neljapäev, 12. märts 2015

Käbikuningas. Või siis tõrukuningas

Lendav Orav
Mu viimane kohtumine oravaga oli selline, kus ta otsustas lennata. Ajasid kaks selli teineteist taga ja äkki - aeg peatus - orav oli õhus, sirutas kenasti käpad laiali ja liugles õhus 10 meetrit naaberkuuse okstesse! Teine jäi eelmise kuuse otsa molu näoga vahtima. Otsisin netist sarnast hüppepilti, päris "nahad laiali" fotot ei leidnud, aga see on kä täitsa äge.

Orav on küll igavene röövel, murdja, aga ikkagi nii nunnu. Elavad siin mu majapidamisest 100m eemal metsatukas. Tööle minnes ikka vahel näen. Ja sõimata oskavad nad nii ilusasti, tuju teeb kohe heaks!

Aga kui nüüd loomakeste käppi vaadata, on selge, et vanainimesed  loomastuvad. Kõigil elukatel on jämedad liigesed ja toredad küünised. Mul on praegu veel inimese käed, aga eks aeg näitab, kui ruttu nad näiteks orava või roti käppade sarnaseks muutuvad.

4 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Oravaqd on tõesti nunnud aga meil neid ei ole, vahel mõni juhuslik eksib ära :( eks 3 kassi ja koer ole selle põhjuseks ma kardan

algusestpeale ütles ...

Ma nägin täna Inglismaal esmaskordselt oravat. Askeldas kellegi aias, saba tähtsalt püsti.

kaaren ütles ...

Meil on palju neid lendavaid rotte, nagu harakad, hakid, tuvid. Eks nemad on meie oravad ja leevikesed ära söönud.
Kui orav lendab, siis on ta... Superorav!

karikate emand ütles ...

Khmm, meenus, et ükskord mu vend andis oravale rumala peaga iiriskommi, mingis Pärnu pargis. Me olime siis lapsed, muud polnud anda... Alles pärast hakkasime mõtlema, et loodetavasti saab ta hambad selle küljest lahti ja ei sure nälga, hambad iirisega kokku kleebitud...