 |
| Sabatihane |
Värvipliiatsitega läheb tüki rohkem aega. Pealegi olen ma hullult mugavaks muutunud, mitte ei viitsi pliiatseid teritada. Automaatpliiatsiga on lihtne - vajutan aga nupule ja tera muudkui tuleb. Aga nende värvikatega pean iga kord Laglelt teritajat küsima - ta koristab selle iga päev oma koolikotti tagasi. Aga teritamata pliiats jätab tuhmi joone...
---
Ma ei tea, mis mahtra nüüd lahti on läinud. Stressitaluvus on mul ka 10 punkti skaalal miinus 12. Ootamatult selgub, et ma olen lubanud igasuguseid asju. Olen lubanud osaleda fotovõistlusel, mille tähtaeg on täna ja mul ei ole ühtegi nõuetele (olen varem liiga väikses formaadis pildistanud) vastavat HEAD fotot. No midagi ma sinna saadan, sest et ma ju lubasin, aga ise rahul ei ole. Siis olen lubanud (peamiselt iseendale, aga teile ka ju lubasin), et joonistan iga päev midagi. Olen lubanud joonistada kaks, ei, kolm tellimustööd. Tähtajad lähenevad ülehelikiirusel. Olen lubanud minna homme sõbranna isa matustele, sest neil ei ole kedagi, kes neid autoga saaks transportida. Eile käisime pool päeva surmatunnistusi ja krematooriumiaegu jahtimas. Olen lubanud teha (võibolla juba järgmisel nädalal) kahele inimesele massaaži, nad juba ammu ootavad, kuna mu käsi piisavalt terve on. Selleks tuleks muidugi värske õli ka hankida... Olen lubanud (esimene aeg on tuleval esmaspäeval) hakata käima ravivõimlemises. Olen lubanud tütrele minna temaga ühel vaheaja-päeval Tallinnasse (Tarbekunstimuuseum on alati kindla peale minek ja Morgie töökoht ka üle vaatamata peale remonti). Me pole seal koos veel kunagi käinud. Olen lubanud alates aprillist hakata saagimas käima. Üks eelmise aasta väike võlg ootab ja teiseks telliti Valgutasse konna-kuju. Käisin pakku vaatamas, see on üüratu. Sellest tuleb hiid-põhjakonn nähtavasti. Ma ei tea, võibolla olen lolli peaga veel midagi lubanud. Ah jaa, ema tellis lähipäevil taksoteenuse Nõkku 90-aastast viletsa tervisega sõbrannat külastama-aitama. Ei, midagi oli veel... Õige, mul on juba nädalajagu käes täitmiseks 60-leheküljeline tihedas kirjas tarbijauurimus, mille tähtaeg oli "eile".
Kõige selle kõrvalt peaksin idee järgi tööl käima, perenaine olema ja majapidamisega tegelema, lapsi kasvatama ja...
Tagantjärele tundub pühapäevaõhtune ketrustund Kaarnaproua ja Esta seltsis nagu kauge sulnis muinasjutt.
Sihuke vibra on sees, et lõhkusin möödaminnes võitoosi ära.
*Kratsisin taustale värvi pisut juurde ja vahetasin pildi siin välja. Kahju, et fb-s pilti niiviisi asendada ei saa, et kommentaarid ja muu värk alles jääks... Foto kvaliteet on ikka s***. Vaja mingi hetk jälle skänneri juures käia, see annab paremaid tulemusi.
6 kommentaari:
Sa käid vist koos linnukestega vahepeal lendamas, nii kenasti kukuvad nad välja :) jälle selline, keda tahaks pihkudes hoida, väike ja õrn aga tark nägu ees :)
Muuseas, Sinu näituse siia ajamine ei ole mulle kohustus, see on pigem aja võit. Olin raamatukokku öelnud, et mul hulk joonistusi, panen need üles. Aga mul pole aega olnud raamimisega tegelda, nii et Sinu näitus tuleks siia nagu imeilus päästja :)
siis on see kaks ühes üritus :) aga sellist miljoni lubaduse perioodi olen ise kogenud küll, kõige kummalisem, et lõpuks saab nagu kõik tehtud ja laabub ja see on mind alati imestama pannud :D küllap läheb Sinulgi jälle sedasi :)
Kus ta pääseb, muidugi saab tehtud. Ajaliselt tegelikult jõuab kõike ilusti, ainult aju ei taha vastu võtta ideed, et mitu kohustust on korraga ees ootamas. Peas tekib ülekoormus. Aga kui siis järjest neid töid ette võtta, saabub eduelamus õige ruttu ja asjad hakkavad jälle sujuma.
Teine asi on see, et kõike korraga niikuinii ei jõua. Lõpuks tuleb valik teha. Mõtlen seda aega, kus peaks hakkama saagimas käima, samal ajal tahaks ikka edasi joonistada ja tegelikult tulevad ka aiatööd ju peale (kuigi mul on ainult väike aianurk siin ürikas). Ja matkamise ajad jõuavad ka kätte, ilm juba päris kena ja mätas kuivab :) Mida võtta, mida jätta?
Pisikesed mütakad linnukesed on minu lemmikud:)
Hea, nagu ikka :)
Postita kommentaar