised. Inimene on sotsiaalne olend, karjaloom. Me defineerime ennast läbi suhete - ema, tütar, naine, armastaja, sõber jne jne. Me defineerime ennast läbi tegevuste - kunstnik, loodusesõber, defineerime läbi võrdluste - näe, tal on kehvasti, mul on temast paremini või temal läheb hästi, mul on palju kehvemini, olen vaesem, rikkam, õnnelikum, rahulolevam, haigem... Võrdlemine olevat saatanast, aga paraku on sellest kombest hirmus raske lahti saada. Miks inimesed vaatavad katastroofifilme? Üks põhjus on kindlasti see, et tuntakse rahulolu sellest, et ise stabiilsel pinnal elatakse ja see tuleb kõige tugevamalt välja just võrdluses.

Võrdlen enda elu-olu tänapäeva oludega (kohalikus kultuuriruumis) ja leian, et olen keskmisest vaesem. Ja siis võrdlen enda olmet ajaga 100 aastat tagasi, 500 aastat tagasi, 2000 aastat tagasi ja leian, et olen ennekuulmatult rikas. Mul on hetkel kasutada stabiilselt soe ruum, mugavad riided, nälga ei ole ja siin on ELEKTER! Ei mingit muldpõrandat, hoopis paks villane vaip värvitud põrandal. Puhaste linadega voodi. Korsten. Klaasitud aknad. Kummikud. Palju raamatuid, raamatukogu kasutamise võimalus. Internet.  ...nimekiri on lõputu... Ja kõigele lisaks piisavalt arenenud meditsiin, mis annab mulle võimaluse ravida depressiooni, mitte ei kanna mind täiesti kõlbmatuna kohe maha. Karta võib, et veel hiljaaegu (mis see paarsada aastat siis ära ei ole) suhtuti tavalisse meeleolulangusse hoopis teistmoodi ja haiget peeti parandamatult hulluks, tõenäoliselt juba sündinud vaimselt vigasena.

*Tegin siin ümberkirjutuses väikseid parandusi

32 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Kõik, mis sa siin kirjutad on puhas ja kuldne tõde :) mina olen ka teoorias tugev, praktikas on asi siiski sedasi, et ilma anntidepressandita must elulooma pole. Siiski ei pea läbima psühhiaatrite/psühholoogide kadalippu. Abi võib saada ka perearsti poolt väljakirjutatavast. Nii ongi minu vaimne heaolu telefonikõne kaugusel kui karp tühjaks saab. Olen ka loobuda proovinud, sellest pole asja saanud. Aga milline on inimese tegelik olemus? Mitmesugune. Inimene, kes ainult tegutseb ja särab on teine äärmus. Ilma kurbuse, valu jms emotsiooni ei tuleks ilmselt parim osa loominguna inimeste seest välja. Olema peab kõike, nii rõõmu, valu, kergust kui raskust. Kaua püüdsin selle poole, et pendel oleks paigas ja kui see lõpuks seisma jäi, tonksasin varbag uuesti käima, sest igav hakkas :)

Lendav ütles ...

Rõõmud ja mured, jah. Elu ongi pidev liikumine. Mu meelest on depressioon see, kui pendel kurbusest ja apaatiast enam ei väljugi, elu jääb seisma.

Olen hetkel retseptirohtudest vaba, lõpetasin viimase kuuri juba 3 aastat tagasi. Sügisest peale on olnud suhteliselt stabiilne olek, lõpuks on olnud tunne, et olen vist terve. Kuni kevadeni. Praegu hakkasin naistepunakapsleid võtma, ennetamaks uut aukukukkumist. Mulle need arsti kirjutatavad rohud väga ei meeldi, kui saan, siis väldin. Olen kaks kuuri saanud, esimestega oli küll enesetundes märgatav vahe, aga teistega jäi efekt ainult aimatavaks. Ei taha kümmet erinevat rohtu läbi proovida, et sobivaimat leida. Katsun esialgu ikka ilma hakkama saada ja ennast maarohtude ning muude vahenditega rajal hoida. Aga kui ei saa, siis ikka arstile, jah. Perearstiga on selline lugu, et tema jätab otsustamise enamasti minu hooleks. Eelmise kuuri algul käisingi kõigepealt tema juures, kirjeldasin paari lausega, et kehvavõitu on olla ja ta kirjutas midagi välja - ütles, et tavaliselt võetakse 3tbl päevas, ma võin piirduda kahega. Ja et kui ma tunnen, et võiks kuuri jätkata, siis helistan ja ta pikendab retsepti. Seda ma talle muidugi selle 5-minutise visiidi jooksul ei rääkinud, et eluisu täitsa otsas on. Seda ei rääkinud ma ka hiljem psühhiaatrile ega ka psühholoogile. Psühhiaatrile läksin mõne kuu pärast ise selle jaoks, et ta ravimivalikut kinnitaks ja ütleks, kaua ma neid võtma peaks ja kas doos on õige. Ega ma ise endale mingi diagnoosi ja raviplaani koostaja ole :). Psühhiaater ütles, et võtku ma ikka täisdoos (3tbl) ja minimaalselt aasta järjest. Ja soovitas psühholoogi. Käisin 3 või 4x psühholooogi juures 3 kuu jooksul, no peaaegu tühjad käigud olid. Natuke ikka midagi sain ka. Isiksusetesti sain täita, see oli hea. Ja siis sattusin aroomiteraapia juurde. See mind lõpuks normaalmaailma tagasi aitaski. Vähehaaval, tasapisi, aga nüüd ma olen ikka suuremalt osalt elu- ja töövõimeline.

Lendav ütles ...

Depressioonirohtude kohta ma tegelikult väga palju ei tea. Minu kogemuses nad küll tõstavad pisut meeleolu, kõige madalamad mülkad kaovad, aga rõõmu ei pruugi ikka suuta tunda. On edasi hall, ainult et enam mitte nii tume. Mu jaoks on tervise tundemärk see, kui ma suudan südamest rõõmu tunda, nautida ja tegutsemistahtes ei ole liiga pikki pause. Vahel võib olla väsinud, vahel võib olla tujutu, aga kui see tujutus muutub valdavaks, on vaja midagi muuta.

Mul on terve galerii teemasid, mis mind äkiliselt tujust ära viivad. Enamasti on suuremate masendushoogude alustuses just mõni selline "katalüsaator". Need on teemad, millega seoses olen kogenud valu, ahastust jms ägedaid tundeid. Olen arvanud, et selliste asjade lahendamisel võiks psühholoogist abi olla, aga ei tea kah. Harutan neid lahti, jupphaaval, nagu jõud üle käib (ja vahel ei käi ka), raamatute ja sõprade abiga, aga raamat on ebaisikuline ja sõpradel omad elud. Mõne asja olen lahti harutanud, suurim saavutus oli 25 aastat painanud seljavalu kadu seoses ühe mälestuskillu lahtiharutamisega - see oli rohkem kui aasta tagasi. Nii et on võimalik küll. Aga neid kaevamist ja harutamist vajavaid kilde on palju...

Igatahes olen tänulik, et mul on sõpru, on inimesi, kellest mina hoolin ja kes minust hoolivad, et on neid, kellega koos joonistada, kedrata, laulda ja lõõpida, matkata ja lihtsalt olla. Aitäh teile!

algusestpeale ütles ...

Mina olen lapsest saadik kurvameelne olnud, ja sinna kõrvale rõõmus, elava fantaasiaga ja agar tegutseja - seda viimast osa minust näevad küll enamasti head sõbrad ja ka tööandjad. Mis ma tahan öelda - minu päris mina on vahel depressiivne, vahel lihtsalt melanhoolne, vahel äge nagu tõrvik, vahel rahulik nagu kuupaiste jne.
Depressiooni ajal on kõik ühesugune - hall, mõttetu ja rõõmutu, nagu mustvalge kulunud filmilint, mis ühtesid ja samu kaadreid ketrab. Minule õnneks kirjutas rohud välja psühhiaater, ja said õiged ravimid. Nii et praegu ma olen jälle igasugune st mina ise.

Lendav ütles ...

Eks neid meeleoluhäireid on ka erinevaid. Mõni suudab depreka kõrvalt ka säravat rõõmu tunda ja on kurtnud, et rohud võtavad kõik teravused ära - masendus ei ole küll enam nii must, aga rõõm ei ole ka enam nii särav. Minu deprekas tähendab küll seda, et sügavat rõõmu enam üldse ei tunne. Kõik on hall või must. On kas apaatia või valu.

Tean inimesi, kes on proovinud läbi mitmeid ja mitmeid rohukombinatsioone, et ikka elada jaksaks. Üks neist oli pikalt hädas, kohtusin temaga, kui ta kolmandat rohuvarianti proovis. Aasta pärast (ma ei tea, kui palju ta kokku erinevaid rohtusid katsetas) ei olnud ta sugugi paremas seisus, nägin teda tihti säästuka sabas, kus ta 2l kanget õlut ostmas käis ja teeskles, et ei tunne mind. Nüüd kuulsin, et ta oli suutnud oma elus pöörde teha, kolis, läks uuesti mehele jne, selleks kulus vist vähemalt 7 aastat. Loodan, et ta sellest lõksust pääsenud on.

Arvan, et ma ei ole oma masendusperioodidel jooma hakanud ainult seetõttu, et ma lihtsalt ei talu alkoholi, kohe hakkab veel halvem. Narkootikume ei ole ka õnneks lihtne kätte saada. Selle asemel ma magan-magan-magan, hommikul teen silmad korraks lahti ja panen kohe kinni ning magan jõuga edasi - nendel hetkedel ma ei taha ärgata sellesse maailma. Maailma, kus ma ei suuda tunda millestki päriselt rõõmu. Maailma, mis on täis lootusetust ja valu. Ja kui vaja, siis võtan ennast kokku, teen hea näo pähe ja ütlen, et kõik on korras. Valetan, nii et suu suitseb. Muidu veel keegi ütleb, et "võta ennast kokku" ja "mõtle positiivselt" ja ma lihtsalt plahvatan.

Ma ei taha seda jäledust tagasi.

Lendav ütles ...

Eraldi teema on veel see, et millegipärast arvatakse tihti, et kunstniku pärisosa ongi olla tundlik (ja tihti depressioonis). Et õnnelik ja rahulolev inimene ei tunneta elu nii sügavalt ja ei loo - no vaadake näiteks Vincent van Gogh´i. Mu meelest see ei ole päris pädev. Võibolla temaga oli nii, aga mina olen hoopis teine inimene. Sügavas depressioonis olen ma igas mõttes töövõimetu. Ma EI TAHA maalida, joonistada ega üldse midagi, sest see on siis vaev, mitte nauding. Ma suudan pliiatsi ise vabatahtlikult (ja korduvalt) kätte võtta ainult siis, kui ma olen terve. Tundlikkus on oluline, aga pidev alla nulli olek on suisa kahjulik.

Anonüümne ütles ...

Võib-olla on veidi toeks ja abiks
http://skiso-praanik.blogspot.com/search/label/Depressioon

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Ma ei tee ka midagi, kui olen masendunud. Loll müüt, et kunstnik peabki olema pidevalt depressioonis. Loomingut tehakse rõõmsal ajal, aga loominguainest saadakse konfliktsetest, kurbadest, sürridest ja vastuolulistest olukordadest.
Ma olen depressioonist nii aru saanud, et see tekib ajukeemiast, mitte konkreetsetest sündmustest, sest vastus mingile sellisele sündmusele, mida isik peab halvaks, saabki olla ainult masendus, kuid ega siis iga masendus kohe depressioon ole. Depressiooni peetakse ikkagi haiguseks. Reaktsioon nõmedale sündmusele kestab ka tavaliselt lühemat aega, kuna terve inimene leiab, et pole mõtet niisama vahtida vaid tuleb asuda tegudele, et olukorda enda jaoks paremaks muuta. Depressiivne inimene ei tegutse, kuni ta tabletiravi ei saa. Võimalik ka kombinatsioon, et ühelt poolt indikaator ja teisalt ajukeemia, aga arvan, et ilma ajukeemia iseärasusteta kliinilist deprekat ei teki.

kaaren ütles ...

Fideeliaga nõus.
Traumade ja jälejubedate elamuste uus läbiketramine mind terveks ei tee, pigem taaselustab valu ja surmasoovi. Parem keskendun sellele, mis on elus veel elamisväärset. Me kulume ju iga aasta ja päevaga ja valus suplemine on aja raiskamine. Ma näen tihti korduvaid unenägusid, mille sisuks on see, et mu aeg hakkab otsa saama, kiire on. Ja seepärast tuleb sygavas depressioonis veedetud ja raisku läinud aastate pärast nii mõnegi asjaga kiirustada ja elukooli järelvastamisi teha.
Meil kõigil on väga erinevad kogemused, iseloomud, maailmapildid, taluvuspiirid, põhimõtted jne. Aga me kõik vajame seda tunnet, et kui on väga s.tt, siis on keegi kuskil toeks. Mitte ykski Sinu mõte, tunne, reaktsioon, idee v ettevõtmine ei ole vale ega halb. See on sinu oma, sinu seest pärit, ja kui see sulle yle jõu käib ja elu segab, siis on sul täielik õigus sellega tegelda, sellest arutleda, seda lahendada ja sõbra õlale toetuda. Inimesed teistmoodi ei saagi.

Lendav ütles ...

Iga masendus ei olegi depressioon, diagnoosi saab ikka siis panna, kui olukord juba pikemat aega kestab ja sellest ise oma jõududega enam hästi välja ei saa. Nimetan siin meelevaldselt depressiooni ka masenduseks.

Unenäod, jah. Tulevad vahel sellised, mida parema meelega ei vaataks. Nendega olen õppinud hakkama saama - otsin omaette vaikse koha, "vaatan" oma mälus unenäo uuesti läbi ja tegelen konfliktse olukorraga. Saadan ründajad "ära" või leian neile sobivama rolli, mis minu kahjustamise asemel mulle kasuks on. Ja seda tüüpi uned ei tule enam tagasi. Kontrollitud.

Aja otsa saamine... olen unes näinud, kuidas mu surm tuli. Tuli must läbi ja kadus. Oli sinakashallis kleidis blond naine. Mina aga jäin sinna, kus olin, minu päralt oli äkki kogu maailma aeg.

Deprekas tekib loomulikult ajukeemiast, aga kindlasti aitavad sellele kaasa sisseharjunud käitumis- ja reageerimisviisid. Ma ei taha näiteks enam haavuda, kui näen kellelgi teisel midagi sellist, mida mina igatsen ja pole suutnud saavutada. Näiteks uue elukoha otsimine on asi, mis kipub masendust ja lootusetust tekitama. Tahan sellest automaatreaktsioonist vabaks saada, sest see takistab mul uut kodu leidmast, terve ja teovõimeline olemast. Sellepärast kaevangi aeg-ajalt enda sees, mõne mustri mõistmine aitab teinekord selle mustri lõksu mitte kukkumast.

kaaren ütles ...

Just, mustrite ymber kirjutamine ja joonistamine.

Lendav ütles ...

Täpselt. Ümber kirjutamine ja joonistamine.

Seda saab teha siis, kui mõistus on selgem ja on jaksu. Augus olles ei saa midagi ümber kirjutada, saab ainult oodata, et auk mööda läheks (ja võimalusel rohtu võtta või muid töötavaid abivahendeid kasutada). Augus olles valusaid kohti torkides läheb asi ainult hullemaks.

Lendav ütles ...

Üks asi meenus veel. Nimelt inimese mõistuse kallutatus. Loomulik terve emotsionaalsus on kõikuv - rahu ja rõõmu, kurbust, üksildust, ühesolemist, kõike läbisegi ja järgemööda. Haige varianton kallutatus - inimene suudab tunda ainult negatiivseid tundeid. Ja see on küllaltki sage häire. Loogiline oleks, et on ka olemas päris suur hulk inimesi, kes jäävad kurbuse asemel hoopis rõõmu sisse kinni. Aga ma pole vist küll ühtegi kohanud... Vähemalt endal küll ei ole õnnestunud näiteks 3 nädalat järjest ülevoolavalt rõõmus olla. 3 nädalat järjest enesetappu planeerida ei ole aga mingi haruldus... Miks just sedapidi? Olen lugenud kunagi kusagilt teooriat, et mõõdukas negativism on aidanud inimkonnal üldse ellu jääda - liiga muretud inimesed söödi lihtsalt kiskjate poolt ära (näiteks). Aga ikkagi. Tahaks tasakaalu, mitte ühte äärmusse kinni jäämist.

Anonüümne ütles ...

Pikk õnneperiood, millele järgneb pikk depressiivne periood on vist maniakaal-depressiivne häire, tänapäeval nimetatud bipolaarseks häireks. Levinud on ka ärevushäire, foobiad, paanikahäire jne. Hakkab õudne, kui näen, et vaimselt terveid peaaegu enam ei tunnegi. Kõik, kaasaarvatud ilmselt ka mina, on vaimselt omadega läbi. Mille eest küll selline karistus?

Lendav ütles ...

Bipolaarne on tohutu amplituudiga kõikumine, mõlemad pooled on esindatud. Aga kas on ka sellist varianti, kus inimene ei suuda negatiivseid tundeid pikemaajaliselt tunda (ilma pärast auku kukkumata)? Sest vastupidine asi on ju olemas - depressioon on võimetus säravaid positiivseid tundeid tunda ja see võib kesta aastaid.

Tegelikult on see muidugi olemas. Mul ei tulnud kohe meelde lihtsalt. Neid inimesi võib leida hullumaja müüride vahelt. Diagnoosi ei oska öelda, pole ekspert.

Kuldne kesktee on ka olemas. Need on need mediteerijad, joogid, valgustunud ja muidu tasakaalus inimesed. Aga kaldun arvama, et neid on tühine protsent inimkonnast.

Lendav ütles ...

Aga miks selline karistus? See ei ole karistus, ma arvan. See on lihtsalt tagajärg. Inimene on küll kohanduja, aga arengud tsivilisatsioonis on ju ülikiired, inimene ei jõua järele. Kulub ja väsib, ei kohane hästi. Kui palju on näiteks neid, kes elavadki looduse rütmide järgi, ärkavad päiksega ja lähevad pimeduse saabudes magama? Meie linnastunud ühiskonnas? Mõned vanainimesed, ma arvan. Noor tööealine inimene ei saa seda endale lubada. Ja neid lammutavaid asjaolusid on veel ja veel.

Lendav ütles ...

Võrreldes 100 aasta taguse ajaga elame me ju imedemaal. Võtad taskust karbikese ja räägid reaalajas kellega tahad! Igasugune info on hiirekliki kaugusel! Ulme! Need on olnud kunagi suured unistused. Aga inimene ei ole selle kõige otsas ikka tasakaalukam ja õnnelikum. Miks?

kaaren ütles ...

Oleneb. Reaalne elu on fyysiliselt ja vaimselt kurnav ja piinarikas. Aga mina valisin endale sellise elu, sest mu keha vajab intensiivseid elamusi ja see tekitab vaimset mõnu. Lendav, sygavalt depressiooniaugust aitab mõnikord välja tugev fyysiline koormus, Maakad on seda kogu aeg teadnud. Olen noorena kytusekriisi ja kodutuaastatel palju pikki maid kõmpsinud, hiljem erinevaid fyysilisi töid teinud. Kõige masendavad olid need ajad, kui tuli kuskil 4 seina vahel konutada, vaat see oli masendav.
Gurud saavad seda endale lubada, sest neil pole olmelisi muresid. Meie kliimas nad PEAVAD ellujäämiseks kytet ja toitu hankima, kasvõi sotsiaalabi kujul, kui järgijate annetustest ei jätku. Lõunamaal tee või ära tee, elu on ikka mõnus.

Lendav ütles ...

Nõus. See läheb sinna tsiviliseerumise jutu alla ka, sest inimesele ei ole füsioloogiliselt ette nähtud robotite toodetud toitu süüa ja majades konutada. Naturaalne päikesepaiste, füüsiline liigutamine ja muu taoline on äärmiselt oluline.

kristallkuul ütles ...

Mina olin ka vist paar aastat poole jalaga depressioonis, enne kui abi otsisin. Keegi otseselt ei soovitanud mul psühhiaatri juurde minna, ma läksin ise, kui tundsin, et ma ei soovi enam inimesi näha. Ma olen alati hästi seltskondlik ja inimesesõbralik olnud, aga kui avastasin end jala käimas, selle asemel et linnaliinibussiga sõita ja ma ei tahtnud enam oma sõpradega kokku saada, kui nood ettepaneku tegid, sain aru, et midagi on väga valesti.

Antidepressantide mõju tunnetasin ma 2 nädalat pärast tablettidega alustamist. Ma tundsin, et üle väga pika aja ma suudan asju selgelt näha. Enne oli KÕIK kaetud mingi musta looriga. Mul puudus võimalus selgelt näha, mu nägemine oli depressiooni tõttu ähmastunud. Pärast ravimite mõjuma hakkamist alles nägin, et kõik ei olegi halb, on ka asju, mis on täiesti neutraalsed ja mõni asi on isegi hea. See oli midagi uut.

Ma võtsin rohte veidi üle aasta. Mulle ütles psühholoog, et ära peaks rohud jätma siis, kui ise tunned end piisavalt tugevalt. Ma ei saanud alguses aru, millest ta räägib, aga kui aeg sealmaal, sain aru küll. Keset ravikuuri ma tundsin sisemiselt, et olla on üsna hea, aga kui ma jätaksin tabletid ära, läheks kohe kehvaks tagasi. Ja seni ma siis mõtisklesin ja sõin rohte, kuni lõpuks oli tunne nii kindel, et jätsin vaikselt ravimite võtmise.

Paraku jah, minu jaoks oli ravimitel ka see mõju, et kohusetunne läks kuidagi liiga lõdvaks. Väga muretuks kiskus eluke :) Nii muretu ei saa ikka olla, natuke on vaja muretseda ka, sest muidu ei saa asjad tehtud.

Seega enda diagnoosimise ja raviskeemi määramise kohta arvan seda, et see on võimalik vaid juhul, kui depressioon ei ole väga kaugele arenenud. Mul polnud. Skeem töötas.

kaaren ütles ...

Mul on sel teemal palju öelda, sest olen väga mustadest sygavikest pääsenud. Aga mobla klaviatuur on tilluke ja romaane sellega ei kriba. Ainult seda, et tänan, toetan ja tervitan igal juhul kõiki kaaskannatajad.

Lendav ütles ...

Mul juhtub seda üsna tihti, et ma inimesi näha ei taha. Samas aeg-ajalt olen vägagi seltskondlik. Pole oma puhutist eraklikkust osanud haiguslikuks pidadagi, kuigi tõsi ta on, kui selline vältimine kestab pikemalt kui päev-paar, on midagi valesti.

Ise endale diagnoosi panemine on keeruline. Samas ei näe mu sisse ükski arst nii sügavale, et oskaks olukorda päris adekvaatselt hinnata. Millegipärast ei ole ma viimasel ajal sattunud ka ühegi eksemplari otsa, kes laseks depressioonitesti täita (retsepte on nad kirjutanud lihtsalt paari lause peale, mis ma vastuvõtul suust välja olen saanud), kuigi mu meelest annab see kiiresti mingi orienteeruva pildi ja raamistiku ette.

Ise ennast testides ei ole ma vist päris adekvaatne. Olen vahetevahel mõne testi täitnud, mis on näidanud näiteks mõõdukat depressiooni, samas ma ise ei tunne üldse veel, et peaksin arsti juurde minema rohtu küsima. Päris korras nagu poleks, aga justkui saaks veel hakkama, kuigi testi tulemus karjub, et mine esimesel võimalusel ja lase rohud välja kirjutada... Abi vajadust tajun alles siis, kui seisund on juba kriitiline.

Kas depressioon on epideemiline? Kas see näitab, et ühiskonnas on midagi väga valesti, et nii palju masendunud inimesi on? Oleneb, kuidas võtta. Kui depressiooni pidada haruldaseks haiguseks, siis muidugi. Aga kui seda pidada samamoodi inimesega kaasas käivaks, nagu näiteks gripp, kopsupõletik, kõrge vererõhk, reuma, siis pole ju hullu katastroofi? Me ju ravime näiteks nohu ja ei imesta, mis maailmas lahti on, et nii paljudel on nohu? See on loomulik, et aeg-ajalt on inimestel nohu, põskkoopapõletik, migreen, artriit? Ja neid ravitakse ja üldiselt ei oiata, et näe, ravimid ja näe, inimene on nüüd invaliid ja väärtusetu. Et mis sa neid rohtusid võtad, hakka terveks! Migreeni puhul võetakse valuvaigisteid ja see on normaalne. Aga antidepressantide kuuril olemist ei saa laialt tunnistada, sest siis hakatakse viltu vaatama. Mu meelest on normaalne, et aeg-ajalt põetakse depressiooni ja et selle ravimiseks on keemilist abi vaja. Kõrge vererõhu korral on ju ka abi vaja. Ja nii nagu kõik inimesed ei jää kõrgvererõhutõppe või diabeetikuks, ei jää kõik inimesed ilmtingimata ka depressiooni.

kaaren ütles ...

Just.
Suhkrutõbised, reumatoidartriidihaiged ja gangreeni põdejad miskipärast tohivad ennast arstida, ajukeemiat aga kästakse palvetamisega parandada, selle asemel et inimene tänapäeva kombel jalgadele tagasi saada.
Väga 18. sajand.

kristallkuul ütles ...

Mina arvan küll, et depressioon on moodsa aja haigus. Naabrist parem olek, asjade kokkukraapimine ja maksude õigeaegne tasumine on vaid üks tahk. Lisandub hästi palju pingeid kõiksugustest muudest ühiskonna poolt pandud ootustest. Ma ei tea kah, kui nüüd võrrelda mingit täiesti teistsugust rahvastikku (a la aafriklased kuskil kolkakülas palmilehtedest seelikutega) näiteks eestlastega, millised näitajad depressiooni esinemise sageduses võiksid olla? Probleemid oleks seal justkui suuremad (nälg, sõjaoht jms). Äkki juba on keegi uurinud? Peaks guugeldama.

Ka depressiooni tõsise haigusena käsitlemine oleneb ühiskondlikust suhtumisest. Aeg teeb siin vast oma töö. Minugi ema ei usu antidepressantidesse vms. Olen kunagi üritanud rääkida sellest, et rohte võtsin, nii ema kui isaga, aga kumbki ei elavnenud selle teema peale. Ema vaid arvas, et pole mõtet igasugust rämpsu endale sisse süüa, tekib veel sõltuvus... Ehk et depressiooni ravimid on teatud inimeste meelest narkootikumidega vist ühel pulgal. Ei peeta seda haiguseks, pigem jah, et saa üle, mida sa inised. Ma usun, et see arvamus muutub ajaga. Umbes sama nagu võrdõiguslikkuse ja homoseksuaalsusega on - osa ühiskonnast ei ole veel valmis nende teemadega tegelema.

kaaren ütles ...

Eestis on kyllalt maakohti, kus edukultus jm linnastunud yhiskonna vidinad on valgusaasta kaugusel. Ma tean mõnda sellist kohta. Depressiivikud ja muude krooniliste tõbedega inimesed on seal ysna hullus seisus, sest ei suuda ise enda eest seista. Esitek muidugi ravi puudumine, siis tulevad toimetulekuprobleemid, olme läheb käest ära, inimest hakatakse mitmel moel räigelt ära kasutama ja temaga manipuleerima, sest kroonilise haige maailmapilt on haiguse vaevade pärast kitsas ja info vastuvõtt väga valikuline ja irratsionaalne. Inimväärsest elust on asi väga kaugel, kuigi see on looduslähedane. Nad on õnnetud, alandatud, kaotanud oma inimväärikuse ja lootused olukorra paraemisele. Ise ei suuda nad midagi olukorra parandamiseks ette võtta, aga kogukond leiab, et ise on nad sellised ullikesed, oma viletsuses syydi, miks nad siis ei hakka terveteks ja paremini elama. Mul on neist sygavalt kahju, aga kogu oma elu niimoodi ära elanud ja kogukonna normide järgi väljakujunenud isiksust ja kohta päikese all ei saa muuta, kui inimene ise ei saa ega soovi, kuna pikaajalise haiguse myts on isiksuse tagasipööramatult abituks ja piiratuks muutnud. Jube ja masendav, ytlen ma siit tsivilisatsiooni ja meditsiini sooja päikese alt.

kaaren ütles ...

Enamus taolistest kroonilistest haigetest kuulub alkohoolikutest invaliidide armeesse, aga paljud naised ei ole mitte kuskil kirjas ja nad ei saa mitte mingit abi ega ravi. Ma tean konkreetseid inimesi, kes on noorest peale elanud sellist vaikset pantvangielu ja reeglina on nad oma elu lõpetanud hooldamata lamava haigena, perevägivalla ohvrina, purjus peaga surnuks kylmudes jne jne. Selliseid vaikseid ja õnnetu olemisega inimesi peavad nende tugevamad ja võimuahnemad pereliikmed ketikoertega samaväärseks ja kohtlevad vastavalt. Ravi? No mida, eit on paljas simulant, pole tal häda midagi. Jne.

kaaren ütles ...

Ma kunagi mainisin piirkonnakonstaablile meie naabrinaiste poksikotielu kohta. Inimestel pole pärast pikka koeraelu enam inimese nägugi ees. Aga konstaabel kysis nende meeste juuresolekul, et kas kõik on ikka korras. Inimesed naersid häbelikult, et muidugi on kõik korras, kõik on nagu alati, kõik on nii, nagu peab.

kaaren ütles ...

Minu enda ema kuulub ka nende pantvangide kluppi. Hea, et suutsin traditsioone veidi muuta ja ise sellest põrgust pääseda. Siin, kus ma elan, on ysna hulle näiteid inimeste abi ja ravita jäämise kohta, sest kogukonda huvitab abi asemel haigekeste räme ärakasutamine rohkem ja ametkondade ja arstide vaatevälja satuvad ainult raskete ja mitte iseparanevate kehavigastustega juhtumid. Aga varje ja kehamälus väga erinevaid traumamälestusi kannavad veel mu lapsed ja lapselapsed ka, sest kogukondade tervet mõistust ja looduslikku iseregulatsiooni ei saa usaldada, võidu võtavad ikkagi tugevamad ja pahatahtlikumad isendid, kui just tsivilisatsioon ja karistushirm vahele ei astu.

kaaren ütles ...

Täpsustuseks, minu lapsepõlvekodu ja praeguse elukoha vahele mahub mitu erinevat asulat ja linna olenevalt elujärkudest kas õppimiste, trennide, suviste peatuspaikade näol vm. Ja kuna ma kuulusin yhiskonna põhjakihti, siis ikka yht-teist nägin ja kogesin. Iga kogukond on veidi ka kastiyhiskond ja alati leidub neid, kes haigeid vm põhjusel abituid inimesi taolises seisus hoida ja sellest kasu lõigata soovivad.

kaaren ütles ...

Põhjakiht ei ole ainult asotsiaalid, vangimaja vahet käivad pätid jms, vaid sinna kukuvad kõik kroonilised haiged, pealt 30 yksi lapsi kasvatanud ja yletöötanud naised, haridusest olenemata, puudega inimese 24/7 hooldajad jne jne. Yhesõnaga, kõik, kellel ellujäämine on kaaskodanike abita võimatu, aga ometi keegi neist ei hooli, pigem rõhutatakse nende syyd antud olukorras. Minu jaoks on põhjakihi kindlaks näitajaks inimese pahatahtlikkus ja julmus, aga kahjuks peetakse inimese kvaliteedinäitajateks hoopis bling-blingi, mitte kvaliteetsed ja sydamlikku sisu.

karikate emand ütles ...

Sa ütlesid seal kusagil eespool:
" Vahel ju juhtub, et keegi, keda oled pidanud alati olemuslikult melanhoolseks, teeb läbi mingi ravi või teraapia ja muutub äkki elurõõmsaks ja aktiivseks, ise seletab, et on nüüd lõpuks ometi “tema ise”."

See on minu meelest hästi oluline tähelepanek. Minuga see näiteks juhtus, kuid ma polnud melanhoolne vaid lohakas, hajameelne ja hästi korratu, mõnikord ka kergesti ärrituv. Ja laisk, justkui. Kõik arvasid, et olen laisk tüdruk, mina ise ka. Alles kui 30-aastasena hakkasin Cipralexi võtma, sain aru, et kõik need "iseloomuomadused" olid mul suutmatusest tegevusi järjestada - aju oli ärevuses ja hüppas kogu aeg ühelt mõttelt teisele, segapuder oli peas kogu aeg :p
Ja mina tõesti tundsin alles kuu aega pärast selle ravimi kasutamist, et ma saan lõpuks mõelda, mida ma teha või öelda tahan, ja et ma saan lõpuks olla mina ise. Muidu tundus, nagu hetked ja emotsioonid lihtsalt tulevad kusagilt, haaravad mu kaasa ja paiskavad mu teise kohta. Enne kui ma arugi saan, kus on peal ja kus on all, tulevad uued muljed ja emotsioonid. Nii ma olingi "elumere loopida" ja endal seega tahet või jõudu midagi/oma saatust juhtida ei olnud.

Ja nüüd, kui ma vaatan või kuulan inimesi, kes käituvad veidralt või naeruväärselt, meenutan ma endale, et ta ei pruugi olla lollakas, vaid maadleb oma psüühikaga.

Jõudu, jaksu ja elurõõmu! :)

Lendav ütles ...

Aitäh!