pühapäev, 22. märts 2015

Üks küsimus

Käisin eile töökaaslase juubelil. Kõik oli suurepärane. Ainult üks küsimus jäi - miks peab olema muusika NII KÕVA, et kõrvad valutama hakkavad (lauanaabriga ka loomulikult üle selle kära suhelda ei saa)? Kas see on mingi pensionäride ja vanemas keskeas inimeste eripära või? See oli makimuusika, mitte elus esinemine ja nii vali, et oli suuri raskusi lugude äratundmisega.

Või on mu kõrvad tavalisest hellemad?

Kui nüüd järele mõelda, siis on ka noorte hulgas hirmsa lärmi armastajaid. Aga et vanad inimesed (see oli 70. juubel) nii destruktiivsed võivad olla oma muusikakuulamises, seda kogesin küll esimest korda.

---

On olukordi, kus ma talun kõva heli. On isegi neid kordi olnud, kus ma olen südamest nautinud kõrva juures mängivat saksofoni ja tiibklaverit (see oli kunstika lõpuaktusel, mu ema tunnistas, et oli muretsenud mu kõrvade pärast). Olen trummide keskel kogenud transsi, olen laulupeol tuhandete inimeste keskel kõigest kõrist laulda röökinud. Aga jah. Mitte ei mõista, kuidas saab nautida ebamääraseks mulinaks ja müdinaks muutunud kõrvulukustavat lärmi.

10 kommentaari:

kaaren ütles ...

Ee.
See on moes praegu, kõigile meeldib ä, kuidas sa aru ei saa.
:P

Lendav ütles ...

Ma saan aru, et mul on eriti eksklusiivsed sõbrad. Mängivad kitarri ja. Ja ei ei keera sangal punni põhja, kui külalised saabuvad. Selle järgi vaadates olen ma pururikas (sellised sõbrad ON rikkus) ja kuninglike elukommetega. Peaks järele kontrollima, kas veri ikka on punane või on juba siniseks läinud :)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

vanad inimesed ei kuule ju enam hästi :P aga muidu ma mõtlesin, et mul on ainsana eriti hellad kõrvad müra, igasuguse müra suhtes :)

Lendav ütles ...

Mu isa ei kuulnud ühest kõrvast üldse ja teisest ka ainult 25%, aga sellist lärmi poleks ka tema välja kannatanud. Tundub, et kolleegidel on lihtsalt roostevabast terasest kõrvad, mis kannatavad kõike :)
Nõukaaegsed inimesed, kes on sama vintsked, nagu prussakad :)

MUHEDIK ütles ...

Ju said kokku sellised inimesed, kellel üksteisele midagi öelda polnud. Selle maskeerimiseks on kõrvulukustav müra ju suurepärane.
Mina tavaliselt lahkun säärastelt olengutelt

Lendav ütles ...

Selle nurga alt ma ei osanudki asjale vaadata. Aga siis tekib küsimus, miks üldse kutsuda töökaaslasi enda poole? Ei pea ju.

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Vahel tundub, et mõned vajavad närvikõdi. Suhtedraamad annavad nende elule särtsu, vähemalt on, millest mõelda ja rääkida. Seepärast kutsuvadki vaenlasi oma sünnipäevale ja vaenlased lähevad ka.

Lendav ütles ...

Suhtedraamadega seal vaevalt et midagi pistmist oli. Pigem toimus üritus seetõttu, et "nii peab ja nii on õige". Ja komplekti juurde kuulus ka lookas laud ning perenaine isiklikult valvas kõigi taldrikuid ja ei lubanud midagi söömata jätta, sest "seda ei ole üldse palju ja neid peab koos sööma, PEAB!". Mul hakkas liigsest õgimisest kaks korda süda läikima. Ja muusika oli ka sellepärast, et "mis pidu see ilma mürtsuta on". Korralik stiilne vanakooli värk. Loomulikult ei puudunud seltskonnast ka inimene, kes valvas, et kõik ikka korralikult alkoholi tarbiksid, sellest mul õnnestus kõrvale nihverdada, limpsisin oma väikest klaasi veini niikaua, kuni nemad viina ja konjakit hävitasid.

Jõuan ikka tiiruga vana hämmingu juurde tagasi. Olen siin blogis mitu korda (administraatori laua tagant möödujaid vaadates) imestanud, miks inimesed niiviisi pidutsevad. Paistab, et minu jaoks tähendab sõna "pidu" hoopis midagi muud.
Eh, ei, ega sellel juubeldamisel muud väga viga olnudki, ainult kõrvadel oli valus...

kristallkuul ütles ...

Mina ei kannata ka üldse kõvasti üürgavat muusikat, mis takistab inimestega rääkimist. Näiteks mõni paneb autos tümaka mürtsuma. Mul hakkab alati piinlik ja väga ebamugav. Ja ma pole isegi väga vana (29).

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Oi, ma ka ei kannata valju muusikat. Kuulan vaikselt, kui üldse. Pulmades on terve ametimeeste armee ainult selleks, et valvata, et kõik korralikult alkoholi jooksid. Toostimeister, Noh Võtame, viinakeldri ülem jne. Mul veab, kuna alati ütlen, et mina tööl olles ei joo ja siis jäetakse rahule(kuigi tegelikult ma üldse ei joo).